Väärtused (pikem lugemine majandusteooria teemadel)

Helebeež linane laudlina 130 x 160 cm
Kaunistuseks servades ja keskel käsitsi tehtud väga kvaliteetne pruunides-beežides toonides tikand.
Lisainfo: kasutamata aga pikalt seisnud, sest murdejooned on koltunud. Lõpetamata tikandi fragment, niit ja nõel kaasas. Väga kvaliteetselt tehtud, isegi äärepalistus on käsitsi tehtud.
Hind: 15 krooni !!!

Ei ole nali. Reaalsus ühes Elva kaltsukas.

Ma ei julge mõeldagi, kui kaua seda iludust on tehtud. Ajakulu ja äärmiselt professionaalne töö teevad selle eseme minu jaoks kindlasti väärtuslikumaks kui 15 krooni. Lõpetamata fragement isegi lisab väärtuslikkust – minul on au teha ära need viimased pisted ning öelda: „Valmis!“. Tegelik meister seda kahjuks öelda ei saanudki. Kas sama elevil oleks ka kõik teised inimesed, kes seda lina näevad? Kindlasti mitte. Ma julgen arvata, et suurt osa inimestest jätab see suht külmaks.

Mõni aeg tagasi kirjutas Anu-Mall Naarits (kes viib 10.detsembril Häärberis läbi käsitööturunduse koolituse) oma turundusblogis sellest, kuidas on võimalik lasta kliendil ise määrata toote või teenuse hind vastavalt südametunnistusele. Ehk et hinnakiri sisuliselt puudub ja klient ise otsustab, kui väärtuslik tarbitud teenus või ostetud toode tema jaoks on. Nii pidavat päevakassa tulema suurem kui fikseeritud hinnakirja järgi, sest kliendil on piinlik vähe maksta. Kui seal kaltsukas ei oleks olnud laudlinal hinda küljes, ma oleksin olnud valmis maksma selle eest kordades rohkem.

Ma olen sellel teemal hästi palju mõelnud, sest mulle tohutult meeldib see mõte, et klient ise määrab hinna. Esiteks seetõttu, et nii kaob ära raha jäik ekvivalent. Me kõik ju teame, et 100 krooni võib olla suur raha aga ka väike raha. Kõik sõltub kontektsist. 100 krooni selle lina eest on ei ole palju aga paki Yugi-Oh kaartide eest küll (minu poeg arvab risti vastupidi). Samas kui ma lähen poodi lõnga ostma, siis on sada krooni ikka sada krooni sõltumata sellest, kas see on minu jaoks sel hetkel suur või väike raha. Ehk et jäik hinnasüsteem tambib maha muud väärtused ja toimima pääseb vaid number.

Teiseks on vaba-hinna-süsteem hea tagasiside. Kui tavaliselt me ei viitsi jätta teenindajale tagasisidet (heal juhul suuliselt veel aga kes siis viitsib väga kirjutada), siis hinna määramisega me anname teatud infot, kuidas me teenusega rahule jäime. Kui kassa on tühi, siis tuleb pakkujal peeglisse vaadata.

Olen Häärberis on mitmeid kordi analoogset vaba-hinna süsteemi katsetanud ja julgen väita, et asi polegi tegelikult nii lihtne. Oma pisikese peakesega mõtlesin välja sellise teooria, et vaba-hinna-süsteem on mõeldav juhul, kui tarbija on varem analoogset teenust tarbinud ja tal on mingi võrreldav taustsüsteem. Toon lihtsa näite: mul tuleb mõte osta endale lehm. Ma pole iial ühtegi lehma ostnud. Müüja on hea ja lahke ja jagab usaldusväärse näoga kõiksugu lehma kohta käivat infot. Ostuprotsess on igati perfektne. Mul tuleb endal määrata hind lähtuvalt sellest, kui väärtusliku ma leian selle lehma enda jaoks olevat. ?????
Pole aimugi.

Mul pole õrna aimugi, millised on toote valmimisega (lehma kasvatamisega) seotud kulud, mille hind peaks katma. Ma ei tea, milline on selles valdkonnas turuolukord. Ma olen sellel turul täiesti autsaider. Ma satun segadusse ja mind häirib mõte, et äkki ma teen oma pakutud hinnaga nii toredale lehmamüüjale liiga. Analoogset segadust olen märganud ka oma külaliste seas, kui olen kasutanud vaba-hinna-süsteemi.

Kas olete kuulnud käsitöökauge inimese nurinat, et miks see kindapaar nii palju maksab, mul vanaema teeb neid ju tasuta? Ta lihtsalt ei tea, kui palju tööd ja vaeva see näiliselt nii lihtne asi tegelikult nõuab.

Kõik senised Häärberi Helged Hetked olid vaba hinnaga ja päris paljud külalised on kohmetunud rahapurgi ääres. Mitmed on tulnud küsima, kui palju on vaja ikkagi jätta (mainin siinkohal kohe ära, et järgmistele helgetele hetkedele piparkookide ja bridžiga on pandud konkreetne hind). Helgete Hetkede näol on tegemist isemoodi üritusega ja sellele on raske teada-tuntud analoogi kõrvale panna. Ja kindlasti ei kujuta külaline ette, kui palju on tehtud lisaks otsestele kuludele ka kaudseid kulusid, mida hind peaks katma. Kui klient ei oma seesugust teadmist, siis tekitab vaba-hinna-süsteem pigem kohmetust ja ebamugavust.

Vaadakem lapsi – nad on kõige rahulolevamad ja rõõmsamad siis, kui nende ümber toimib turvaline ja järjepidev süsteem. Iga päev samal ajal tuleb üles tõusta, siis süüa, siis lasteaeda minna jne jne. Üles tõusta on küll vastik aga üldises plaanis teeb kindel režiim ainult head. Kui nüüd öelda lapsele,et mõtle ise, millal sööd või magad, siis see tekitab pigem segadust. Nii vist on ka tarbimsiega, me oleme rahul, kui meil on teatud piirid ees ja me ise mõtlema ei pea, välja arvatud juhul, kui me teame väga hästi, millest käib jutt – see laudlina on väärt vähemalt 500 krooni.

p.s. laudlina on pildil just niisugune nagu ta poeski oli (kui välja jätta sügisese pimefoto võlud). Ei julge teda enne pesta, kui tikand lõpetatud, sest pesus võib mustrijoonis plehku panna.

p.p.s. jõuluplaan edeneb. Jõulukinkide tegemine on täies hoos ja kaartide saatmiseks on margid juba ostetud.