Kaks naisterahvast, kelle kohta nii mõnigi võiks öelda, et hullumeelsed, läksid Pärnusse Häärberit tuunimiseks ette valmistama. Läksid träni täis tuubitud autoga, läksid suure kandilise ja külma maja juurde ja rääkisid talle, et nüüd ja edaspidi võiks elu hoopis lillelisem olla. Ilus roheline, punase õiega lill.
Ma olin kuulnud mitmeid jutte Pärnu põnevatest kila-kolapoodidest. Mõned korrad isegi uskest sisse läinud ent ilma eriliste emotsioonideta. Kila-kola poed on nende jaoks, kellel on oma selge unelm või fantaasia silme ees. Pilt, kus on puudu palju kilde ja seega on pinnas eheda äratundimisrõõmu tekkimiseks: "Voh, just see tool läheb sinna kamina juurde nurka!". Praegu on minul oma unelm olemas ja kuna see on paljuski seotud vastutustundliku mõtteviisiga ning minu kirega, midagi ise oma kätega ära teha ja näha niivõrd innustavat pardipoja luigeks muundumise protsess, siis kila-kolapoed on täpselt minu jaoks loodud.
Sõitsime eile Pärnusse - koos naabrinaisega, keda võik hellitavalt nimetada üheks Häärberi haldjatest, olgu ta nimi siin Päikseke. Kaasas kolm maragrati vanuses 3 kuni 7 aastat. Mehi ei olnud, seega ei pidnanud kellelegi aru andma, mis imelikes uragstes me käime ja miks me seal käime ja miks me selle üle nii palju rõõmu tunneme. Reede õhtul vaatasime üle Sassi vastas asuva mööblikola-butiigi. Jaa, Sa lugesid õigesti - butiigi, koht kus ükski müügiartikkel ei kordu, kus tekib hirm, et kui ma seda kohe ära ei osta, siis ma jäängi ilma, koht kus saad osa väga personaalsest ja vahetust teenindusest ning sellele lisaks ka suurepärase emotsiooni, et rõõmsad inimesed on maamunal veel alles. Mööblikola-butiigist valisime välja ühe väikse kolme sahtliga kapi, tomatipunase tugitooli, sekretärikapi ning mõned toolid. Õnneks jätkus meil kainet mõistust, et enne, kui kaupa teeme, peame nõu ka maja endaga ja vaatame, mis nägu ta teeb, kui talle rääkida tugitoolist või sekretärikapist.
Haarasime Piccadillyst Ivo soovitatud pudeli punast veini Lõuna Austraaliast – Salomon MM04. Enne minekut ei saanud mekkimata jätta tassikest kuuma šokolaadi. Oi......, sellest võiks teha terve omaette postituse, Piccadilly kuum šokolaad mündinapsiga. Tõeline üllatus ja nauding. Proovige!
Vein oli hea – sametine must ploom. Veini valikul oli üheks kaalukeeleks veidi ebatüüpiline päritolu, sest justnimelt veidi kiiksuga kohtadest tulnud veinid sobivad eesti kreatiivsetele nasiterahvastele. Meie kogumused igal juhul tõestavad seda.
Majaga asusime läbi rääkima tasa ja targu. Tegelikult käisin ma EmaErikaga – veel üks kaunitar Häärberi haldjate hulgas – nädalapäevad tagasi väikesel taustauuringul. Vaatasime, mida ja kuidas sättida, et Häärber oleks õdus ja soe koht, kuhu on mõnus tulla ja kus on mõnus olla. Tuhnisime vanades kardinates ja võtsime mõne neist ka kaasa, et vaadata, mis nägu nad värvipotis teevad. Nüüd siis oli üks igav-valge turukardin saanud endale peale lõheroosa rüü. Kibekähku, isegi palitut ei jõudnud seljast visata aga majas oli ju külm ka, nokkisime rohelised kardinad saunaakna eest maha ja panime prooviks asemele preili Lõhe Roosa. Võite ise arvata, kas meile meeldis... Muidugi meeldis! See kangas läheb käiku ja sellega on veel paar ideed enne kui temast päris see õige preili Lõhe Roosa saab.
Jalutasime Päiksekesega ringi ja vaidlesime selle üle, millisest toast ümberkujundada käsitöö-buduaar. Ei jõudnud seekord kompromissile, ju siis tuleb veel otsida lahendusi, et tuleks tõeline äratundmine.
Vein ja juust ja suur hunnik sisustusajakirju ning paika sai pandud nimekiri, mida homme mööblikola butiigist ära tuua.
Ööseks haarasime kaissu oma soojad pojakesed. Vähemalt niipalju on neist kasu, et kütavad tekialuse soojaks. Veetsime öö veidrate unenägudega – Päikseke ja tema Imre Kose Päevalehe-mängu unenägu ning mina vaba ja vallalisena (!) ühes reisiseltskonnas, kus tuli lahendada probleem, kuidas majutada mind koos kahe noormehega, kellest üks oli politseinspektor Bellamy Ashfordly'st(„Südameasi"), kahesesse tuppa. Kas mina magan üksi voodis ja noormehed põrandal või saab mõni noormees ka voodisse, ent kumb? Või mina magan põrandal ja noormehed voodis...
Hommikul kähku kaerahelbepuder naha vahele, lastele sõnad peale, et nad lollusi ei teekas (muuahhahaha, 3 poissi suures majas üksi kodus - istuavad nad jee ja vaatavd raamatuid) ning kähku linna poole. Liigses äratundmisrõõmu kartuses kookisime Päiksekese bossi käest laenuks saadud Toyota Previast välja 3 istet ning etendus võis alata. Esimesena läksime Riia maanteele Shalomi poodi. Jõudisme täpselt avamise ajaks. Üks väike raamaturiiul (70.-) köitis me pilku ent niikaua, kui me poes ringi vaatasime, oli see juba uue omaniku leidnud. Ja muidugi Husqvarna õmblusmasin – ilus, väärikas, koos tumepruuni kapiga, tald olemas, kõik perfektne, hind 1000 krooni. Sobiks hästi käsitööbuduaari akssessuaariks. Kuna olime otsustanud seekord tegeleda sauna ja vestibüüli asjadega, siis jätsime tilkuva südamega selle õmblusmasinate vanaema poodi ja lootsime, et ehk on ta seal alles ka järgmisel korral. Shalomi viie-krooni-poes pidime kõhulahtisuse saama. Ma ei uskunud oma silmi, kui nägin kõiki neid tassikesi ja klaasikesi ja nuge ja kahvleid, üks huvitavama mustriga kui teine. Mõnusalt vanad ja piisavalt kogenud asjad, et teaksid, kuidas inimestes sooja tunnet tekitada. Kuigi nõud ei olnud meie selle päeva prioriteet, siis ei saanud poodi jätta kahteteist roosinuppudega portselanist kohvitassi koos alustassiga, veel kolme kreemikat imepisikeste õrnade lillekestega tassi ja alustassi, paari reljeefse ääre või peene mustiga taldrikut, peotäit nuge ja kolme lambivarju. Kokku kulu 115 krooni....
Abakhanis on naistepäeva kampaania -20% ja meie juurde tahtis tulla linahall tumepunase marja-lehe-õie-mustriga kangas. 13 meetrit toolikattematerjali on olemas (hind 36 krooni meetri eest).
Lõpuks jõudsime tõotatud maale – mööblikola butiiki. Püüdsime hoida tundeid vaos ja mõistuse ratsionaalse. Natuke siiski libastusime ja kaldusime kõrvale seatud plaanidest. Juba eile köitis minu tähelepanu üks sinine tool, pulgad katki ja logises ka veel aga see oli minu õige tool. Ka täna ma ei kahelnud, et see on minu tool. Loobusime bordoopunasest diivanist, sest uuesti vaadetes see polnud ikka päris see. Valitud punane tugitool oli ka täna väga šeff ja läks käiku. Samuti suur sinine kirst (millest tuli päevavalgele suur villane pleed), sahtlitega kapp, sekretärikapp ja neli pähklipuu-moodi-puidust tooli (vist ikkagi maarjakasest). Täna lisandus kaubale üks raamaturiiul ja puvetkapp nõude jaoks. Peoga, ent hoolikalt valitud 5-krooniseid lambijalgasid ja üks magustoidukausike. Väikse nukuvoodi pidin ka kaasa võtma – pisikesed puust ratad all ja helesinised pulgad – mis sa hing veel oskad tahta.
Tegelikult oli esiemene asi, mis me eile sealt poest valisime, üks pilt. Maal on selle kohta vist palju öelda, mingi akvarellileht ehk. Küps naine istub sall õlgadel oma maakoduköögis ja loeb raamatut. Ilus soojades sügistoonides killuke, mis annab nii hästi edasi Häärberi ole
must – nauding lihtsalt ja hästi veedetud ajast. Kui tulete, siis näete seda pilti.
Jätsime butiiki kolm ja pool tuhat krooni. Ma jumaldan taaskasutust. Ma poleks nii ilusaid ja õigeid asju saanud ühestki saepuru-mööblit müüvast kauplusest. Tegevust igal juhul jätkub, sest kõik see kraam tuleb ju ülesputitada ja värske nägu pähe teha.
Nädalavahetus Pärnus lõppes lõunasöögiga Paradiisi restoranis. Supperhea lõhesupp, mida isegi kõik lapsed sõid suure isuga. Magustoiduks poistele kihilised vahvlid ja meile tõeline naiste-dessertum – õhuline vahukoore-maasika rull vaarika toormoosiga.
Ma olin kuulnud mitmeid jutte Pärnu põnevatest kila-kolapoodidest. Mõned korrad isegi uskest sisse läinud ent ilma eriliste emotsioonideta. Kila-kola poed on nende jaoks, kellel on oma selge unelm või fantaasia silme ees. Pilt, kus on puudu palju kilde ja seega on pinnas eheda äratundimisrõõmu tekkimiseks: "Voh, just see tool läheb sinna kamina juurde nurka!". Praegu on minul oma unelm olemas ja kuna see on paljuski seotud vastutustundliku mõtteviisiga ning minu kirega, midagi ise oma kätega ära teha ja näha niivõrd innustavat pardipoja luigeks muundumise protsess, siis kila-kolapoed on täpselt minu jaoks loodud.
Sõitsime eile Pärnusse - koos naabrinaisega, keda võik hellitavalt nimetada üheks Häärberi haldjatest, olgu ta nimi siin Päikseke. Kaasas kolm maragrati vanuses 3 kuni 7 aastat. Mehi ei olnud, seega ei pidnanud kellelegi aru andma, mis imelikes uragstes me käime ja miks me seal käime ja miks me selle üle nii palju rõõmu tunneme. Reede õhtul vaatasime üle Sassi vastas asuva mööblikola-butiigi. Jaa, Sa lugesid õigesti - butiigi, koht kus ükski müügiartikkel ei kordu, kus tekib hirm, et kui ma seda kohe ära ei osta, siis ma jäängi ilma, koht kus saad osa väga personaalsest ja vahetust teenindusest ning sellele lisaks ka suurepärase emotsiooni, et rõõmsad inimesed on maamunal veel alles. Mööblikola-butiigist valisime välja ühe väikse kolme sahtliga kapi, tomatipunase tugitooli, sekretärikapi ning mõned toolid. Õnneks jätkus meil kainet mõistust, et enne, kui kaupa teeme, peame nõu ka maja endaga ja vaatame, mis nägu ta teeb, kui talle rääkida tugitoolist või sekretärikapist.
Haarasime Piccadillyst Ivo soovitatud pudeli punast veini Lõuna Austraaliast – Salomon MM04. Enne minekut ei saanud mekkimata jätta tassikest kuuma šokolaadi. Oi......, sellest võiks teha terve omaette postituse, Piccadilly kuum šokolaad mündinapsiga. Tõeline üllatus ja nauding. Proovige!
Vein oli hea – sametine must ploom. Veini valikul oli üheks kaalukeeleks veidi ebatüüpiline päritolu, sest justnimelt veidi kiiksuga kohtadest tulnud veinid sobivad eesti kreatiivsetele nasiterahvastele. Meie kogumused igal juhul tõestavad seda.
Majaga asusime läbi rääkima tasa ja targu. Tegelikult käisin ma EmaErikaga – veel üks kaunitar Häärberi haldjate hulgas – nädalapäevad tagasi väikesel taustauuringul. Vaatasime, mida ja kuidas sättida, et Häärber oleks õdus ja soe koht, kuhu on mõnus tulla ja kus on mõnus olla. Tuhnisime vanades kardinates ja võtsime mõne neist ka kaasa, et vaadata, mis nägu nad värvipotis teevad. Nüüd siis oli üks igav-valge turukardin saanud endale peale lõheroosa rüü. Kibekähku, isegi palitut ei jõudnud seljast visata aga majas oli ju külm ka, nokkisime rohelised kardinad saunaakna eest maha ja panime prooviks asemele preili Lõhe Roosa. Võite ise arvata, kas meile meeldis... Muidugi meeldis! See kangas läheb käiku ja sellega on veel paar ideed enne kui temast päris see õige preili Lõhe Roosa saab.
Jalutasime Päiksekesega ringi ja vaidlesime selle üle, millisest toast ümberkujundada käsitöö-buduaar. Ei jõudnud seekord kompromissile, ju siis tuleb veel otsida lahendusi, et tuleks tõeline äratundmine.
Vein ja juust ja suur hunnik sisustusajakirju ning paika sai pandud nimekiri, mida homme mööblikola butiigist ära tuua.
Ööseks haarasime kaissu oma soojad pojakesed. Vähemalt niipalju on neist kasu, et kütavad tekialuse soojaks. Veetsime öö veidrate unenägudega – Päikseke ja tema Imre Kose Päevalehe-mängu unenägu ning mina vaba ja vallalisena (!) ühes reisiseltskonnas, kus tuli lahendada probleem, kuidas majutada mind koos kahe noormehega, kellest üks oli politseinspektor Bellamy Ashfordly'st(„Südameasi"), kahesesse tuppa. Kas mina magan üksi voodis ja noormehed põrandal või saab mõni noormees ka voodisse, ent kumb? Või mina magan põrandal ja noormehed voodis...
Hommikul kähku kaerahelbepuder naha vahele, lastele sõnad peale, et nad lollusi ei teekas (muuahhahaha, 3 poissi suures majas üksi kodus - istuavad nad jee ja vaatavd raamatuid) ning kähku linna poole. Liigses äratundmisrõõmu kartuses kookisime Päiksekese bossi käest laenuks saadud Toyota Previast välja 3 istet ning etendus võis alata. Esimesena läksime Riia maanteele Shalomi poodi. Jõudisme täpselt avamise ajaks. Üks väike raamaturiiul (70.-) köitis me pilku ent niikaua, kui me poes ringi vaatasime, oli see juba uue omaniku leidnud. Ja muidugi Husqvarna õmblusmasin – ilus, väärikas, koos tumepruuni kapiga, tald olemas, kõik perfektne, hind 1000 krooni. Sobiks hästi käsitööbuduaari akssessuaariks. Kuna olime otsustanud seekord tegeleda sauna ja vestibüüli asjadega, siis jätsime tilkuva südamega selle õmblusmasinate vanaema poodi ja lootsime, et ehk on ta seal alles ka järgmisel korral. Shalomi viie-krooni-poes pidime kõhulahtisuse saama. Ma ei uskunud oma silmi, kui nägin kõiki neid tassikesi ja klaasikesi ja nuge ja kahvleid, üks huvitavama mustriga kui teine. Mõnusalt vanad ja piisavalt kogenud asjad, et teaksid, kuidas inimestes sooja tunnet tekitada. Kuigi nõud ei olnud meie selle päeva prioriteet, siis ei saanud poodi jätta kahteteist roosinuppudega portselanist kohvitassi koos alustassiga, veel kolme kreemikat imepisikeste õrnade lillekestega tassi ja alustassi, paari reljeefse ääre või peene mustiga taldrikut, peotäit nuge ja kolme lambivarju. Kokku kulu 115 krooni....
Abakhanis on naistepäeva kampaania -20% ja meie juurde tahtis tulla linahall tumepunase marja-lehe-õie-mustriga kangas. 13 meetrit toolikattematerjali on olemas (hind 36 krooni meetri eest).
Lõpuks jõudsime tõotatud maale – mööblikola butiiki. Püüdsime hoida tundeid vaos ja mõistuse ratsionaalse. Natuke siiski libastusime ja kaldusime kõrvale seatud plaanidest. Juba eile köitis minu tähelepanu üks sinine tool, pulgad katki ja logises ka veel aga see oli minu õige tool. Ka täna ma ei kahelnud, et see on minu tool. Loobusime bordoopunasest diivanist, sest uuesti vaadetes see polnud ikka päris see. Valitud punane tugitool oli ka täna väga šeff ja läks käiku. Samuti suur sinine kirst (millest tuli päevavalgele suur villane pleed), sahtlitega kapp, sekretärikapp ja neli pähklipuu-moodi-puidust tooli (vist ikkagi maarjakasest). Täna lisandus kaubale üks raamaturiiul ja puvetkapp nõude jaoks. Peoga, ent hoolikalt valitud 5-krooniseid lambijalgasid ja üks magustoidukausike. Väikse nukuvoodi pidin ka kaasa võtma – pisikesed puust ratad all ja helesinised pulgad – mis sa hing veel oskad tahta.
Tegelikult oli esiemene asi, mis me eile sealt poest valisime, üks pilt. Maal on selle kohta vist palju öelda, mingi akvarellileht ehk. Küps naine istub sall õlgadel oma maakoduköögis ja loeb raamatut. Ilus soojades sügistoonides killuke, mis annab nii hästi edasi Häärberi ole
must – nauding lihtsalt ja hästi veedetud ajast. Kui tulete, siis näete seda pilti.Jätsime butiiki kolm ja pool tuhat krooni. Ma jumaldan taaskasutust. Ma poleks nii ilusaid ja õigeid asju saanud ühestki saepuru-mööblit müüvast kauplusest. Tegevust igal juhul jätkub, sest kõik see kraam tuleb ju ülesputitada ja värske nägu pähe teha.
Nädalavahetus Pärnus lõppes lõunasöögiga Paradiisi restoranis. Supperhea lõhesupp, mida isegi kõik lapsed sõid suure isuga. Magustoiduks poistele kihilised vahvlid ja meile tõeline naiste-dessertum – õhuline vahukoore-maasika rull vaarika toormoosiga.
Pärnu-Tallinn
Päikseke sõidab, poisid magavad ja mina kirjutan
-Kadri
0 kommentaari:
Post a Comment