Minu Eesti mõttetalgud 1.mail

Meie maja oli üks 527 mõttekojast, kus 1.mail mõtiskleti, kuidas elu Eestis oleks parem ja ilusam. Inimesi oli kokku tulnud 25 ja sinna otsa veel kamaluga lapsi. Meie eesmärk oli pakkudua võimalust veeta mõnus päev koos pere ja sõpradega ning mitte väga kramplikult kinni hoida reeglitest ja piirangutest, vaid pigem lasta pisut suunatult asjadel vabavoolu teed minna. Kuna meie esialgne ja koolitatud talgujuht Kati Murutar pidi üritusest loobuma, oli meil mõttevägesid juhatamas kiirkorras talgute formaadiga tutvunud Kitty (amteliku nimega Kerstin Jaani).

Ehk ka see nüanss andis üritusele vabama hingamise, mis kokkuvõttes sobis ülihästi päeva meeleoluga nagu ka ahjusoojad porgandipirukad ning korraldajate poolt saadetud 10 kilo šokolaadi.

Meie maal on ikka tavaks, et alguses ei saa vedama – nibin-nabin saime kell 11 ametlikult alustatud ja minu rõõmuks möödus alguse rabe ja kramplik atmosfäär kiiresti.
Kuna avatud ruumi meetodis (ja just selles formaadis olid talgud korraldatud) on kõik see, mis juhtub õige, siis lõpuks kujunes nii, et kõik pisikesed mõttepesad sulandusid üheks suureks sõbralikuks famiiliaks.

Millest mõeldi ja kuidas mõeldi?
Meie üldised teemad mõtisklusteks olid:
Kodu, pere ja järelkasv
Usk endasse, usaldus ja positiivsus

Formaadi kohaselt püstitatakse arutlusele tulevad küsimused kohe alguses. Nii ka tegime ja inimestel tekkisid sellised küsimused:
Kuidas suurendada usaldust kogukonnas/kuidas luua usalduslikku kogukonda?
Kuidas ligimesi tunnustada nii, et see mõjuks innustavalt?
Kuidas aidata peresid, kes on kaotanud kodu (nt.tulekahju)?
Kuidas kasvatada lapsest ühiskondlikult vastutustundlikku ja iseseisvalt mõtlevat isiksust?
Kuidas eelistada last asjadele/ kuidas väärtustada lastega peresid?

Kõik küsimused ei leidnud jutuotsa arutelus ega ka lahendusi aga need, millest räägiti, olid täis kirge ja siirust ja innukat kaasamõtlemist.
Eimene sessioon
Õue-pesas:
Kuidas kasvatada lapsest ühiskondlikult vastutustundlikku ja iseseisvalt mõtlevat isiksust?
· Vanemate eeskuju. Käitu ise vastutustundlikult ja õpeta seda ka oma lastele
· Laste tegevustesse kaasamine
· Räägi lapsega! Arutle võimalikult erinevatel teemadel
· Leia aega, et olla koos lapsega

Saali-pesas:
Kuidas eelistada last asjadele/ kuidas väärtustada lastega peresid?
See küsimus leidis esimeses sessioonis kõige elavamat arutelu ja sellest mõttepesast kujunes üldine jututeema. Küsimuse tõstatas Rita, kelle mõte oli selles, et laste saamine ja kasvatamine on hulljulgete "privileeg". Lastega pered võtavad ühiskonna ees suure vastutuse, ent ei leia selle väärilist respekteerimist ja toetust. Lastega emal on keerulisem korraldada oma tööelu, lastega perede sissetulek on suhteliselt väiksem (10 000 kroonine palk üksiku inimese või lasteta pere jaoks on suhteliselt suurem, kui lastega inimese jaoks), (väike)lastega on keeruline liikuda meie linnaruumis jne jne. Lisaks üldisem ebaõiglus teemal, et üks pere kulutab suure osa sissetulekutest lastele, samal ajal kui teised „löövad lulli“ ning hiljem peavad needsamad lapsed solidaarsusest kinni maksma ka nende inimeste pensioni, kes ei soovinud lapsi saada. Ehk siis tegu on omamoodi parasiitlusega, kus ühed elavad teiste arvelt ilma, et teised sellest kasu saaksid, ühepoolne solidaarsus.
Suhtumine lastega peredesse on hakanud pisitasa muutuma aga see pole endiselt piisavalt hea, et lapsevanem tunneks end normaalse inimesena. Mentaliteet, et lapsed muretsen siis, kui on saavutatud kindel positisoon ja materjaalne tagala, on viinud lapsed samale pulgale materjaalsete väärtustega. Üks on suhtes teisega ehk siis võrreldavad. On mõistetav, et soovitakse kindlustada võimalikult turvaline elu nii endale kui ka lapsele tulevikus, ent kust läheb piir? Vanarahval on ütelus, et annab jumal lapse, annab ka leiva lauale. Selles on tõetera sees. Sidudes laste saamise materjaalsete näitajatega, soovitakse tagada turvaline elu eeskätt enesele. Lastele piisab rahuloluks ja kvaliteetseks eluks hoolivast perekonnast ja elementaarsete vajaduste rahuldamisest. Kahtesusväärselt on kvaliteetse elu standard nihkunud hoopis teistesse dimensioonidesse. Sellise hoiaku võtavad ka lapsed kiirelt omaks ja nii tundubki, et toatäis mänguasju, uued riided ning vabas valikus süüa, on normaalse elu lahutamatud osad.
Praegune põlvkond lapsevanemaid on ise pärit ajast, kus toimetulek oli keerulisem ja võimalused ahtamad. Mitmed kohalviibinud tunnistasid, et võimaldades oma lastele kõike seda, millest neil lapsepõlves puudu oli, ei ole see tegelikult heategu lapsele vaid kompensatsioon enesele. Tänane ema omal ajal sai vaid unistada roosast printsessikleidist. Praegused tütred peavad seda elementaarseks ja seega ei jaga ema vaimustust järjekordse bling-bling asjakese üle. Kellele me siis ikkagi kõike seda „ilu“ pakume? Äkki enestele?
Kuidas leida üles ühiskonna stopp-nupp ja panna mõtlema võimaliku tagasitee peale? Kuidas lastes kasvatada väärtushinnanguid, mis liigselt ei keskenduks materjaalsele maailmale?
Seesugune oli mõttekäik.

Pakutud lahendused ja ideed:
· Kehtestada lastetusmaks, mis suurendab solidaarsust.
· Lastele õpetada säästmist, motiveerida neid säästma. Lastele saab ga kokkuhoitud krooni tasustada. Meetodi käis välja Toomas, kes on seda edukalt oma pere peal rakendanud. Iga kulutamata 100 krooni pealt annab ta lastele 10 krooni juurde. Geniaalne, kas pole?! Rita lubas selle oma peres kohe käiku lasta.
· Luua mänguasjapank (mänguasjade büroo). Diana kurtis, et laps tahab väga Lego konstruktoreid kokku panna aga peale esimest kokkupanemist, ei ole see enam huvitav. Iga kuu uut Lego osta ka ei jaksa. Üheskoos arenes mõte, et lapsed võiksid mänguasju vahetada või laenutada. Selleks tuleb luua kohalik mänguasjapank, kuhu saab oma mänguasja viia ja vastu võtta kellegi teise oma. See motiveerib oma asju hoidma ja ohjab tarbimist. Esialgu võib proovida vastava veebilahenduse loomist aga päris pank peaks ka füüsiliselt eksisteerima. Heidy ja Vaiko lubasid asja ära teha. Ma olen ka igati valmis kaasa lööma.
· Isiklik eeskuju. Lapsed tuleb kaasata kõikidesse tegemistesse ka sellistesse, mis esmapilgul ei tundu huvitavad vaid pigem tüütud kohustused. Lapsed peavad nägema tegelikku elu, mitte ainult selle klantspoolt. Suurenema peab põlvkondadevaheline suhtlemine ja ühistegevus. Niiviisi suureneb ka austus vanema generatsiooni vastu, süveneb arusaamine, et meist keegi pole igavesti noor (isegi Dorian Gray pidi lõpuks alla vanduma). Oleme rohkem oma laste ja vanematega koos, teeme nendega koos tööd, veedame vaba aega, käime reisil... mida iganes.
· Lastesõbralikud pisiasjad avalikku ruumi. Kaili rääkis oma Tokyo reisi kogemusi, kus avalikes tualettides (ja neid oli piisavalt) oli kõikjal ka lastele mõeldud. Boksid olid parasjagu nii suured, et käru mahtus täpselt sisse, seintel oli traksidega toolid, kuhu sai pisikesed marakratid nii kauaks turvaliselt sisse panna, kui emme või issi asjatoimetusi tegid, rääkimata mähkimislaudadest ja poiste mõõtu pissuaaridest. Ja seda kõike ka meeste tualetis, sest ega lapsed ju ainult emmedega ringi ei käi. Need on vaid mõned näited lihtsatest pisiasjadest, mis teevad elu palju-palju mugavamaks.
· Väärtuste õpetus kooli ja lasteaeda. Selle lahenduseni jõudmine küttis kirgi, mis algasid Kitty poolt õhku visatud mõttest kohustuslikust religiooniõpetusest. Diskuteerides asja olemuse ja eesmärgi üle, sai selgeks, et nimi „religiooniõpetus“ ei ole täpne ja loob eelarvamusi. Tegelikult oleks selle õppeaine eesmärgiks kujundada väärtushinnanguid, õpetada „elama“. Piibli 10 käsku on normaalse ühiskonna toimimise aluseks aga kuna need on otseselt seotud usuga, siis ei räägita eestisuguses ateistlikus riigis sellest palju, taunitakse. Kui need samad 10 käsku lahti kirjutada-rääkida piibliväliselt, siis see oleks aktsepteeritav enamusele. Väärtusõpetuse tunnis võiks lastele rääkida ka erinevatest hobidest, kohtuda tavaliste inimestega, kellel on midagi põnevat näidata või öelda. Kui inimesel on hobid, siis see on suur samm selle poole, et ta mõistab maailma ja elu sügavamaid kihte. Seda, et kõik ei tiirle ainult raha ümber. Loomulikult peab „elu“õpetus tulema kodust aga kuidas jõuda nende lasteni, kes ei saa seda kodust? Kas lasta neil jääda lõksu oma sotsiaalsesse karpi, sest nende vanemad ei ole suutelised seda avardama? Vanemaid on raske muuta aga noorteni on läbi õppeasutuste võimalik jõuda. Me ju tahame, et nendest sirguksid vanemad, kes ise suudavad „elu“õpetust oma lastele anda. Vähemalt on loodud võimalus, iseasi, kas see alati ka eesmärgini jõuab.

Kui aeg ei oleks peale surunud, siis see teema oleks veel ja veel edasi keerelnud. Jõudsime ühiselt järelduseni, et mõttetalgutel osalejad on aktiivsem osa ühiskonnast, kes ise ehk ei vajagi kõiki neid lahendusi. Suur küsimus on, kuidas jõuda nende inimesteni, kes on passiivsed ja ei viitsi-taha-oska mõelda pisut laiemalt. Kuidas neid kaasata....

Teine sessioon
Meie talgud möödusid koduses, pisut isegi idüllilises atmosfääris. Padjad ja kaltsuvaibad põrandatel, soojad porgandi- ja tuunikalapirukad, kilkavad lapsed, pisut passiivsemad isad... Tuues paralleele klassikast – päikesepaiste ja heinamaa meie moodi. Seepärast sai teiseks sessiooniks kolitud õue ning mõtted lendasid edasi eneseusu ja usaldamise teemadel.

Kuna esimene sessioon oli mõtted pannud mõnusalt lendama, siis sõnastasime teiseks sessiooniks küsimuse pisut ringi (loobusime mitmest pisikesest mõttepesast ja võtsime pisut üldisema küsimuse).

Kuidas suurendada usaldust kogukonnas/kuidas luua usalduslikku kogukonda?
Mina elan talveperioodil suure osa ajast Tallinnas ja ma saan aru, kuidas mul on vedanud, et meie maja terpikojas inimesed suhtlevad ja lävivad vabalt. Mõne naabriga oleme suisa sõbrad. Ma saan aru, kui suur eelis see on. Näiteks kui vastlapäeval oli hernesupi keetmiseks vaja suurt potti, siis ma läksin ja koputasin naabrid läbi. Või kui talvel tabas mind ootamatu ja äge tervisehäda, mis naelutas mind voodisse ning mees oli sel ajal merel, siis hea naaber tõi poest vajaliku toidukraami ja tegi lastele ka söögi valmis. Kuidas teha nii, et selline olekski tavapärane elulaad? Mõelge, kui jabur see on, et füüsiliselt nii lähedal elavad inimesed (nagu kortermaja naabrid seda on) kulutavad igaüks jupi on ajast, et minna igaüks eraldi samassse kodulähedasse poodi, et tuua päts saia. Igaüks tuleb oma pätsiga koju, sinust ehk 10 meetri kaugusele. Miks mitte korraldada seda nii, et üks käib poes ja toob teistele ka saia ära? See on naivistlik näide aga mõte on selles, et me dubleerime üksteist paljudes tegevustes ning seepärast kulutame rohkem ressursse. Meil on võimalus kokkuhoiuks, tuleb vaid suhelda.
Rita põhjatust elukogemusest tuli lagedale kirjeldus tema lapsepõlvest, kus Pärnu kortermajas oli normaalne, et enne kui laps poodi saadeti, käis ta läbi ka viis naabrimemme, et küsida, mida neile poest vaja tuua on. Kitty rääkis loo, kuidas ta talvel iga päev lapsega õues jalutamas käis ja oli nii-nii lähedal, et minna naabrimemme käest küsima ega tal poest midagi vaja ei ole. Kuidas see memmeke läheb suurte hangedega üksi poodi? Üks pisike samm jäi toona puudu. Ta lubas selle vea nüüd parandada. Ja mina lubasin hakata naabritega poeskäimist jagama. Näiteks nii, et vajalike asjade nimekiri on ukse küljes ja see naaber, kes esimesena poe poole minema hakkab, võtab kaasa ka teiste poenimekirjad. Naiivsevõitu sammuke aga mõte ju loeb. Kusjuures maapiirkonnas võib tegu olla olulise kokkuhoiu kohaga.
Aga ikkagi, kuidas teha esimene samm, et tekiks side? Elementaarne – ütle TERE! Kogukond ei pea tähendama naabreid. Kogukonda võib kuuluda ka poemüüja, kes sulle iga kord vorsti lõikab või bussijuht kes sind tööle sõidutab. Kogukond ei teki iseenesest Sinu ümber. Sina ise tekitad enda ümber kogukonna, kellega on meeldiv suhelda ja see on täpselt nii suur, kui sa seda soovid. Mõned inimesed ei hakka kunagi teisi usaldama ja ei ole avatud suhtlemiseks, las nad olla. Keskendu nendele, kes on valmis Sinuga suhtlema, kellega on vaja suhelda. Teised titemammad mänguväljakul või teised koeraomanikud, kellega iga päev pargivahel kohtud või teised hommikuse sörkjooksu sõbrad või kes iganes. Naerata ja ütle tere – see annab positiivse emotsiooni ja päev on hoopis helgem. Ja see ei maksa mitte midagi!!!!
On selge, et iga päev ei ole päikesepaisteline. Inimestel on probleeme. Märgakem abivajajaid meie ümber, ärme jääme ükskõikseks nende probleemide suhtes, aitame otsida võimalusi, kuidas muredest jagu saada. Peamine on tahe märgata ja aidata.
Meedial on oluline roll ühiskonnas toimuva kajastamisel ja seeläbi ka võimalus kujundada infovälja, mille baasil loob iga inimene oma arvamuse ja hoiakud. Meedias peaks rohkem olema näiteid positiivsest ja usaldavast kogukonnast, koostegemisest, heas mõttes ära tegemisest. See innustab neid hapraid kogukondi, kus jääb vaid veidikene puudu, et kõik toimima saada.

Aeg veeres armutult kella kolme poole, kuigi juttu jätkunuks kauemaks. Aga meie ise tehtud mõnus päev veel otsa ei saanud. Võtsime päeva ametliku osa kokku ja suundusime naabertallu – Thormani sepikojas ajasime sepaga juttu ja tagusime rauda. Tegelikult oli sepikoda meile avatud kogu päeva jooksul ja lapsed olid oma naelad juba valmis tagunud. Mõnus vaheldus. Seejärel tummine hernesupp värskes õhus.

Märksõnad ja pildid edasisest:
Käsitöösalong just nii nagu see välja peab nägema – tegime pihuloomi.
Vaatasime laste poolt lavastatud nukuetendust Käsna-Kallest (minutimõõdustikus oli piletite jagamine ja publikule kohtade näitamine domineerivam).

Sõime pika laua taga õhtusööki ja käisime saunas. Saunas oli väga lõbus aga see jääb saladuseloori alla

Oli suurepärane päev, mille meenutuseks tegi Kaili mõned klõpsud.

Suured tänud kõigile, kes osalesid ja kes aitasid selle päeva niivõrd säravaks teha!

-kojavanem Kadri