Linnaluksus

Olen üle pika aja Tallinnas. Ma pean silmas olemist, mitte 1-2-päevast läbitormamist. Olen kogu aeg olnud kramplikult kinni idees, et roheline luksus on võimalik ainult idüllilises külaelus või äärmisel juhul mõnes vaikses puitpitsmajadega aedlinnas. Minu kramplikut kinnistumist sellesse visuaali ei ole kõigutanud ka asjaolu, et hetkel ei vasta meie häärber kummalegi määratlusele. Nii hea on enda kohta arvata, et oled laia silmaringiga ja avatud uuetele ideedele ning oskad näha asju klapivabalt. Aga kuivõrd see arvamus paika peab, on iseasi. Mina enda puhul julgen kahelda väite tõesuses.

Pojaga leppisime juba mitu päeva tagasi kokku, et lähme koos (ja kindlasti trammiga) Kaubamajja talle mingit mänguasja vaatama. Isegi ei suutnud süveneda, mis imeasjast ta nii ahvivaimustuses oli, et pidi kohe „luurele“ minema. Minu selge eelarvamus, et mingi järjekordne mõttetult üleshaibitud vidin, mis maksab ebainimlikult palju. Aga jutt käis ju ainult VAATAMISEST, seega ohutu kokkulepe. Täna ei olnud mul enam ühtki usutavat vabandust, seda käiku mitte ette võtta. Lootsin veel, et ehk saame autoga kähku ära käia ja linnuke kirja saada. Aga maja ees olles vajutasin autouksed uuesti lukku ja me ikkagi läksime trammiga. Ilm oli imeline. Soe, veidi riukalik sügistuul, õhk oli nii pehme.

Sõitsime läbi linna ja jalutasime Tammsaare pargis ning käisime Viru keskuses. Meelelahutus, mis ei oleks mind veel paar tundi tagasi motiveerinud koduuksest välja minema. Hoolimata endale antud lubadusest, et ma ostan lastele mänguasju ainult teise ringi poodidest, rõõmustasin ma teda uhiuue kaardipakiga. Ma olin nii tänulik, et ta mind vedas linnakärasse.

Ma nägin inimesi nende toimetamistes ning sain vägagi ruttu aru, et minu Rohelise Luksuse Häärber on hoopis teine maailm. Aga mitte parem maailm, lihtsalt teine maailm, millel on ka oma puudused. Näiteks ei näe ma seal argisagimist ega näe ka palju inimlikkust. Inimlikkus on kindlasti olemas aga sellel ei ole võimalust välja paista. Inimlikkus annab endast märku mureolukordades ja neid esineb külalistemaja klientide hulgas harva. Kuna viimastel kuudel on olnud minu sotsiaalne suhtlemine valdavalt kliendikeskne, siis muud suhtluskanalid ning sealt kaudu leviv inimlikkus on olnud marginaalse tähendusega.

Enamasti on meie külalised oma eluga hästi toimetulevad ning heas tujus inimesed. Kes see ikka läheb kurva meelega Pärnusse päevitama või torisedes šokolaadisele sünnipäevale.

Aga Tallinnas ma nägin ja tuletasin endale taas meelde, et maailmas on inimesi, kellel ei lähe parasjagu nii hästi kui võiks. Koht kus peaks mängu tulema teiste inimeste inimlikkus. Oli tunne, et see pool minust on alatarvitamise tõttu rooste läinud.

Kui ma mõtlen vastutustundlikku käitumist, siis ma mõtlen vastutustunnet mitte üksnes looduse ees, vaid vastutustunnet ka kultuuri, ühiskonna, sotsiaalse keskkonna ees. Ja selle serva pealt vaadatuna on roheline luksus – oskus olla inimene – vägagi hästi realiseeritav keset linnakära.

Teisalt meeldis mulle väisata lisaks kohustuslikule Kaubamaja koduosakonnale ka öko- ja käsitööpoode (neid mis parasjagu teele jäid). See on nii hirmus lahe, kuidas tikkonstade, läikiva plekk-fassaadi, juhtmete ja LED-ekraanide vahel on end sisse seadnud ökopoed justkui teatud kildkonna pühamud. Mis seal ikka nii väga ökot on - saksakeelsete siltidega moosipurgid või kaamelipiima seebid... (tegelikult ikka kohalikku kraami ka). Aga meeleolu loeb ja see on omamoodi lohutus või vabandus rutaka elutempoga kontoriinimestele (kelle hulka isegi veel 2 aastat tagasi kuulusin ja võib-olla kuulun ka tulevikus), kes lihstalt ei jõua maale vanaema tehtud moosi järele. Või polegi neid maavanaemasid. Tõenäoliselt valdab neid inimesi teatav heaolu, et said ökojahu ostes maailmaparandamisele natukene kaasa aidata. Ja nii ongi, hästi on. Ja mis siis, et võib-olla on see pelgalt pisike enesepettus või vooluga kaasa minek.
Ja mis seal salata, langesin minagi linnakirevuse lõksu ja ei lahkunud neist poodidest just tühjade kätega. Siinkohal julgen soovitada maavanaemasid mitteomavatele linlastele pigem laupäevahommikust turukülastust.

Siia otsa tahan ära tuua ka ReUse Republic'u ettevõtmise – rõivadisain, mis kasutab materjalina kaupluste ja rõivatootjate laojääke. Väga julge ja nutikas lähenemine vastutustundlikkuse teemale ning minu arvates igati sobiv näide selgitamaks terminit linna-öko.

Roheline luksus on linnas täiesti võimalik, ma olen selles päris veendunud nüüd. Jah, ta saab keset linna teise tähenduse ja fookus muutub aga idee jääb ning toimib. Tänane linnavisiit (mille üle siiani oma pojale väga-väga tänulik olen) kinni(s)tas ideed kolida talveks teisipäevased padjaklubid pealinna, oma isklikule pereelule lähemale. Koht on selle jaoks valmimas ning loodan sealse perenaisega õige pea ka konkreetse plaani kokku leppida. Teinekord kirjutan täpsemalt.

Klapid eest!

-Kadri