Esimene kiire konspekt toimuvast...
Mmmmm, kuidas tehakse niii head keeksi. Tegelikult asi väga lihtne – margariini, muna ja jahuga tuleb kokku segada kõike mida kapis leidub – kardemon, muskaat, kaneel, rummirosinad, kakao, pruuni suhkrut, pähkelid, vanu piparkooke ja palju palju muud.
Ema ja naise roll on muutunud. Erinevates ühiskondades on muutused toimunud erinevalt. Endised sots-riigid olid pandud sunnitult võrdõiguslikku sootusse ühiskonda. Ühel hetkel olid kõik võrdsed kodanikud. Kadusid ära soorollid.
Samas „vabalt kasvanud“ riigid kandisd pikemalt meeste-põhise ühiskonna mentaliteeti, kus naine oli pigem omand. Naised pidid end võitlema võrdseks. Seetõttu ehk ongi feminismi teema „teistes“ riikides populaarsem. Meie seda ei mõista, sest meil ei olnud selle nimel vaja võidelda. Meie tahame pigem sellest sootust ühiskonnast välja tulla. See on ilmekas näide, kuidas me oelme nii palju välisest maailmast mõjutatud. Kui me arvame, et me oleme meie ise ja teeme seda, mida me tahame, siis tõenäoliselt me eksime. Me oleme ikka väga palju ühiskonna mallide surve all.
Ema roll. Meil on siin praegu tore seltskond. On noored emad ja on ka üks vanaema. Kui noortele tundub, et miks vanaemad ei taha nende lapsi vaadata, et see olevat ju vanaemade roll, siis tuleb veidi ikka maha istuda ja vaadata asj aka vanaemade poolt. Kui naise ja ema roll on ühikonnas muutunud, siis seda on ju ka vanaema roll. Vanaemad tahavad olla aktiivsed, ei taha olla nö nööri otsas ja oodata, millal lapselapsed kaela kupatatakse. Tekkis idee. Vanaemad tahavad ka olla sletskondlikud. Vanaemad peaksid organiseeruma. Samas ei saa oma maailmamudelit kellelegi vägisi peale suruda. Meie kujutame siin laua ümber end vägagai mugavalt mõtte juures, et istume samamoodi ka 10 aasta pärast ja ootame koju peo-peal olevaid pubekaid ning 25 aasta pärast kui meie kraesse on lükatud lapselapsed. Me ei tahaks lasta endid häirida aja kulgemises. Meie elamise mudel võib ju samask jääda. Me ise loome oma ideaalmaailma.
Pere mudel on muutunud. Küsimus ei ole selles, kas naised peavad töötama. Kõik me peame töötama, sest niisugusesk on inimeseloom loodud. Evolutsioon. Kui „vanasti“ tähendas töötamine paljuski töötamist kodus, talus. Ja seetõttu olidki lapsed kogu aeg lähedal ning käe-jala juures. Ei olnud teemat, et ema ei ole eriti palju aeg aema ja enamus aega pigem palgatöötaja oma tööandja juures. Oma võrdsete õiguste nõudmisega ja kapitalismi arenguga oleme sinnani jõudnud, et naised on rohkem kodust eemal. On see hea või halb, kurat seda teab. Seega tuleb enda jaoks teha valikuid. Ei ole mõeldav nõuda võrdseid võimalusi(hüvesid) ,samas säilitada teatud privileege.
.....
konspekteeris
Kadri
Monday, February 16, 2009
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
11 kommentaari:
Oi, kuidas tahaks teiega vaielda. Või väidelda pigem ;)
No aga tee seda. Me ootame huviga!
Uuringud näitavad, et vanades ühiskondades, kus töötav naine on suhteliselt "uus" nähtus, võitlevad naised süütundega. Ehk siis rahulolu koduvälisest eneseteostusest võitleb süütundega, et ei olda piisavalt kodus, piisavalt olemas oma laste ja mehe jaoks.
Kuidas on lood ööülikoolis?
Ahvatlev ettepanek ajal, mil ma tunnene, et peaks hoopis minema pärdikuid voodisse suruma ;)
1. mis puutub tänapäeva vanaemadesse nii Eestis kui mujal, siis kõik on kinni ja alagab ja saab otsa ikka konkreetse inimese sees ja juures. On neid, kes on syndinud geenide või kutsumusega olla emalik ema või vanaemalik vanaema või mõlemat. Kui ma mõni päev tagasi oma emalt kysisin, et mis ta arvab sellest, kui ma nyyd tööle läheksin kasvõi poole kohaga ja tema vaataks see aeg lapsi, siis tuli kindel 'EI'. Ometi oli tema see, kes juba 14 aastat tagasi igal võimalusel uuris ja urkis, et millal temast kord ometi vanaema saab, et ta saaks lastega koju jääda ja neid hoida ja kasvatada. Nyyd ta teab, et temas pole nii palju kannatust ja jaksu. Ta lihtsalt ei taha. Kui ytlesin, et minu ju kasvatas yles vanaema, siis vastas ema, et aga temale meeldivad lapsed, tema ise tahtis mind hoida. Ja ka nyyd saab mu igivana mamma väga kenasti mu pärdikutega hakkama. Seega mõni on loodud vanaemaks, mõni mitte ja ma ei usu, et aeg või koht midagi muudaks. Ikka inimene ise. Ja arvestades seltskonda, kes teil seal koos on; rääkides naistest ja emadest, siis kahtlemata on teie seas enamus neid, kellel on eeldused olemaks head vanaemad :)
2. kui majanduslikult on nii võimalik, et isa saab pere toitmise ja katmisega hakkama, siis ei näe ma kyl yhtegi põhjust, miks peaks ema lastest eemal olema. Lapsed eemalduvad emast siis, kui nad on selleks kypsed. Ema peab pysima paigal ja kättesaadav senikaua kuni pojad pesast läinud on. Toeatama ja kodu hoidma. Olema ema, kodu, varjupaik. Siinkohal ka minu radikaalne arvamus, et lasteaiad ei ole lastele kuidagi vajalikud. Need on tänapäeva naistele abiks. Sest sagli yksi ei saa ega jaksa ja siis on lastel seal isegi vahel ehk parem kui kodus. Aga kui elu oleks paigas, siis oleks ema koht ja ambitsioonid kodus. Lapsed turvaliselt kodus ja maaiolm oleks palju parem paik :)
Lin'le:
Ööülikoolis on sama dilemma. Tahaks nagu olla aktiivne ühikonna liige, ent tahaks ka olla hea ema. Dilemma jääb. küsimus on igas konkreetses inimeses ja tema valikues (nagu rääkis ka pisihaldjas). On suur kunst ja väljakutse anda ninanips tormavale sotsiumile olles ühel ajal Ema ja Naine ning ka võrdväärne partner perevälistes asjades. Selliseid naisi on kindlasti olemas aga see ei tohiks olla eesmärk omaette. Süümepiinu ei tohiks tunda, sest ei ole õigeid ja velesid valikuid. On lihtsalt erinevad teed, mis viivad kuhugi järgmisse punkti. Töötades teeb naine teene ühiskonnale. Võibolla on ta geniaalne insener ja loob mingi uue leiutise, mistõttu on kõikidel teisel (ntx naistel) lihtsam omleti jaoks mune vahustada (mõeldud siis ikka otses mõttes :P). Ta on kasulik kogukonnale omal viisil. Samuti ei saa alahinnata naist, kellel on mitu last ja ta pühendab end nende kasvatamisele ja võib sellega kaasa aiadata järgmise inseneri väljakujunemisele. me ei suuda leida kohviliköörise mõtlemise juures seda konsensust kas nii või naapidi. Ja pole vajagi. Peaasi, et inimene MÕTLEKS, mis on tema jaosk oluline ja kuidas ta end hästi tunneb. Ilma süümepiinadeta.
varastatud hetk ööst:
ka kuningannal on vaja kuningat kelle õla najale oma pea toetada.
ehk siis valikud on naistel läbi aegade samad (umbes prantsuse revolutsioonist): kas lähed barrikaadidele ja teed "karjääri", oled kroonitud või kroonimata kuniganna, või oled NAINE kes kaitseb lapsi, meest või kunigat püsides sitsist kardina taga kodus v sametist voogava kardina taga lossis.
ON ka kesktee, aga seda kunsti tuleb õppida ja see on pikem õppimine kui mistahes ülikoolis. Seda õpetab vaist ja seda igaühele pole antud.
See on kunst, olla hetkes ja käesolevas tegevuses. Ise õpin alles oma lapse juurest eemal olemist. Ei oska veel hästi, süda kisub ikka muu juurest lapse juurde, ja juhtub ka vastupidi - emotsioonide virr-varr, mis tekib "peaks"-itest, mis endale ise loodud (et tegelikult peaksin praegu hoopis seda või teist tegema). Võimalik, et tegemist on mingi ühiskondliku survega, mis endasse lastud, et mis see kodus lapsega olemine ikka on... Aga võib-olla on seda siiski vaja, sest, kui ma olen ära olnud ja tagasi tulen, olen parem. Naeratan rohkem, sest olen saanud olla jälle ...hmm, ma ei teagi, kes, MINA? minu vana mina?
Emaks kasvamise raskused :D
Öö jätku!
ja pisihaldjaga väga nõus olles: enne lapse sündi ei tea me millised emad oleme ja sama ei tea meie emad,millised vanaemad nad on. Meil üks on selline, kes viskab telekapuldi käest ja tormab last juurde, teine hüüab "ärge karjuge, film tuleb", aga see teine teeb maailma parimaid kurke sisse ja on ämm "KES HOIAB KEELE HAMMASTE TAGA" , seevastu see teine, hoolivam, ei hoia kommentaaride ja am arvamusega pereelu parandamisest kokku. Dilemma....
Mina teen tööd kodus ja see on tegelikult palju hullem kui kontoris viibimine. Teen tööd 24 tundi ööpäevas, niipalju kui ma seda endale "ahnitsenud" olen. Kõik arvavad, et see on lõbus- olla iseenda peremees. On ja ei ole ka . Palju parem kui oleks KOHT kus seda tööd teha ja tulla sealt KOHAST ära koju ja kodus olla ainult lastega ja ajakirjadega ja laup.-pühap. poole päevani pidzaamaga. Aga mulle nii meeldib mu töö, sest see olengi MINA. Kui see minult ära võtta, siis minus hinge polegi.(Polkovnik teab ehk, millest räägin):)
Polkovnik räägib ainult iseenda eest ja ei konspekteeri midagi. Kodus töötamine nõuab suurt distsipliini ja enese ning aja kontrolli. Olen proovinud ja jube närvidele käis. tahtsin ka kontorisse, et oleks konkreetne koht, kus on töö, mitte, et töö oleks kogu aeg minu ümber. ENam ma ei taha kodus töötada. ma tahan teha kodutööd. ma tahan teha tööd, mille on mulle kodu andnud, mitte seda tööd, mille ma ise olen koju toonud. Minu arvates, on seal suur vahe. See võõras töö ei taha hästi minu koju mahtuda. Mulle praegusel öötunnil naiivselt mõtiskledes tundub, et tuleb leida või luua selline kodu, mis annab ka tööd.
Kui nüüd keegi jälgida suutis....
Hmm.. mul on töö kuidagi nagu elu osa. Ei oskagi piiri tõmmata. Noh, selline sygavam tunne ja kutsumus ja vajadus. Ja kindlasti ei tee ma seda tööd raha pärast. Ei oska ega ka taha. Aga kui nyyd raha peaks vaja olema, siis tuleb tööle minna. Ja see oleks kohutav. Sisuliselt enesevägistamine. Aga järeltuleva põlve heaolu arvesse võttes ja meeste puudust arvestades on see peagi vägagi võimalik :S
Post a Comment