Mullimaailm ja loterii-allegrii - tasub lugeda

Verbaalne kõhulahtisus, nagu üks mu hea sõbranna tavatseb sõnada, on kahjuks taas ägenenud. Enne kui Sa kirsini jõuad, tuleb päris suur tükk torti ära suua (loe: pikk postitus läbi lugeda).

...

http://www.amazingtoys.net/

Mulle meeldib vaadata vanu fotoalbumeid. Albumeid ajast, kui pildistamine oli pigem erand kui reegel ning filmi-täis-saamise hirmus valiti, mida ja kuidas pildile püüda ja pildistamise protseduur ise oli kohati isegi pidulik. Vanades albumites on nii selgelt näha muutused, mis inimeste ja kohtadega on toimunud. Iga pildiga võetakse ajas pikk samm ning erinevus eelmisega on märgatav. Kahe patsiga oivikust on hetkega saanud pungitüdruk. Tänapäeval, kui foto- ja filmitehnika kuulub igapäeva arsenali hulka, on kuskil tundmatutes digi-sügavustes kümnete ja sadade kaupa pilte, mis väga täpselt püüavad kinni situatsiooni ent edasiminekuid võrreldes eelnevaga nagu ei paista. Ehk siis pidev protsess on silme ees ja see hajutab tähelepanu, et näha, kuidas titest on saanud preili. Võrdlus käib liiga sarnaste hetkede vahel.
Ka minu aju on arenenud selliselt, et näen ainult seda, mis toimub praegu ja selgelt on meeles see, mis toimus eile ja üleeile ent nii raske on ette kujutada, mis toimus aasta või kahe eest. Kui saaks teha hüppe kahe aasta taha, olla seal tunni või paar ja siis tagasi tulla...
Kuskil kukla taga adun, et tegelikult oleksid need 2 pilti albumis absoluutselt erinevad ja neid koos vaadates tuleks üle huulte hüüatus: „Ei või olla!“ Aga ma tahan seda muutust tunda rohkem kui kuskil kukla taga. Tahan seda päriselt tunda. Nii nagu korralikus muutumismängus - before and after.
Kuna ma olen lootusetu optimist, siis ma ei heitu enne, kui olen oma tahtmise ikka saanud. Arengu märkamiseks on vaja oma mullist välja tulla. See on raske, paganama raske. Õnneks olen mõnedel hetkedel sattunud olukordadesse, kus mulliväljumine on õnnestunud. Hetked, mida ei saa planeerida aga mida ma oskan juba loota. Näiteks võib kalli naabrinaise korraks-külla-tulemine lõppeda selliselt. Kuna juba teist kuud olen alaliselt Pärnus, siis Tallinna naabrinaine korraks-külla ei satu. Kallis Naabrinaine alias Päikseke, me ootame Sind siia! Saad ju isegi aru, et tandemjalgrattaga on jama üksi pudrumägede juurde sõita.

Asja saab kindlasti ka professionaalsemalt teha, kui seda suudavad kaks veiniudus „suurt tüdrukut“. Eile toimis see professionaalsem lahendus. Lähed võtad saalis oma koha sisse ja kuulad, kuidas interpreet esitab mängleva kergusega paremaid palu oma repertuaarist.
Olin koolitusel. Päris heal koolitusel. Vahet pole, mis on koolituse täpne teema ja sõnastus, oluline on tekkinud atmosfäär ja mõtetest tüüned õhu kõrgemad kihid. Need kihid, kuhu mõtted nii sageli ei lenda. Minu mõtete tiivad on veel pisut nõrgad, et päris üksipäini neid nii kaugele saata aga tandemis või parves lennates tuleb juba välja.
Kuigi eilne lend ei pretendeerinud kaugusrekorditele, sain ma siiski aru, et ma olen endiselt üks igati õnnelik inimene. Ma olen leidnud endale teeotsa, mida mööda ma tahan käia. Seda võiks võrrelda inimtühja teelahkmega kuskil metsade vahel, kus suuna valid sina ja ainult sina. Vastandina Tallinna Viru tänav, kus päikeselisel päeval rahvamass sind endaga kaasa viib mingis suunas, mis tegelikult pole ju kellegi päris enda tee.
Nii ma siis astusingi eile korraks kõrvale ja vaatasin, et nii ilusa tee olen valinud :) Mulle meeldib.

Tasahilju on mu hobiks saamas õnnelike inimeste märkamine. Supper-luks on vaadata inimesi oma õiges mullis, isegi kui nad pole oma õiges mullis kogu aeg. Mõnikord nad ise ei saagi aru, kui hästi neil kõik on paigas. Inimesed, kes on leidnud selle päris oma asja. Näiteks Ivo ja Aivo Piccadilly’ist. Nende pühendumust on selles kohvikus raske mitte-märgata. Või näiteks minu poeg Teho, kui ta autosid vaibatriibule ritta laob. See laps lihtsalt on detailideni süsteemne – kui rivi, siis nii, et võib joonlauaga mõõta. Ta on nii keskendunud autoninade täpsele paika sättimisele, et ümberringi toimuv ei lähe karvavõrdki korda. Hoian pöialt, et ta selle tunde ka tulevikus üles leiab. Krentu blogi – blogipidamise absoluutne tipp. Ilus, tasakaalus, huvitav, hariv. Üle jala ja punnitades sellised pärlid ei tule. Näiteid tuleks veelgi aga ma ei ütle rohkem ette. Otsi-näe neid ise. Sa tunned need ära!

Aga mis Sind õnnelikuks teeb? Mis on Sinu hetk?
Näiteks suudan mina maailmast irduda, kui võtan kätte puuvillase kanga ja hakkan 2 x 2 lõimega ristpistes Muhu mustrit tikkima. Esmapilgul hullumeelne ettevõtmine aga silm harjub ja hasart kasvab. Äkki kunagi tuleb ka 1 x 1... Ja ma tean, et mul tuleb see nikerdamine hästi välja.

Et innustada Sind oma hetke teistega jagama, ma panen loosirattase ühe tasuta Rohelise Luksuse Häärberi teemasauna kuni 10-le. Kirjuta kommentaariumisse oma hetk, kasvõi paari sõnaga ja sellest piisab, et osaleda loosimises, mis leiab aset kolmapäeval 17.juunil kell 22.00. Kui sa pole bloggeri kasutaja ja ei taha oma kontakti kommentaariumisse jätta, siis saada see minu meilile: info@kadrimotell.ee aga enne pane ikka oma hetk siia alla kirja.

Niisiis – väike kommentaar.... loosiõnn ....Rohelise Luksuse Häärberi saunaõhtu kuni 10-le on Sinu ja Su sõprade päralt.

p.s. saunaõhtule saab tulla kuni 31.augustini.

I like looking at old photoalbums. The ones from the time when all the pictures had much more value than today. From those ones you can see changes in a person. Pigtailed cutie has changed into a punk teenager. Today's technology is too advanced and so, under the piles of photos we don't see the change. Too much to compare. I see only what is under my eyes. I remember yesterday and day before that. But it is hard to imagine what took place two years ago. I do feel that I wanna take a look and say "noooo, not possible!" But I wanna feel the moment too. I will not loose my hope until I have had what I wish. To see the difference you need to step out of today. It is hard, but possible. I have been in Pärnu for two months now and I do miss the drop-by's of my dear friend next door. Sunshine, we really wait you here! You do realize that it sucks to ride a tandem bike alone, even through the sweetest dreams.
Yesterday, sitting in another course, I felt that the atmosphere is most important. I realized I am happy to have found my way. Not with the masses or where the road takes you. I like it, the road I have chosen.
I have a new hobby - noticing happy people :D. Sometimes people don't even sense that they are actually happy. Like Ivo and Aivo from Picadilly. It is hard not to notice the commitment. Or my son Teho, who lays his cars onto the carpet - he just has to have the perfect row. I hope he doesn't loose the touch growing up.
But what makes you happy? What is your moment?I am able to just forget everything while doing my fancywork.

To keep up the ideas I give out a free night of themed sauna for up to 10 people. Leave your moment into comments section, even a few words is enough. I will draw lots at 22.00 on June 17th. If you're not user of blogger or you don't want to leave you contact to comments, send them to me on info@kadrimotell.ee. But please levae your comment into comments section. See you soon!

- Kadri