Mäletan oma kõige esimest kudumist. Olin umbes 4-5 aastane. Ema õpetas punase lõngaga varrastele silmade loomist ja kudumist. Isegi naabritele käisin kiitlemas: „Vaadake, mina koon!“. Ja siis ma mäletan piiramatutes kogustes emale tikitud linikuid - lõikasin kangatüki (suure tõenäosusega kuskilt kanga keskelt), tegin sinna linnusilmapistes lilled peale ja ääred üritasin ka kuidagi ära õmmelda. Selliseid miniatuurseid „kodukaunistusi“ tegin oma toas laual all, et emal ikka üllatus oleks ja ta ei näeks, mis ma teen. Käsitöö oli tavaline argine tegevus, kohustuslik osa naiseks olemisest. Kui vaja, siis tegin.
Nüüd tuleb mängu 20.sajandi suurim leiutis – internet. Sattudes käsitööfoorumitesse, kodulehekülgedele, blogidesse, nähes nii palju uusi võimalusi, sain aru, et ka käsitöö võib olla hobi, mitte kodutöö. Enda isiklikust kogemusest julgen väita, et virtuaalmaailma areng ja interneti levik on väga palju kaasa aidanud sellele, et käsitööst on saanud atraktiivne hobi ning harrastajate hulk suureneb kiirelt, eriti just noorte seas. Mõeldes meie kultuuripärandile ja selle edasikandmisele, on see ju tegelikult puhas rõõm (kuigi, jah, seal on ka omad ohud).
Fakt on ka see, et internetis on täiesti hoomamatu mass informatsiooni, mille fabritseerimisele ka mina hoogsalt kaasa aitan. Tohutu infoküllus. Müra. Aina suurenevad kiirused ja mahud. Informatsiooni selektiivse tarbimise kunst osutub peamiseks oskuseks, mis aitab sellises maailmas toime tulla. Me räägime loodussäästvast tootmisest, sellest, et pole mõtet arutult uusi asju toota ja tarbida. Kas sama ei kehti ka info tootmise kohta? Kas peaks propageerima vastutustundlikku infotootmist?
Lehest ja koolitusfirmade pakkumistest loen üha sagedamini üleskutseid interneti ning selle arenduste (nt blogide ja sotsiaalvõrgustike) kasutamiseks müügitöös. Nö avastamata turunduskanal. Kas meie ise, kui tarbijad, seda siiski tahame? Kui paljud viitsiksid lugeda kõik-teevad-mina-teen-ka vaimus kirjutatud blogi või jälgida lakoonilisi kommertsteadaandeid twitteris? Kas sellega ei juhtu nii nagu telereklaamiga, et kui see algab, siis automaatselt vahetad kanalit? Punast risti ekraani nurgas on ju lihtne vajutada. Minu arvamus on see, et nagu ka kõikides teistes asjades, ei ole ühte ja ainsat imerelva, mis lahendab kõik probleemid (a'la kui ma olen facebookis ja mul on blogi, siis ma olen olemas). Asjatult toodetud info, mida keegi tarbida ei taha, risustab virtuaalmaailma samavõrd kui metsa alla visatud kilekott füüsilist maailma.
Vaatan kriitiliselt peeglisse ja möönan, et ka siinne blogi on kohati pigem infotulp kui mõnus nurgatagune kohvik, kus sõbrannaga juttu ajada ja maasikakooki süüa.
Lõngakorvid ja pitsikastid on mul korras. Nüüd, hea Lugeja, annan oma panuse info-maailma korrasta-misse ja teatan, et edaspidi koonduvad Rohelise Luksuse Häärberi teadaanded meie kodulehe infotulbale. Blogi jääb nurga-taguseks saialõhnaliseks kohvikuks, kus siiski võib ka juhtuda, et saab teetassiga kaasa salvräti, millele on silmapliiatsiga nurgale kribatud: „kohtume seitsmendal kell kuus“.
Lakoonilisi pisiuudiseid saad jälgida ka näoraamatus ja säutsudes, millest viimased on siin parempoolses tulbas näha.
0 kommentaari:
Post a Comment