Märk ja vest

Kus on maailm? Kas meie ümber või meie sees? Miks on ühe inimese jaoks maailm ühesugune ja teise jaoks teistsugune? Isegi kui need kaks inimest elavad füüsiliselt samas ruumis, on nende nägemus ümbritsevast sootuks erinev. Isegi ühe ja sama inimese maailm võib olla erinevatel päevadel ja erinevate emotsioonidega hoopis teistsugune. Kus see maailm siis ikkagi on? Meie ümber või meie sees?
Meenub episood ühest inglise dokumentaalist, kus tutvustati meeste ja naiste erinevusi ja tehti isevärki katseid. Üks neist oli selline, kus katsealused, kelleks olid pooled naised ja poole mehe, sõidutati taksoga punktist A punkti B. Nad ei teadnud, et tegu on ühe osaga katsest ning seetõttu ei osanud sellest päevaplaani sobitatud autosõidust midagi arvata. Taksojuht ajas nendega small talk'i, millesse pikkis paar viidet oma sassis suhtele. Kui hiljem küsiti naistelt, mis autosõidust meenub, siis meenus neile taksojuhi suhteprobleemid. Kui täpsustati küsimust, et millise autoga nad sõitsid, siis enamik vastas lakooniliselt: „punasega“. Mehed seevastu ei mäletanud midagi taksojuhi suhetest, vaid pigem, et auto oli y firma z seeria auto, punast metallikvärvi, nikeldatud ukselinkidega, automaatselt avaneva pagasiruumi, musta nahksisu ning manuaalse käigukastiga. Ometi oli situatasioon ja keskkond, kus katsealused viibisid, püütud viia maksimaalselt sarnaseks.

Kõik värvingud meid ümbritseva maailma tõlgendamisel, toimuvad meie endi meelte abil. Sõltub vaid, kuidas me tunnetame meid ümbritsevat lakoonilist ruumi. Mis mulje tekib erinevate meelte kooslustest meie peas.
Häärberil ei ole veel oma visuaalset identiteeti aga samas on just see minu jaoks väga oluline. Kõik me tahame, et oma lapse nägu oleks ilus ja klaar ning põsed armasalt roosad ning silm särav. Siis ju endal ka lust talle otsa vaadata. On tähtis, kuidas head külalised Häärberit tajuvad enne, kui neil tekib võimalus sinna oma jalg tõsta ja millised esmatunded tekivad. Samuti on hea näha „seda miskit“ mõnel paberinurgal või visiitkaardil ning meenutada helgeid hetki kvaliteetajast. Ilus mäletsus. Tegelikult on ka nimi „Häärber“ veel tööversioon, mis kinnitatud ainult omaenese mõttega, ilma templite ja pookstaagideta. Olen püüdnud algusest peale leida seda õiget ja lihstat kujundit, mis annaks edasi kõik väärtushinnangud ning Häärberi olemuse. Usun asjade õigel-ajal-juhtumisse. Vägisi ei tule miskit. Ikka omal ajal ja omas kohas. (Just täpselt nii, nagu Jaan Tätte aastavahetuse saates Kersnale pihtis – heade laulude tulemine ei ole kuidagi seoses kitarriga veedetud aja pikkusest. Laul tuleb, kui on tema aeg). Seepärast pole senini väga muretsenud, et Häärberil pole veel oma avalikku „väljanägemist“, moodsa nimega brändi. Aga nüüd hakkab juba aeg otsa saama ja võiks nagu mingi mõtteidu tekkida. Eks üht-teist on kuklasse kogutud ja täna saigi asi veidi konkreetsemalt käsile võetud. Meelitamiseks Eva Herrera tehtud trühvlid laual, et Õige Hetk ikka koha kärmelt üles leiaks ja meiega koos maiustama tuleks. Tahaks midagi rahvuslikku aga mitte üks-ühele pluusikäise lillemotiive, tahaks midagi loodusest aga mitte tammelehte, tahaks midagi naiselikku aga mitte sulega kübarat, tahaks midagi käsitööst aga mitte niiti ja nõela. ..
Ae,ae ! Midagi Väga Lihtsat! Kus sa oled?!
Õiget Hetke sai veidi torgitud, eks näis kas see mõjus. Aeg annab arutust!



Märgi-teemast ei saa mööda ka käsitöös. Kudusin pojale valge vesti. Et näputööd oleksid identifitseeritavad ka aastate pärast (kui mingi ime läbi peaks need nii kaua säilima), pistan neile külge peremärgi. Seekord siis tikituna vanale teksatripile, mille õmblesin taha, vesti kaeluse serva juurde. Ning kuna teksadel on teatavasti rohkem, kui üks vööaas, siis sai harutatud lahti ka teine, mis sekundeerib peremärgile väikse punase rongiga rinnaesisel.


Lõngaks on naturaalvalge Lion Brand® Yarn Fishermen’s Wool (100% villane ja looduslike õlidega töödeldud). Väga hea lõng, mõnus kududa ning ilus ühtlane. Minu arvates tuleb selle lõnga ilu välja lihtsa paremipidise koega. Seepärast vahetasin viimasel hetkel tihedama viklimustri rombilise vastu, millest paistab rohkem lihtsat kudet. Ja tagumisel poolel jätsin südame-palmiku hoopis tegemata. Ikka ja jälle pean tõdema – less is more!
Vestist saab pikemalt lugeda minu Isetegija blogist

- Kadri