Talgujärgsel päeval sattus meie majja üks rändur. Tänapäeva rändur selle sõna arhailises mõttes. Prantsuse vanahärra, kusjuurs ääretult soliidne, kes on võtnud ette jalgsirännaku läbi Euroopa - Tallinnast Hispaaniasse.
Väikse ääremärkusena mainin, et tol päeval oli jalgade töö oluline ka minu isiklikus plaanis. Nimelt toimus siis Tallinnas tantsupeo ülevaatus ning tantsuansnambli Lee liikmena olin ka mina püünel. Nüüd võib juba hõisata – meil läks hästi, saime peole!
Mul on väga kahju, et ei saanud rändurmehega õhtul kamina ääres veini rüübata ja juttu ajada, kuna jõudsin pealinnast tagasi hilja õhtul. See-eest aga sõime hommikul koos pannkooke ja rääkisime maast ja ilmast. Lisaks kohustuslikele pere- ja kodujuttudele, jõudsime rääkida ka filosoofilisematel teemadel. Väga veider(heas mõttes) hommikusöök, tuleks selliseid ikka ja jälle...
Käesolev ei ole tema esimene rännak. Ta rääkis huvitavast inimese muutumisest sellisel pikal teel. Näiteks see, et esimene kuu aega kõndides ta mõtleb perest ja kodust ja argistest asjadest, et kuidas neil läheb ja kuidas kodused hakkama saavad. Peale seda saabub aga teine „tase“ ja ta hakkab mõtlema hoopis eksistentsiaalsematel teemadel. Võib vist äelda, et ikkagi omamoodi palverännak, jõudmine iseeneseni.
Selle juures tekkis mul kahtlus, et kas Rohelise Luskuse Häärberile seatud siht – pakkuda külalistele lihtsat äraolemist, et nautida hetke ja olla iseendaga ning jõuda iseeneseni, pole liiga ambitsioonikas. Kas meie rikutud maailmas on see mõne päevaga üldse võimalik.... Järelikult tuleb hakata pakkuma kuuajaseid pakette. Aga kui teeks hoopis midagi kloostri taolist..... :) :)
Loomulikult ei saanud ma üle ega ümber mõttetalgute teemast aga uskumatult keeruline oli välismaalasele selgeks teha, mis üritusega on tegu ja kuidas see võimalik on. Mismoodi lihtsalt inimesed võtavad kätte ja korraldavad nii mastaapse ettevõtmise ilma riikliku regulatsiooni või korralduseta. Lihtsalt vabatahatlikult ja hea eesmärgi nimel. Härra oli siiralt üllatunud ja isegi vist vapustatud, et midagi seesugust on võimalik. Mulle tundus, et ta nägi nüüd Eestit pisut teise nurga alt (mitte ainult kinnised ja mitte-eriti-agaralt-võõrastega-suhtlevad inimesed). Ta kurtis selle üle, et Eestit ei teata Vanas Euroopas, Prantsusamaal puudub Eesti turismiesindus. Infot Eesti kohta olevat raske saada. Ja eriti nüüd, kus ta sai natukene aimu, mis põnev koht on Eesti ja kui omapärane rahvas siin elab, oli tal sellest eriti kahju. Ei taibanud teha korraliku fotojäädvustust sellest vahvast kohtumisest. Üks viimase hetke pilt siiski, kus mineja juba teele läinud, seltsilsieks vaid tema enese vari. Ehk ongi see tähendulikum, kui poseeritud klantspilt.
Head asjad sellega veel ei piirdunud. Mõned päevad hiljem kohtusin Meelise ja Leoga, kes veavad sellist portaali nagu kultuuri.net. Nad kutsusid mind appi Pärnu kohta infot hankima aga mitte see pole oluline. Minu silmis on asja nähtavast osast tähtsam see, kuidas seda tehakse – siiras usus ja tahtmises midagi paremaks teha. Paremaks meie kõigi jaoks. Isegi, kui see on vaid võimalus leida interenti vahendusel huvitavaid Eesti kultuurisündmuseid, on see siiski pisike samm edasi. Ja pisikestest sammudest saavadki kokku pikad teed ja vahemaad. Ja mis kõige šefim – koostöö, mille kohta ei ole ühtki dokustaati, lihstalt sõna sõna vastu. Inimesed ja lubadused. Niisama lihtsalt.Sellises asjaajamises on oma võlu. Kübeke naturaalmajandust tänapäevas nagu vanaema tehtud pitslina uusasumi kõrgläike-kappidega köögis. Paadunud romatikuna ma ususn sellistesse vanadesse ja järeleproovitud asjadesse keset tänapäeva. Ma andsin oma näpu kultuuri.net’ile ja loodan, et ka Pärnumaa üritused saavad seal peagi ilusti kajastatud ning kutsun head lugejat üles kultuuri.net’ti piiluma. Ehk on sellest teile abi.
Foto: Velvet
Ja ka see pole veel kõik. Samal õhtul oli mul külas vahva seltkond, kelle hulgas ka hea tuttav Indrek. Indrek on laiemale üldsusele teatud rahvuspapude autorina. Särasilme ja hull inimene, kes ei karda vist ka kõige kreisimaid ideid ellu viia. Ainus tingimus, ta peab uskuma teostatavasse ideesse. Vähemalt selline mulje on temast jäänud. Hea inimene, kes teeb asju hea mõttega, sooviga midagi paremaks teha. Muidugi minusugusele estofiilile on eesmärk, aidata kaasa meie rahvusmustrite laiemale levikule, juba ise niiiiiii suur, et siin ei saa juttugi olla pisikesest sammust. Siin on tegu ju suisa kolmikhüppega.
Ja nii ma siis paningi Indreku näpunööri punuma, et need rahvusmustrid veelgi käegakatsutavamaks muuta. Hommikuks väike improvisatsioon Mulgi papude ainetel.
Sellised ääretult eluterved ja positiivsed kohtumised on aset leidnud. Tundus, et need kolm sündmust väärisid eraldi tähelepanu. Lihtsad hetked lihtsate inimestega, kellel on ausad ja eluterved mõtted. Omal moel maailmaparandajad. Minu inimesed.
- Kadri
1 kommentaari:
Kus on, sinna tuleb :D
Post a Comment