Lubatud pildireportaaž eilsest õhtust. Liigseid sõnu polegi vaja.
Täheleapnuväärne on seltskond, kes saialõhnalisest õhtust osa sai. Jutt veeres pigem emarolli ja võrdõiguslikkusele. NÖ noored emad, kes tunnevad puudust (vana)emalikust käest. Vabandades endid lausega "selleks ju vanaemad ongi (peaksid olema)". Pole neil noortel emadel kellelgi seda tõelist vanaema käepärast, kui ambitsioonid suuremaks, kui pere igapäevane õhtusöök, kujuneb. Ja NÖ vanaema on nii kõbus ja kraps naisterahvas, et sõna vanaemagi on tema puhul kohatu kasutada. Vanaema, kellel on oma elu ja kes ei taha olla nöörist tõmmata. Ehk siis osapooled olid laua ümber ning ainus kompromiss, mida suudeti välja pakkuda seisnes ühiskondlikus sekkumises vanaema-lapselapse suhtesse. Asendusvanaemad, kes tahavad olla need tõelised ja ümarad, kes astuksid uksele vastu soojade kaneelirullidega, ent kellel ei ole kedagi, keda uksel oodata. Teise alternatiivina särtsakatele nasiterahvastele, kellele on "kaela määritud" sõna vanaema, vanaemade klubid.
Rohkem ei peatuks selle õhtu sisul. Las jääb veidi ka öövarju.
Järgmisel korral teeme nauke teisiti. Et ikka huvitav ja parem oleks. Aga oluline on see, et esimene arglik samm sai tehtud ja ind ei ole vaibunud.
Lõpetuseks minupoolne väike mõtteidu kogu NÖ fooniks.
Me elame rahulikul ajal. Enamusel meist ei ole tõelisi eksistentsiaalseid probleeme. Mõned isiklikud raskemad läbielamised, kuid ei midagi tõsisemat. (Ei taha kellegi elu ja probleeme alahinnata aga praegu lähtun hästi üldisest pildist). Meie riigis ei ole olnud aastakümneid sõda ega vägivalda selle kõige barbaarsemal moel. Kas liigne heaolu pole ehk meid fookusest kõrvale juhtinud. Kas kerides NÖ teemat, tekitame endile kunstlikult "mureallikaid", sest niisama rahulikult kulgemine on igav. Ja miks nii on? Kas inimene on loodud konfliktseks olevuseks, kes areneb vaid läbi vastandumise?
-Kadri
Täiendatud19.veebruari esimestel tundidel: Ma lihtsalt pean siia postitusse lisama viite "päris" Ööülikoolile. Loeng teemal "Vanaisa ja õnn", lektor Ülo Vooglaid. Kuula. Imeilus idülliline ja eluterve maailm.
2 kommentaari:
Aga see on ometi tõestatud fakt - mida kõrgem on elukvaliteet ja heam eluolustik, seda rohkem on yhiskonnas haigeid inimesi. Vaimselt, hingeliselt haigeid, rahuolematuid inimesi. Mured ja valud hoiavad meele ärksa ja inimese elujõulise. Ehk siis selleks, et mõista, et elu on ilus ja elamist väärt, peab selles kogu aeg olema kyynemusta jagu midagi, mis paneb pingutama ja pyydlema parema poole :)
Aga järgmine kord pyyan kogu asjast vahetumalt osa saada :)
Kunstlikud mureallikad, ütlesid? Ehk on asjad ja lood nii nagu Gunnar Aarma teooria ütleb (kah öü lugu :), et inimesed arenevad vaid kannatades? Kui elu veereb nagu hernekomm ja suurim probleem on õigeaegselt geelküüsi hooldama jõuda, siis hakatakse sellistes tõrgetes, mis minu kalli kadunud vanaema naerma oleks ajanud, katastroofi nägema? Et areneda. Küsimus vaid - kus suunas?
Post a Comment