Rohelise Lukuse Häärber on maa kauni muinasjutu-udu taga. Sulen silmad ja ma lähen ikka ja jälle sinna kõndima. Näen, kuidas murran ürdiaiast melissioksa, jalutan jalakate vahelt paraadukseni, seisatan hetkeks, et veelkord tõmmata ninna mõnusat südasuvist õhtulõhna. Kuum vesi saab tassi omaks ja peagi levib õrn melissiaroom. Võtan valge fajansstassi värske teega ning sean sammud salongi. Mis tuju täna on? Kui õige tikiks vahelduseks! Pannud tassi väiksele diivanilauale hakkan sirvima käsitööajakirju, et leida mõni tilluke muster, sest suurt tikerdust täna ette võtta ei tahaks. Pole selline tuju lihtsalt. Üks jänesepildiga pudipõll pisitütrele tundub olevat paras suveteisipäevane väljakutse näputööks. Sügavkollane päike viskab veel oma viimaseid kiiri aknast sisse - täiesti piisav, et saaks niidikarbist valida sobivad toonid. Muster valitud, niidid-nõelad ja muu vajalik kraam ilusti enda kõrvale sätitud, võib istuda sülle uuele elule aidatud pojengiõitega diivanile. See diivan ju lausa anub seda. Rahu ja vaikust läbib ainult nõela vilgas hüplemine kord siia- kord sinnapoole riidetükki. Kvaliteetaeg!
Kunagi saab see kõik olema reaalsus, paik siinpool muinasjutu-udu. Selle tõestuseks pole veel Häärberi sünnitunistust ette näidata aga midagi positiivse rasedustesti sarnast küll. Koht ja idee on olemas. Küll kunagi jõuab ka sünnitunnistuseni, enne aga on vaja läbida pikk ja põnev ettevalmistuse periood. Ja nagu ikka, täpset aega, millal hakkab maimuke ise ja elujõuliselt hingama, ei oska keegi ennustada.
Kunagi saab see kõik olema reaalsus, paik siinpool muinasjutu-udu. Selle tõestuseks pole veel Häärberi sünnitunistust ette näidata aga midagi positiivse rasedustesti sarnast küll. Koht ja idee on olemas. Küll kunagi jõuab ka sünnitunnistuseni, enne aga on vaja läbida pikk ja põnev ettevalmistuse periood. Ja nagu ikka, täpset aega, millal hakkab maimuke ise ja elujõuliselt hingama, ei oska keegi ennustada.
- Kadri
0 kommentaari:
Post a Comment