Mentorlus

Kui aasta tagasi sai tehtud lõplik otsus, et oma unistus tuleb ellu viia, siis läksid silmad-kõrvad õiges suunas lahti. Järk-järgult avanes hoopis teine maailm, võimalusterohke maailm. Ma olen ettevõtluses algaja ja haarasin kinni igast võimalusest end täiendada. Minu üllatuseks leidsin ma nii palju tasuta või sümboolse tasuga koolitusi ja programme, millest osa võtta. Ja nii palju kui ajaplaan ja elukorraldus on võimaldanud, olen pakkumised läbi käinud. Ma ei kahetse põrmugi. Pea igal sellisel üritusel olen kohtunud uute ja huvitavate inimestega, avanenud on uued uksed. Kohati tundub, et asjad kulgevad omasoodu ja mina pean olema ainult piisavalt nobe, et rongile hüpata ja kaasa sõita.

Eelmise aasta lõpus algas uus EASi mentorprogrammi hooaeg. Selle käigus viiakse kokku uued ja värskete ideedega ettevõtluse-hakatised ning kogenud kalad. Aasta otsa käiakse ühistel koolitustel, tegeletakse mentii (juhendatava) äriidee ja selle teostamisega. Sellel aastal osaleb programmis 48 mentiid. Minu suurim rõõm, et saan sellest osa võtta. Põnevad äriideed ja inimesed, kes neid ellu tahavad rakendada. Abivalmis mentorid. Ilus näide sellest, kuidas ollakse valmis panustama ühiskonna arengusse ja teiste aitamisse. Hea tundmus, et aidates teisi, aitad sa tegelikult iseenast. Kõigele lisaks sisukas programm enese täiendamiseks.

Me ei tea, miks me kohtume inimestega, kellega kohtume ja miks asjad meie ümber juhtuvad. Võib selle üle juurelda aga hoopis mõttekam on sellega kaasa minna ning nautida kogu protsessi. Minu mentoriks on Kadi. Taaskord näide heast juhusest - kaks võõrast inimest on täiesti ühel lainel ja lauseid ei peagi lõpetama...
Kui ma vaid suudan olla samaväärne mentii.

-Kadri

II NÖ jätkuks

Lubatud pildireportaaž eilsest õhtust. Liigseid sõnu polegi vaja.

Täheleapnuväärne on seltskond, kes saialõhnalisest õhtust osa sai. Jutt veeres pigem emarolli ja võrdõiguslikkusele. NÖ noored emad, kes tunnevad puudust (vana)emalikust käest. Vabandades endid lausega "selleks ju vanaemad ongi (peaksid olema)". Pole neil noortel emadel kellelgi seda tõelist vanaema käepärast, kui ambitsioonid suuremaks, kui pere igapäevane õhtusöök, kujuneb. Ja NÖ vanaema on nii kõbus ja kraps naisterahvas, et sõna vanaemagi on tema puhul kohatu kasutada. Vanaema, kellel on oma elu ja kes ei taha olla nöörist tõmmata. Ehk siis osapooled olid laua ümber ning ainus kompromiss, mida suudeti välja pakkuda seisnes ühiskondlikus sekkumises vanaema-lapselapse suhtesse. Asendusvanaemad, kes tahavad olla need tõelised ja ümarad, kes astuksid uksele vastu soojade kaneelirullidega, ent kellel ei ole kedagi, keda uksel oodata. Teise alternatiivina särtsakatele nasiterahvastele, kellele on "kaela määritud" sõna vanaema, vanaemade klubid.

Rohkem ei peatuks selle õhtu sisul. Las jääb veidi ka öövarju.

Järgmisel korral teeme nauke teisiti. Et ikka huvitav ja parem oleks. Aga oluline on see, et esimene arglik samm sai tehtud ja ind ei ole vaibunud.

Lõpetuseks minupoolne väike mõtteidu kogu NÖ fooniks.

Me elame rahulikul ajal. Enamusel meist ei ole tõelisi eksistentsiaalseid probleeme. Mõned isiklikud raskemad läbielamised, kuid ei midagi tõsisemat. (Ei taha kellegi elu ja probleeme alahinnata aga praegu lähtun hästi üldisest pildist). Meie riigis ei ole olnud aastakümneid sõda ega vägivalda selle kõige barbaarsemal moel. Kas liigne heaolu pole ehk meid fookusest kõrvale juhtinud. Kas kerides NÖ teemat, tekitame endile kunstlikult "mureallikaid", sest niisama rahulikult kulgemine on igav. Ja miks nii on? Kas inimene on loodud konfliktseks olevuseks, kes areneb vaid läbi vastandumise?

-Kadri

Täiendatud19.veebruari esimestel tundidel: Ma lihtsalt pean siia postitusse lisama viite "päris" Ööülikoolile. Loeng teemal "Vanaisa ja õnn", lektor Ülo Vooglaid. Kuula. Imeilus idülliline ja eluterve maailm.

II NÖ, neljas postitus

Head sõbrad!

Tore, et olite. Öö on ilus. Homme jälle uus päev.
Uuel päeval anname edasi korrektsema ülevaate mõtelungist ja kuna Fotohaldjas oli meil puntis, siis saab ehk pilte ka näha. Kuigi nii tubli ta vist veel pole, et saialõhna arvutiekraanile manada suudaks. Või..... kes teab.....


Magage hästi!

Kadri

II NÖ, kolmas postitus

Märgime siinkohal ära, et NÖ ei pretendeeri absoluutsele tõele. Me lihtsalt lobiseme sel teemal ning paljud mõtted, mis mõnikord on harmoonias ja mõnikord konfliktis, jäävadki õhku. Eesmärk on igaühe jaosk oma mõtte leidmine , mitte mingi ühine mantra. Mõtelda on mõnus. sel õhtul siis nendest asjadest mõtelda.
Ahjaa, meil siin balsamiks ka Kohviliköör - õdusa õhtu naps. Kas pole mitte armas jook selliseks olenguks?

Teema läks elavamaks võrdõiguslikkuseni jõudes. Viskame õhku ühe palli. Püüdke, kui soovite.

VÕRDÕIGUSLIKKUS EI TÄHENDA ROLLIDE VÕRDSUST.

Ehk:
on tore, et me saame osa sotsiaalsest ja majanduslikust võrdsusest aga kas sellega kaasneb ka rollide ühtlustamine, sooroolide võrdsus. Kuskilt maalt tuleb loodus vahele. Meil ometi ju on füüsiline erinevus, mis kannab erinevaid eesmärke. Neid eesmärke ei saa võrdsustada!?


konspekteeris
-Kadri

II NÖ, teine postitus

Esimene kiire konspekt toimuvast...

Mmmmm, kuidas tehakse niii head keeksi. Tegelikult asi väga lihtne – margariini, muna ja jahuga tuleb kokku segada kõike mida kapis leidub – kardemon, muskaat, kaneel, rummirosinad, kakao, pruuni suhkrut, pähkelid, vanu piparkooke ja palju palju muud.

Ema ja naise roll on muutunud. Erinevates ühiskondades on muutused toimunud erinevalt. Endised sots-riigid olid pandud sunnitult võrdõiguslikku sootusse ühiskonda. Ühel hetkel olid kõik võrdsed kodanikud. Kadusid ära soorollid.
Samas „vabalt kasvanud“ riigid kandisd pikemalt meeste-põhise ühiskonna mentaliteeti, kus naine oli pigem omand. Naised pidid end võitlema võrdseks. Seetõttu ehk ongi feminismi teema „teistes“ riikides populaarsem. Meie seda ei mõista, sest meil ei olnud selle nimel vaja võidelda. Meie tahame pigem sellest sootust ühiskonnast välja tulla. See on ilmekas näide, kuidas me oelme nii palju välisest maailmast mõjutatud. Kui me arvame, et me oleme meie ise ja teeme seda, mida me tahame, siis tõenäoliselt me eksime. Me oleme ikka väga palju ühiskonna mallide surve all.
Ema roll. Meil on siin praegu tore seltskond. On noored emad ja on ka üks vanaema. Kui noortele tundub, et miks vanaemad ei taha nende lapsi vaadata, et see olevat ju vanaemade roll, siis tuleb veidi ikka maha istuda ja vaadata asj aka vanaemade poolt. Kui naise ja ema roll on ühikonnas muutunud, siis seda on ju ka vanaema roll. Vanaemad tahavad olla aktiivsed, ei taha olla nö nööri otsas ja oodata, millal lapselapsed kaela kupatatakse. Tekkis idee. Vanaemad tahavad ka olla sletskondlikud. Vanaemad peaksid organiseeruma. Samas ei saa oma maailmamudelit kellelegi vägisi peale suruda. Meie kujutame siin laua ümber end vägagai mugavalt mõtte juures, et istume samamoodi ka 10 aasta pärast ja ootame koju peo-peal olevaid pubekaid ning 25 aasta pärast kui meie kraesse on lükatud lapselapsed. Me ei tahaks lasta endid häirida aja kulgemises. Meie elamise mudel võib ju samask jääda. Me ise loome oma ideaalmaailma.

Pere mudel on muutunud. Küsimus ei ole selles, kas naised peavad töötama. Kõik me peame töötama, sest niisugusesk on inimeseloom loodud. Evolutsioon. Kui „vanasti“ tähendas töötamine paljuski töötamist kodus, talus. Ja seetõttu olidki lapsed kogu aeg lähedal ning käe-jala juures. Ei olnud teemat, et ema ei ole eriti palju aeg aema ja enamus aega pigem palgatöötaja oma tööandja juures. Oma võrdsete õiguste nõudmisega ja kapitalismi arenguga oleme sinnani jõudnud, et naised on rohkem kodust eemal. On see hea või halb, kurat seda teab. Seega tuleb enda jaoks teha valikuid. Ei ole mõeldav nõuda võrdseid võimalusi(hüvesid) ,samas säilitada teatud privileege.

.....


konspekteeris
Kadri

II NÖ, esimene postitus

Tere ilusat õhtut,

mõned eesti naised istuvad vaikses õhtus. Muusikaliseks taustaks Jazz for Lovers. Õhus kaneeli-nelgi-apelsini-ingveri-segust hõngu. Ahjust tuleb kohe välja puuviljakeeks ning sellele sekundeerib külmakambris vaniljeplombiir. Roosinuppudega tee. Selline näeb välja sissejuhatus teise Naiste Ööülikooli (NÖ).
Te saate sellest osa - jälgige mängu siin Rohelise Luksuse Häärberis.

Senikauaks lugege allolevaid viiteid.


Ajakirjadest:
https://www.kalev.ee/est/?news=903103&category=20&AVENUU--Naiste-voim-ja-vagi
http://www.estonica.org/est/lugu.html?menyy_id=613&kateg=6&alam=77&leht=1

Kolm ohtlikku raamatut, mis annavad naise eksistentsile uue aluse:
1. Robin Norwood «Naised, kes armastavad liiga palju». Raamat, mis tõestab hulga elust võetud näidete varal, et armastus, nii nagu meie teda mõistame (täis kannatusi ja eneseohverdust), on alkoholismile sarnane sõltuvuslik sundkäitumine, mida tuleb ravida kui haigust. Ravi on karm - lõpetada mehega manipuleerimine (kiitmine, hoolitsemine, kontrollimine) ja pühenduda iseenda elule. Uus elu tõotab tulla tervislik ja igav nagu täiskarsklasel, seetõttu peaks raamatuga varakult tutvuma, et haigestumist eos vältida.

2. Erica Jong «Hirm viiekümnenda eluaasta ees». Ühe julge naise aus elulugu näitab, et elujõuline naine võib endale nõrkusi lubada. Kõik, mis ei tapa, teeb tugevamaks. Ühel hetkel jõuad ikka sinnasamasse, iseenda juurde. Ainult et seigeldes võtab see kauem aega, nii umbes 50 aastat.

3. Clarissa Pinkola Estés «Naised, kes jooksevad huntidega» õpetab, kuidas ürgset elujõudu kultuurilt tagasi võita. Raamat toimib nõiduse piiril, alateadvuse salasoppides. Kangem kraam, mis sobimatus psüühilises seisundis ei hakka lihtsalt tööle.
Estés hoiatab elu võtmast nagu rootsi lauda, kust paljude hõrgutiste hulgast suupärasema valime. Mõtlemata, kas see, mida me tegelikult tahame, üldse sellel laual saadaval on. Tõenäoliselt mitte. Kuid mitte miski ei keela meil eritellimust teha. Kui teame, mida tahame, ja jaksame selle eest maksta.

-Kadri

Naiste Ööülikool

Nagu öeldakse - öös on asju. Tõesti, tõesti, mõnikord on öös vägagi palju asju.

Kui rääkida inimestele Häärberi ideest, siis esmalt seostatakse seda konkreetse hoonega ja ehk ka teenustevalikuga. Sellega mida katsuda saab. Samas on mul kogu aeg olnud tunne, et tahan

midagi enamat. Enamat, kui võrrand maja + näputöötamine = Häärber. Targemad äriasjalised püüavad seda miskit panna kirja näiteks ettevõtte põhiväärtuste või missioonina või tont-teab millena. Aga see pole ka päris see, mida ma silmas pean.

Häärberi idee koorus välja tasapisi. Algas sellest, et olemas oli maja ja sellele oli vaja leida mingi väljund või kasutusviis, mis oleks huvitav ja pilguga tulevikku. Veidi nagu tagurpidi värk - enne ideed oli olemas konkreetne sisend ja vaja oli vormida selle külge sobiv idee. Umbes nii, et raamatust on olemas kujundus ning ole nüüd tubli ja kirjuta ka romaan sinna sisse.

Idee mõtteprotsess algas 2007.aasta hilissuvel. Tagantjärele vaadates võin öelda, et see tühimik, mis valitses selle konkreetse maja ning mind innustavate suundade vahel, oli hiiglaslik. Kui kaesin asja maja poolt, et mis sinna tavapärast mõtteviisi kasutades sobiks, siis ei olnud sellel minu jaoks mingit äratundmisvõbinaid tekitavat sisu. Kui piilusin teda oma ideaali poolt - elluäratatud vana maja oma kägisevate trepilaudade ning rohtunud kibuvitsapõõsaga, kus suveõhtutel saab ritsikate saatel rääkida vaikusest kui loodusvarast (a'la Fred Jüssi) - , siis see ei mahtunud mitte kuidagi sinna majja, või õigemini - oli selle jaoks liiga uus ja suur ja vales kohas.

Kui nüüd järele mõelda siis võib uhkust tunda, et see tühimik on tänaseks päevaks muutunud olematuks. Siin ei ole kompromissi, vaid on täiesti uus nö kolmas tee.

Ja on olemas ka see miski, mis ei mahu kainelt kaalutletud äriplaani kaante vahele. See on kirg ja pidev vastuste otsimine paljudele fundamentaalsetele küsimustele. Kes Sa oled? Miks Sa oled? Mida Sa tahad? Mida Sa vajad?

30.jaanuari öö oli selline, kus olulisi küsimusi paiskus laviinina. Nad lihtsalt said selleks hetkeks lõplikult valmis. Hetkega oli selge, et Naine peab saama neid küsimusi küsida ja neile küsimsutele vastata. See Naine võin olla mina ja võid olla Sina ja naabrinaine ja paljud teised - kes tahes. Häärber sai endale põneva siiru-viirulise tuuma.

30.jaanuari ööst ja mõtetest saab lähemalt lugeda minu Polkovniku butiigist .

- Kadri