1.mail toimuvad Eestis suured mõttetalgud. Ma olen paadunud kodanikuühiskonna pooldaja. Kodanikuühiskonna põhimõtted saavad realiseeruda läbi inimeste mõtete ja julguse neid mõtteid selgelt väljendada. Samuti peab olema tahet kaasaa aidata mõtete realiseerumisele. Ehk siis – kodanikuühiskond püsib aktiivsetel selge mõtte ja arvamusega inimestel, kes tahavad, et head mõtted saavad teoks. Ja puht juhuslikult just sellised inimesed mulle meeldivad. Inimesed, kellest elu ei veere lihtsalt mööda,vaid kes ise veretavad oma elu niimoodi nagu õigeks peavad. See „õige“ on väga erinev ja selleks võib olla ka vaikne tiksumine metsade rüppes aga peaasi, et see oleks selge soov ja tahe ja veendumus niimoodi elada.
Minu Eesti ühisüritus alles kogub tuure meedias. Täna oli Vikerraadio Reporteritunnis ettevõtmise ideest juttu Rainer Nõlvaku, Marju Lauristini, Valdo Kalmu ja Ain Aaviksooga. Kellel huvi, saab seda ka järelkuulata. Häärber on üks paik sadadest, kus mõttetalgud läbi viiakse. Mul on selle üle äraütlemata hea meel. Eeskätt just seetõttu, et see üritus sobib kui valatult meie kontseptsiooniga. (Loodan varsti ka talgu teema välja hüüda, mis plaanide kohaselt kuulub pereväärtuste valdkonda). Ja kuna sel kevadel oli kavas võtta esimene julge samm ning oma ideid ühest otsast juba ellu viima hakata, siis on 1.mai väga ilus algus selleks. Läte Häärberi edasiseks voolamiseks.
Häärberi esimesed sammud on pigem sisulised kui vormilised. Vormilised muutused nõuavad suuri investeeringuid ja pikemat-põhjalikumat planeerimist ning kindlasti ka eurotoetuste jagamsie kalendri jälgimist. See kõik võtab aega. Aga mis sa hädaga teed, kui ideed ei taha vaka all seista. Nii otsustasingi, et minu mõtted ei oma rahaga mõõdetavat väärtust ning ilusate mõtete mõlgutamiseks ei ole vaja euromammonat oodata. Julge hundi rind on haavleid täis ning Peep Vainu tsiteerides tuleb oma mõte teoks teha. Vaatame, mis sellest mõtestatud-businessist välja tuleb...
Ennast korrates hüüan: „Juhustesse ma ei usu!“. Nagu ikka viib üks seik teiseni ja ootamatud (ja võibolla esmapilgul ebamugavad) situatsioonid võivad osutuda hoopis millegi ilusa ja suure alguseks.
Istegija koondab vahvaid eesti naisi, kes ei karda vardaid, pintsleid ja heegelnõelu. Täiesti fenomenaalne virtuaalkogukond, mis suures osas baseerub haiglasel fanatismil ühe või teise käsitöö vastu ning sellest tuleneval soovil absoluutselt vabatahtlikult ja omaka
supüüdmatult korda saata häid asju. Nii juba mitmendat aastat koovad naised Aasta Emale ja Aasta Isale suure teki. Ikka nii, et paarkümmend naist lepivad kokku kui pikad-laiad-paksud jupid tuleb teha, tähtajaks teki-lapid postiga „staapi“ ning siis suure ühistööna (võiks öelda suisa talguna) heegeldatakse lapid kokku. Tekk ongi valmis. Eesti naiste tehtud tekk.
Minulgi oli au osaleda selles projektis. Juhtus nii, et valmis sai rohkem lappe, kui vaja oli ning kaks mitte-nii-väga-tekki-sobivat lappi jäi üle. Sellest on siin veidi juttu ka.
Olukorrast koorus välja kiusatus teha Häärberisse nö mõttelise avamise päevaks ehk 1.maiks seinavaip, mis koosneks lugudest, mis on pandud vaiba sisse. Ja nüüd tuleb kõige olulisem...
Siinkohal kutsun kõiki Häärberi sõpru üles koondama häid mõtteid ühiseks vaibaks!
Igaühel on võimalus anda oma pisike panus. Selleks tuleb kududa 20 x 20 cm lapp, millel on oma lugu. Lapp olgu heledate toonidega (valge oma lõputus toonivalikus), aktsendiks on lubatud ka midagi käredamat. Kuna lood ja mõtted on nii erinevad jas ee just teebki maailma väga põnevaks, siis ka lapid võivad olla väga erinevad nii kujunduslet kui materjalilt. Kui tundub, et mõte vajab kinnitamist detailidega (nööbid, tutid vms), siis nii võib olla
. Oluline on, et iga lapi juures oleks paberile pandud lugu. Mitte väga pikk..... ütleme kuni 150 sõna. Lugusid võib vaibaks kududa nii palju kui soovi on, see tähendab, et vaiba lappe võib teha piiramatult. Kui lugulapid on valmis, siis pandagu need posti ja saadetagu aadressil: Kadri Külalistemaja, Reiu küla, Tahkuranna vald, Pärnumaa 86508. Hea , kui kiri on tähitud, siis on kindel tunne. Lugudele jäävad autori nimed alla.
Kui lapid jõuavad kohale enne 20.aprilli, saavad need ka avamise päevaks vaiba sisse. Head mõtted ei saa kunagi otsa ja lappe võib ikka ja jälle juurde kududa ja Häärberisse saata. Vaip kasvab koos aja ja inimestega.
Minu Eesti ühisüritus alles kogub tuure meedias. Täna oli Vikerraadio Reporteritunnis ettevõtmise ideest juttu Rainer Nõlvaku, Marju Lauristini, Valdo Kalmu ja Ain Aaviksooga. Kellel huvi, saab seda ka järelkuulata. Häärber on üks paik sadadest, kus mõttetalgud läbi viiakse. Mul on selle üle äraütlemata hea meel. Eeskätt just seetõttu, et see üritus sobib kui valatult meie kontseptsiooniga. (Loodan varsti ka talgu teema välja hüüda, mis plaanide kohaselt kuulub pereväärtuste valdkonda). Ja kuna sel kevadel oli kavas võtta esimene julge samm ning oma ideid ühest otsast juba ellu viima hakata, siis on 1.mai väga ilus algus selleks. Läte Häärberi edasiseks voolamiseks.
Häärberi esimesed sammud on pigem sisulised kui vormilised. Vormilised muutused nõuavad suuri investeeringuid ja pikemat-põhjalikumat planeerimist ning kindlasti ka eurotoetuste jagamsie kalendri jälgimist. See kõik võtab aega. Aga mis sa hädaga teed, kui ideed ei taha vaka all seista. Nii otsustasingi, et minu mõtted ei oma rahaga mõõdetavat väärtust ning ilusate mõtete mõlgutamiseks ei ole vaja euromammonat oodata. Julge hundi rind on haavleid täis ning Peep Vainu tsiteerides tuleb oma mõte teoks teha. Vaatame, mis sellest mõtestatud-businessist välja tuleb...
Ennast korrates hüüan: „Juhustesse ma ei usu!“. Nagu ikka viib üks seik teiseni ja ootamatud (ja võibolla esmapilgul ebamugavad) situatsioonid võivad osutuda hoopis millegi ilusa ja suure alguseks.
Istegija koondab vahvaid eesti naisi, kes ei karda vardaid, pintsleid ja heegelnõelu. Täiesti fenomenaalne virtuaalkogukond, mis suures osas baseerub haiglasel fanatismil ühe või teise käsitöö vastu ning sellest tuleneval soovil absoluutselt vabatahtlikult ja omaka
supüüdmatult korda saata häid asju. Nii juba mitmendat aastat koovad naised Aasta Emale ja Aasta Isale suure teki. Ikka nii, et paarkümmend naist lepivad kokku kui pikad-laiad-paksud jupid tuleb teha, tähtajaks teki-lapid postiga „staapi“ ning siis suure ühistööna (võiks öelda suisa talguna) heegeldatakse lapid kokku. Tekk ongi valmis. Eesti naiste tehtud tekk.Minulgi oli au osaleda selles projektis. Juhtus nii, et valmis sai rohkem lappe, kui vaja oli ning kaks mitte-nii-väga-tekki-sobivat lappi jäi üle. Sellest on siin veidi juttu ka.
Olukorrast koorus välja kiusatus teha Häärberisse nö mõttelise avamise päevaks ehk 1.maiks seinavaip, mis koosneks lugudest, mis on pandud vaiba sisse. Ja nüüd tuleb kõige olulisem...
Siinkohal kutsun kõiki Häärberi sõpru üles koondama häid mõtteid ühiseks vaibaks!
Igaühel on võimalus anda oma pisike panus. Selleks tuleb kududa 20 x 20 cm lapp, millel on oma lugu. Lapp olgu heledate toonidega (valge oma lõputus toonivalikus), aktsendiks on lubatud ka midagi käredamat. Kuna lood ja mõtted on nii erinevad jas ee just teebki maailma väga põnevaks, siis ka lapid võivad olla väga erinevad nii kujunduslet kui materjalilt. Kui tundub, et mõte vajab kinnitamist detailidega (nööbid, tutid vms), siis nii võib olla
. Oluline on, et iga lapi juures oleks paberile pandud lugu. Mitte väga pikk..... ütleme kuni 150 sõna. Lugusid võib vaibaks kududa nii palju kui soovi on, see tähendab, et vaiba lappe võib teha piiramatult. Kui lugulapid on valmis, siis pandagu need posti ja saadetagu aadressil: Kadri Külalistemaja, Reiu küla, Tahkuranna vald, Pärnumaa 86508. Hea , kui kiri on tähitud, siis on kindel tunne. Lugudele jäävad autori nimed alla.Kui lapid jõuavad kohale enne 20.aprilli, saavad need ka avamise päevaks vaiba sisse. Head mõtted ei saa kunagi otsa ja lappe võib ikka ja jälle juurde kududa ja Häärberisse saata. Vaip kasvab koos aja ja inimestega.
- Kadri
0 kommentaari:
Post a Comment