Uus purk

Mulle meeldib asju sorteerida, lahterdada, jaotada, grupeerida, järjestada, süstematiseerida. Manna purgis käib manna, pikemad raamatud on riiulis ühes servas ja lühemad teises ning põllede jaoks on kapis eraldi sektsioon. Aga on üks koht, kus ma lõpetan sorteerimise ja alustan enda mõistes täiesti ebatüüpilise lahendusega. Ma kogun ühte purki kokku kommid, küpsised ja apelsinid. Isetegija-foorumis pesitsev armas käsitöökajam Polkovniku Butiik on veidi kitsaks jäänud ning Rohelise Luksuse Häärberi füüsiliselt eksisteeriv väljund on praeguseks oma uksed sulgenud. Las see häärber (ja häärberi blogi) puhkab veidi kalevi all ja kogub uut hingamist. Polkovnik on liialt edev kuju, et kitsaks jäänud ruumides püsida ja nii kolibki Polkovniku Butiik blogspot-keskkonda ning koondab endas lisaks käsitööle ka kõiki teisi Polkovniku värvikaid ja vähemvärvikaid mõtteid ja tegusid. Olen hoidistanud sinna varasemate aastakäikude parema saagi nii Polkovniku Butiigist kui siinsest Rohelise Luksuse Häärberist. Kõik kenasti konserveeritud ja sildid küljes.

Värskenduskuuri läbinud Polkovniku Butiigi riiulid ja vitriinid on külalistele avatud!

Olgu teil seal palju maiustamist....

(foto tegi: Roosamamma)

Sammud

A Little Push
Originally uploaded by stephaniedan

Maraton algab esimesest sammust, ilma selleta lõpuni ei jõua.

Kui vaja on konn ära süüa, siis kahjuks konn ootamisest magusamaks ei lähe, parem siis see konn kohe nahka pista.

Peenekirjalise ja ’kuulikindla’ Kihnu troi tegemiseks tuleb esmalt ühte kätte lõng ja teise vardad võtta.

’Eh bien, mon prince.’ Ja siis veel mõned sõnad … ja veel … ja veel natuke …. ja ongi „Sõda ja rahu“ läbi loetud.

Mustapesukorvil pole tavaliselt pesemisrežiimi ja puhtad sokid ei kasva sokisahtlis. Puhtad sokid tulevad sahtlisse pesunöörilt, kuhu nad omakorda on sattunud peale pesumasinas tuuritamist. Aga kas sokid lähevad ise pesumasinasse-nöörile-kappi?

Kui õnn peitub õhtuses õlles, siis õnneni jõudmiseks peab keegi jalad alla võtma ja külmkapini minema.

Kodusel teadetetahvlil ilutseb nädalate viisi silt ’HAMBAARST’ aga auk hambas ei kao kuhugi...

Ja mõnikord olen ma õhtul niiiii väsinud, et lihtsalt ei viitsi magama minna. Tahaks olla diivanil keras ja oodata, kuni tuleb keegi ja transpordib mind vannituppa, peseb puhtaks mu hambad, paneb selga tudukleidi ja siis tõstab veel voodisse ka. Ja iga kord kui ma nii tunnen, see keegi tuleb ja teeb need asjad ära.
Mina ise olengi see. Mina ise olengi see, kes teeb esimese ja teise ja kolmanda sammu, et jõuda oma un(istust)emaale.

Etüüd kõrvitsaga

Kõrvits on lahe asi. Ühelt poolt vana ja traditsiooniline ja turvaline. Teisalt palju avastamisrõõmu pakkuv. Klassikaline kõrvitsasalat on minu üks vaieldamatu lemmikteos gastronoomia valdkonnas. On seda olnud alates esimestest mälupiltidest selles maailmas. Kui ma lähen Setumaale külla oma vennale, siis tavaliselt võetakse lahti 3-liitrine kõrvitsasalati purk, sest siis on kindel, et purk ei jää pärast poolikuna seisma. Andke mulle kahvel ja suur kauss kõrvitsasalatit ning ma ei tülita teid tunde. Kuna mul ikka veel ei ole korralikku suurt kastrulit, mis mahutaks rohkem kui kolmandik ühest tõsiseltvõetavast kõrvitsast, siis ise teen Klassikalist Kõrvitsat mikroskoopilistes kogustes. Õnneks on olemas tublid sugulased-tuttavad, kes selle tänuväärse töö arvestatavas koguses ära teevad.

Minu köögist võib leida Innovaatilise Kõrvitsa. Viimased päevad on pakkunud kaks uut eksperimenti.

Palun saage tuttavaks - 'Kõrvitsamarmelaad rohkete vitamiinide ja väikese saladusega'. Tehnilised andmed: kõrvits, ebaküdoonia, kaneel, nelk, jõhvikad, suhkur + kerge saumikserikuur. Kogused vastavalt sellele, kui suur on pott või siis kui palju parasjagu saada on. Mõnusalt marmelaadiks kokku keedetud ja enne keetmise lõppu värvitäppideks jõhvikad sisse pillutud.

Ja see ei ole veel kõik.

Palun saage tuttavaks - 'Sidrunikreem'. Tehnilised andmed: kõrvits, sidrun (koor ja viljaliha), moosisuhkur + tugev saumikserikuur. Sidruni ja saumikseriga ei pea sa mitte koonerdama. Mmmmmm, üüüberhäää!!!

Te ometi ju märkasite, et olen leidnud üles (õigemini soetanud uue) SELLE ÕIGE pastaka? Ilmselgelt on eksitav arvata, et mulle meeldivad ainult ülipeened pitsilised moosipurgisildid. Mulle meeldivad ka lihtsad sildid. Näiteks väikeses purgis tõsiseltvõetava isikupäraga sidrunikreemile ei tohi panna bling-bling silti. Pole mõtet, sest peale esimest suutäit muutub kõik muu tähtsusetuks ja isegi ehk häirivalt liigseks. Sidrunikreem ise on primadonna, kes ei taha enda kõrvale teisi.

(Eba?)perfektne moos

Keetsin moosi. Õunamoosimoodi moosi. Klassikalisi moose ma eriti keeta ei viitsi (v.a. vaarikamoos), neid on lihtsam poest osta aga viguriga moose teen suurima rõõmuga. See on põnev ja selliseid moose naljalt mujalt ei saa ehk siis täiesti praktiline vajadus.

Moos purki (täpsustan: moos õigesse, moosi loomusega kõige paremini sobivasse purki) ja sildid peale.

Kõik oli kaunis kuni hetkeni, kui ma ei leidnud lemmikpastakat, et kirjutada hoogsa käekirjaga purgisildile 'Õun ja kaneel, aniis ja karamell'. 1,5 tundi paanikat, sest hoogne käekiri saab kõige parem just selle pastakaga. 1,5 tundi (!) otsimist. Tulemuseta.

Pettumus, sest täiuslikust moosipurgist jäi puudu ainult must tindipastakakiri.

Tagantjärele mõeldes olen ma tänulik pastakale, et ta ära kadus. See (1,5 tundi otsimist selle asemel, et võtta mingi muu pastakas) pani juurdlema. Moosi keetmine ei ole ainult kuuma olluse podisemine kastrulis. Minu jaoks hakkab moositegemine ideest ja lõppeb purgisildi kleepimisega või isegi jõulukingiks muundumisega. Protsess, mida ma naudin kogu ulatuses. Tänu sellele, et protsessis ilmnes tõrge märkasin, et just niimoodi loongi ma OMA HETKI. Pisikesi armsaid ja teistele ehk veidraid aga minule siiski üliarmsaid killukesi, millest moodustub üks suur tervik nimega ELU.

Ei maksa väga paanikasse sattuda, kui keegi soovitab hetke nautida või päeva püüda ja endale tundub, et appi-appi-kuidas-ja-millal-ma-seda-teen. Suure tõenäosusega sa seda juba teedki (kas purgisilte kirjutades või pliiatseid värvi järgi ritta säädes või riietega diivanile tukkuma jäädes), lihtsalt sa ei ole sellele tegevusele silti külge kleepinud.

Me kõik oleme omamoodi veidrad. Meil kõigil on oma muinasjutt.

Emade nipid

Minu emal oli alati käekotis vähemalt üks komm. Nii igaks juhuks, kui peaks vaja minema.
Mina seda tarka kommet järgida ei suuda. Et käekotis oleks üks komm, peaks samal ajal olema teises käes kott, kus on vähemalt 10 korda rohkem komme.

Minul on see-eest õunapommide sees alati tsipake aniisiseemneid. Nii igaks juhuks, kui peaks vaja minema. Tavaliselt lähebki vaja, sest need seemned ei kükita seal niisama vaid annavad õunepommile õunapommimaitse.

Huvitav, millise elutarkusega tuleb kunagi lagedale minu tütar?

Suvepäeva triloogia: tuubarattur

Hetkel, kui tundub, et ideaalilähedane puhkuseõhtu linnas hakkab otsa saama, ilmub tühjal Rävala puiesteel välja jalgrattur.... tuubaga .... törts-törts-törts kostuvad sumedad tuubahelid. Sõbrannade jutuvadin vakatub hetkeks. Naer ja lehvitused ja läinud ta ongi see tuubatmängiv jalgrattaga mees. Haihtus sama äkitsi kui tuli ja nägijaks ainult kaks sõbrannat. Nagu ilus kummitus... nagu kirss maasikatordi peal. Perfektsusest ei jäänud midagi puudu - see oli fraas muinasjutust, mis rääkis sellest, et muinasjutud on olemas.

{os♥to} {Steve Rhodes} {are-daLé's } {Teobius} {khaniv13} {pinehurst19475} {remuz [Jack The Ripper]}

Oluliste asjadega on harva kiire, kiired asjad on harva olulised.

Suvepäeva triloogia: kohvik

Vihmajärgne värske soe õhk suveõhtul. Inimühjad tänavad, millelt kostub vaid kahe sõbranna kingaklõbin. Tasane kohvikumelu, kõrvu kostab kerge muusika. Latte macchiato ja maasikatort. Jutt veereb ja veereb ja veereb. Tunne on õige, see ongi kohvikus käimine.
Perfektsusest on puudu suure lillega suvekübar.

{J Tiffan} {Scottiecallaghan} {manda} {Paul-W} {Sue rowe} {Lpersonfied} {gogo111} {Allan Rostron} {daystar297} {Jelsy}

Halb uudis on see, et aeg lendab. Hea uudis on see, et sina oled piloot.