Puhas rõõm. Muutumismäng.

Esmalt põgus ülevaade eelmisest nädalavahetusest - kroonika mõttes, et oleks ikka ja jälle meenutamisrõõmu.

Nädalapäevad tagasi sain ma tunda nii suurt positiivset energiat, et sellest jätkub tänaseni. Lihtsalt oli ideaalne nädalavahetus. Algas kõik ülemöödunud reedel, kui häärberis pidas oma pisikest juubelit Jüri. Niivõrd sõbralikud ja rõõmsad inimesed teevad ka ümberkaudsete tuju heaks ning ununes ära, et tegelikult olin mina tööl, siis kui nemad lõbutsesid. See on väga innustav, kui klientidega on hea klapp ja tagasiside on positiivne. Selle nimel tasub pingutada ka neil hetkedel, kui meel mõru ja tunne, et viskaks põlle nurka ning jalutaks minema.
Järgmisel päeval jõudsid häärberisse minu virtuaalsõbrad Marmelaad, Sokike ja Anakonda. Uskumatu, uskumatu, uskumatu! Esimest korda näost näkku aga see ei tekitanud mingit distantsitunnet. Jutt jätkus nii, nagu oleksid naabritüdrukud korraks poes käinud ja nüüd jõudsid nad koos jäätise ja limpsiga tagasi ning sai jälle koos jututama hakata. Üllatuskülalisena astus sisse Eowyn. Põnevast ühisest näputööõhtust saab lugeda Isetegia blogist . Lisaks ka topeltrõõm taaskord ülimeeldivate klientide üle.
Ka möödunud reedel külas käinud Surju jahiseltsi kollektiiv oli äärmiselt värvikas ja meeldejääv. Minu suurim lugupidamine jahimeeste vastu.
Kallid külalised, ma tänan teid kõiki nii heade emotsioonide eest. Tulge teinekordki!

Kevad tuleb mühinal, kuigi viimased päevad on sadanud laia lund ja hanged õues. Aga tunne on olemas ja koos päikesekiirtega on saabunud ka tegusam aeg. Kohati jääb mulje, justkui oleksin kõigusoojaline – kui väljas pime ja külm, siis mina magan ja vaikselt vegeteerin, kui päike ajab vere kuumaks, siis aktiviseeruvad kõik ideed ja mõtted.
Ma lubasin endale, et sel aastal tuleb kevad teisiti. Ükskõik kuidas aga ma pean esimese, kasvõi hääääästi pisikese sammu tegema oma ideede suunas. Ja reaalse sammu, mitte selle, mida ma teen paberile ja arvutisse. Ikka sellise sammu, et näpud saavad natuke värviseks.
Esiteks vajas saun hädasti remonti. Olgugi, et eurotoetustega venib asi plaanitust pikemaks ja suuremat sorti renoveerimist lihtsalt ei ole mõtet enne teha, siis päris ilma ka ei saa. Isa pintslitõmbed läksid üha laiemaks ja julgemaks ning väikesest seina parandamisest saigi hoopis sauna remont. Mitte just kapitaalne aga kerge päevane meik ikka. Nagu sellistel puhkudel tavaks, tuleb näidata enne ja pärast pilte. Saun enne:

Pärast pilte veel ei ole. Kõik pole lõpuni veel tervikuks koondatud - ilmnevad veel sisekujunduslikud puudujäägid. Paar fragmenti siiski:

Kui saun oli olemasolevale uue meigi tegemine, siis käsitöö-buduaar on totaalne muutumine. Ühest numbitoast on saamas naiselik pelgupaik - käsitööbuduaar. Pesa, kus asjad saavad uue elu. Tuba enne:

Nüüd, kus tagasiteed enam pole, ei saa ma aru,miks ma varem seda esimest sammu ei teinud. Muudkui unistasin ja mõtlesin erinevaid põhjuseid, miks ei saa. Oleksin pidanud hoopis keskenudma asjadele, mida saab. Aga nüüd on see dilemma möödas ja remonditööd täies hoos. Väike pildireportaaž detailidest:

Ning endiselt ei ole ma loobunud kila-kola poodides käimisest. Viimaste kordade saagiks on kõiksugu purke ja potsikuid, paar küünlajalga, pudeli-nukk ning valge küünlalühter:

Tegelikult on teiselt ringilt pärit ka kollaažis nähtavad pildid ning roosa-ruuduline pitsiga kardin.

Kui eile õhtul Tallinnasse tagasi sõitsin, siis astusin läbi Maksimarketist ja pidin pikali kukkuma, kui kalleid vaase seal müüakse – 30 krooni :). See hind tundub kui teiselt planeedilt, kuna mõned päevad enne sain Pärnu Shalomi viie-krooni-poest kõiksugu unikaalset nänni - 2 krooni tükk.....

-Kadri

Mis Su nimi on?

Nime valimine on minu jaoks ülikeeruline toiming. Kui meenutan, kuidas minu lapsed oma nimed said, siis ausõna, ma enam ei taha seda kõike läbi teha. Justkui alateadlik hirm vastutuse ees, sest nimi saadab meid kõikjal ja väga pikka aega. Nimi on üks oluline osa meie identiteedist. Võimatu on teada, milline saab olema laps, kellele me nimega mingid raamid justkui seaks.
Nüüd siis olen olukorras, kus tuleb otsustada, millise nimega jätkab tegutsemist minu unistuste paik. Väike eellugu ka siia juurde (tsitaadid meie külalistemaja kodulehelt):

Nii vana lugu see pole, et saaks öelda: „Elasid kord eit ja taat...” aga omajagu aastaid on juba möödas hetkest, mil minu emal ja isal tekkis segaste poliitiliste olude kiuste ning õrna kapitalismi hõngu tundes mõte üks perehotell püsti panna. Aasta võis olla siis 1989 või pisut varem. Hiljem on isa öelnud, et „siinkandis polnud ju ühtki kohta, kus saaks ööbida”. Tore põhjus küll – sel ajal polnud peaaegu et üheski kandis kohta-kus-ööbida. Oli mis oli selle mõtte tekkimise põhjuseks aga lahti sellest enam ei lastud.
....
1994. aastal valmis arhitekt Andres Ringo eriprojekti järgi ehitatud perepansionaat „Kadri”. Perepansionaat - justnimelt seesugune oli ettevõtmise ametlik nimi ehitusdokumentides. Kui arhitekt küsis, et mis me projektile nimeks paneme, siis isa lausus otsustavalt,et tütre järgi – Kadri.
...
Aeg läks, suur ärevus-põnevus rauges, perepansionaadist sai pansionaat, siis motell ja lõpuks külalistemaja. Nüüdseks on meie pere selle ettevõtmisega tegelenud 15 aastat. Aastate jooksul on pagasisse pandud suur hulk kogemusi. Perest on lahkunud inimesi ja on ka juurde tulnud. Asjatoimetuste vedamises on toimunud on esimene põlvkondade vahetus – teatepulk on üle antud noorematele.
...
Esimestel aastatel oli nime muutmise põhjuseks turismiterminoloogia kasutamistavade puudumine Eestis. Olid ju pikka aega kõik majutusasutused gasdinnitza’d. Vahepealne Kadri Motell sai juba väga omaseks ja sobis hästi aga siis reguleeriti majutusasutuste liigid seadusega ja sõna motell sai kindla tähenduse ja see enam meile ei sobinud.

Nüüd on mul kange kiusatus panna oma unistusele nimi, mis annab paremini edasi koha mõtet, atmosfääri ja olemust. Aitab distantseerida uut algust varasematest tegemistest ja suunata meid kindlate väärtushinnangutega sihtgrupile.
Ei saa salata, et aastaid häiris mind see, et nimi oli seotud minu persooniga ilma, et see mulle meeldiks. Ma olin pikka aega maja tegemistest eemal aga nimi jäi. Majal oli minu nimi aga see maja ei olnud üldse minu moodi. Vastasseis.
Nüüd kus olen ringiga tagasi jõudnud ning sinna oma unistused mõelnud, hellitan ma paika nimega Rohelise Luksuse Häärber. Aga annan endale aru, et päriselus see ei pruugi olla sobiv, sest seab üles liialt ootusi ja on ehk kõrvalseisjale arusaamatu. Mis parata, pean siiski mõtlema ka tulevastele külalistele ja arvestama nende arvamusega, sest ainult unistades ja iseendast lähtudes leib lauale ei tule. Sõna häärber kõlab hästi ja annab võimaluse selle ümber oma lugu pajatada, on parasjagu vähe kasutatud, seega igati paslik väljakutse mulle. Aga lihtsalt Häärber jääb ehk liialt minimalistlikuks... Nüüd, kus me majaga üha enam hakkame ühes rütmis hingama, ei ole ka mõte Kadri Häärberist nii hirmus. Minu mentorile meeldib väga Ökobutiik, mille pillasin ühe vestluse käigus, kui püüdisn leida sobivat iseloomustust, et mis paigaga siis ikkagi tegu on. Ta haaras sellest sõnast kinni.

Hea lugeja, nagu näed, on nime valik taaskord minu jaoks väga keeruline. Võib-olla saad mind selles aidata? Kui Sul on oma arvamus, milline oleks Sinu meelest sobiv nimi, siis anna sellest teada kõrvalasuvas gallupis või pane omapoolne nimeversioon või tähelepanekud kommentaaridesse. Kirjelduse, milline on ettevõtmise kontseptsioon ja idee, leiad vasakult menüüst linkide alt.
Ma olen Sulle südamest tänulik.

-Kadri

mõned pildid

Gallupi tulemused:

Kokku 48 häält

Kadri Külalistemaja - 10 häält (20%)

Häärber - 4 häält (8%)

Kadri Häärber - 12 häält (25%)

Rohelise Luksuse Häärber - 16 häält (33%)

Ökobutiik - 2 häält (4%)

Midagi muud - 4 häält (8%)

Paneme mõtted vaiba sisse

1.mail toimuvad Eestis suured mõttetalgud. Ma olen paadunud kodanikuühiskonna pooldaja. Kodanikuühiskonna põhimõtted saavad realiseeruda läbi inimeste mõtete ja julguse neid mõtteid selgelt väljendada. Samuti peab olema tahet kaasaa aidata mõtete realiseerumisele. Ehk siis – kodanikuühiskond püsib aktiivsetel selge mõtte ja arvamusega inimestel, kes tahavad, et head mõtted saavad teoks. Ja puht juhuslikult just sellised inimesed mulle meeldivad. Inimesed, kellest elu ei veere lihtsalt mööda,vaid kes ise veretavad oma elu niimoodi nagu õigeks peavad. See „õige“ on väga erinev ja selleks võib olla ka vaikne tiksumine metsade rüppes aga peaasi, et see oleks selge soov ja tahe ja veendumus niimoodi elada.
Minu Eesti ühisüritus alles kogub tuure meedias. Täna oli Vikerraadio Reporteritunnis ettevõtmise ideest juttu Rainer Nõlvaku, Marju Lauristini, Valdo Kalmu ja Ain Aaviksooga. Kellel huvi, saab seda ka järelkuulata. Häärber on üks paik sadadest, kus mõttetalgud läbi viiakse. Mul on selle üle äraütlemata hea meel. Eeskätt just seetõttu, et see üritus sobib kui valatult meie kontseptsiooniga. (Loodan varsti ka talgu teema välja hüüda, mis plaanide kohaselt kuulub pereväärtuste valdkonda). Ja kuna sel kevadel oli kavas võtta esimene julge samm ning oma ideid ühest otsast juba ellu viima hakata, siis on 1.mai väga ilus algus selleks. Läte Häärberi edasiseks voolamiseks.
Häärberi esimesed sammud on pigem sisulised kui vormilised. Vormilised muutused nõuavad suuri investeeringuid ja pikemat-põhjalikumat planeerimist ning kindlasti ka eurotoetuste jagamsie kalendri jälgimist. See kõik võtab aega. Aga mis sa hädaga teed, kui ideed ei taha vaka all seista. Nii otsustasingi, et minu mõtted ei oma rahaga mõõdetavat väärtust ning ilusate mõtete mõlgutamiseks ei ole vaja euromammonat oodata. Julge hundi rind on haavleid täis ning Peep Vainu tsiteerides tuleb oma mõte teoks teha. Vaatame, mis sellest mõtestatud-businessist välja tuleb...

Ennast korrates hüüan: „Juhustesse ma ei usu!“. Nagu ikka viib üks seik teiseni ja ootamatud (ja võibolla esmapilgul ebamugavad) situatsioonid võivad osutuda hoopis millegi ilusa ja suure alguseks.

Istegija koondab vahvaid eesti naisi, kes ei karda vardaid, pintsleid ja heegelnõelu. Täiesti fenomenaalne virtuaalkogukond, mis suures osas baseerub haiglasel fanatismil ühe või teise käsitöö vastu ning sellest tuleneval soovil absoluutselt vabatahtlikult ja omakasupüüdmatult korda saata häid asju. Nii juba mitmendat aastat koovad naised Aasta Emale ja Aasta Isale suure teki. Ikka nii, et paarkümmend naist lepivad kokku kui pikad-laiad-paksud jupid tuleb teha, tähtajaks teki-lapid postiga „staapi“ ning siis suure ühistööna (võiks öelda suisa talguna) heegeldatakse lapid kokku. Tekk ongi valmis. Eesti naiste tehtud tekk.
Minulgi oli au osaleda selles projektis. Juhtus nii, et valmis sai rohkem lappe, kui vaja oli ning kaks mitte-nii-väga-tekki-sobivat lappi jäi üle. Sellest on siin veidi juttu ka.
Olukorrast koorus välja kiusatus teha Häärberisse nö mõttelise avamise päevaks ehk 1.maiks seinavaip, mis koosneks lugudest, mis on pandud vaiba sisse. Ja nüüd tuleb kõige olulisem...

Siinkohal kutsun kõiki Häärberi sõpru üles koondama häid mõtteid ühiseks vaibaks!
Igaühel on võimalus anda oma pisike panus. Selleks tuleb kududa 20 x 20 cm lapp, millel on oma lugu. Lapp olgu heledate toonidega (valge oma lõputus toonivalikus), aktsendiks on lubatud ka midagi käredamat. Kuna lood ja mõtted on nii erinevad jas ee just teebki maailma väga põnevaks, siis ka lapid võivad olla väga erinevad nii kujunduslet kui materjalilt. Kui tundub, et mõte vajab kinnitamist detailidega (nööbid, tutid vms), siis nii võib olla. Oluline on, et iga lapi juures oleks paberile pandud lugu. Mitte väga pikk..... ütleme kuni 150 sõna. Lugusid võib vaibaks kududa nii palju kui soovi on, see tähendab, et vaiba lappe võib teha piiramatult. Kui lugulapid on valmis, siis pandagu need posti ja saadetagu aadressil: Kadri Külalistemaja, Reiu küla, Tahkuranna vald, Pärnumaa 86508. Hea , kui kiri on tähitud, siis on kindel tunne. Lugudele jäävad autori nimed alla.
Kui lapid jõuavad kohale enne 20.aprilli, saavad need ka avamise päevaks vaiba sisse. Head mõtted ei saa kunagi otsa ja lappe võib ikka ja jälle juurde kududa ja Häärberisse saata. Vaip kasvab koos aja ja inimestega.

- Kadri

Nädalalõpp meie moodi

Kaks naisterahvast, kelle kohta nii mõnigi võiks öelda, et hullumeelsed, läksid Pärnusse Häärberit tuunimiseks ette valmistama. Läksid träni täis tuubitud autoga, läksid suure kandilise ja külma maja juurde ja rääkisid talle, et nüüd ja edaspidi võiks elu hoopis lillelisem olla. Ilus roheline, punase õiega lill.

Ma olin kuulnud mitmeid jutte Pärnu põnevatest kila-kolapoodidest. Mõned korrad isegi uskest sisse läinud ent ilma eriliste emotsioonideta. Kila-kola poed on nende jaoks, kellel on oma selge unelm või fantaasia silme ees. Pilt, kus on puudu palju kilde ja seega on pinnas eheda äratundimisrõõmu tekkimiseks: "Voh, just see tool läheb sinna kamina juurde nurka!". Praegu on minul oma unelm olemas ja kuna see on paljuski seotud vastutustundliku mõtteviisiga ning minu kirega, midagi ise oma kätega ära teha ja näha niivõrd innustavat pardipoja luigeks muundumise protsess, siis kila-kolapoed on täpselt minu jaoks loodud.

Sõitsime eile Pärnusse - koos naabrinaisega, keda võik hellitavalt nimetada üheks Häärberi haldjatest, olgu ta nimi siin Päikseke. Kaasas kolm maragrati vanuses 3 kuni 7 aastat. Mehi ei olnud, seega ei pidnanud kellelegi aru andma, mis imelikes uragstes me käime ja miks me seal käime ja miks me selle üle nii palju rõõmu tunneme. Reede õhtul vaatasime üle Sassi vastas asuva mööblikola-butiigi. Jaa, Sa lugesid õigesti - butiigi, koht kus ükski müügiartikkel ei kordu, kus tekib hirm, et kui ma seda kohe ära ei osta, siis ma jäängi ilma, koht kus saad osa väga personaalsest ja vahetust teenindusest ning sellele lisaks ka suurepärase emotsiooni, et rõõmsad inimesed on maamunal veel alles. Mööblikola-butiigist valisime välja ühe väikse kolme sahtliga kapi, tomatipunase tugitooli, sekretärikapi ning mõned toolid. Õnneks jätkus meil kainet mõistust, et enne, kui kaupa teeme, peame nõu ka maja endaga ja vaatame, mis nägu ta teeb, kui talle rääkida tugitoolist või sekretärikapist.

Haarasime Piccadillyst Ivo soovitatud pudeli punast veini Lõuna Austraaliast – Salomon MM04. Enne minekut ei saanud mekkimata jätta tassikest kuuma šokolaadi. Oi......, sellest võiks teha terve omaette postituse, Piccadilly kuum šokolaad mündinapsiga. Tõeline üllatus ja nauding. Proovige!
Vein oli hea – sametine must ploom. Veini valikul oli üheks kaalukeeleks veidi ebatüüpiline päritolu, sest justnimelt veidi kiiksuga kohtadest tulnud veinid sobivad eesti kreatiivsetele nasiterahvastele. Meie kogumused igal juhul tõestavad seda.

Majaga asusime läbi rääkima tasa ja targu. Tegelikult käisin ma EmaErikaga – veel üks kaunitar Häärberi haldjate hulgas – nädalapäevad tagasi väikesel taustauuringul. Vaatasime, mida ja kuidas sättida, et Häärber oleks õdus ja soe koht, kuhu on mõnus tulla ja kus on mõnus olla. Tuhnisime vanades kardinates ja võtsime mõne neist ka kaasa, et vaadata, mis nägu nad värvipotis teevad. Nüüd siis oli üks igav-valge turukardin saanud endale peale lõheroosa rüü. Kibekähku, isegi palitut ei jõudnud seljast visata aga majas oli ju külm ka, nokkisime rohelised kardinad saunaakna eest maha ja panime prooviks asemele preili Lõhe Roosa. Võite ise arvata, kas meile meeldis... Muidugi meeldis! See kangas läheb käiku ja sellega on veel paar ideed enne kui temast päris see õige preili Lõhe Roosa saab.

Jalutasime Päiksekesega ringi ja vaidlesime selle üle, millisest toast ümberkujundada käsitöö-buduaar. Ei jõudnud seekord kompromissile, ju siis tuleb veel otsida lahendusi, et tuleks tõeline äratundmine.
Vein ja juust ja suur hunnik sisustusajakirju ning paika sai pandud nimekiri, mida homme mööblikola butiigist ära tuua.

Ööseks haarasime kaissu oma soojad pojakesed. Vähemalt niipalju on neist kasu, et kütavad tekialuse soojaks. Veetsime öö veidrate unenägudega – Päikseke ja tema Imre Kose Päevalehe-mängu unenägu ning mina vaba ja vallalisena (!) ühes reisiseltskonnas, kus tuli lahendada probleem, kuidas majutada mind koos kahe noormehega, kellest üks oli politseinspektor Bellamy Ashfordly'st(„Südameasi"), kahesesse tuppa. Kas mina magan üksi voodis ja noormehed põrandal või saab mõni noormees ka voodisse, ent kumb? Või mina magan põrandal ja noormehed voodis...

Hommikul kähku kaerahelbepuder naha vahele, lastele sõnad peale, et nad lollusi ei teekas (muuahhahaha, 3 poissi suures majas üksi kodus - istuavad nad jee ja vaatavd raamatuid) ning kähku linna poole. Liigses äratundmisrõõmu kartuses kookisime Päiksekese bossi käest laenuks saadud Toyota Previast välja 3 istet ning etendus võis alata. Esimesena läksime Riia maanteele Shalomi poodi. Jõudisme täpselt avamise ajaks. Üks väike raamaturiiul (70.-) köitis me pilku ent niikaua, kui me poes ringi vaatasime, oli see juba uue omaniku leidnud. Ja muidugi Husqvarna õmblusmasin – ilus, väärikas, koos tumepruuni kapiga, tald olemas, kõik perfektne, hind 1000 krooni. Sobiks hästi käsitööbuduaari akssessuaariks. Kuna olime otsustanud seekord tegeleda sauna ja vestibüüli asjadega, siis jätsime tilkuva südamega selle õmblusmasinate vanaema poodi ja lootsime, et ehk on ta seal alles ka järgmisel korral. Shalomi viie-krooni-poes pidime kõhulahtisuse saama. Ma ei uskunud oma silmi, kui nägin kõiki neid tassikesi ja klaasikesi ja nuge ja kahvleid, üks huvitavama mustriga kui teine. Mõnusalt vanad ja piisavalt kogenud asjad, et teaksid, kuidas inimestes sooja tunnet tekitada. Kuigi nõud ei olnud meie selle päeva prioriteet, siis ei saanud poodi jätta kahteteist roosinuppudega portselanist kohvitassi koos alustassiga, veel kolme kreemikat imepisikeste õrnade lillekestega tassi ja alustassi, paari reljeefse ääre või peene mustiga taldrikut, peotäit nuge ja kolme lambivarju. Kokku kulu 115 krooni....

Abakhanis on naistepäeva kampaania -20% ja meie juurde tahtis tulla linahall tumepunase marja-lehe-õie-mustriga kangas. 13 meetrit toolikattematerjali on olemas (hind 36 krooni meetri eest).

Lõpuks jõudsime tõotatud maale – mööblikola butiiki. Püüdsime hoida tundeid vaos ja mõistuse ratsionaalse. Natuke siiski libastusime ja kaldusime kõrvale seatud plaanidest. Juba eile köitis minu tähelepanu üks sinine tool, pulgad katki ja logises ka veel aga see oli minu õige tool. Ka täna ma ei kahelnud, et see on minu tool. Loobusime bordoopunasest diivanist, sest uuesti vaadetes see polnud ikka päris see. Valitud punane tugitool oli ka täna väga šeff ja läks käiku. Samuti suur sinine kirst (millest tuli päevavalgele suur villane pleed), sahtlitega kapp, sekretärikapp ja neli pähklipuu-moodi-puidust tooli (vist ikkagi maarjakasest). Täna lisandus kaubale üks raamaturiiul ja puvetkapp nõude jaoks. Peoga, ent hoolikalt valitud 5-krooniseid lambijalgasid ja üks magustoidukausike. Väikse nukuvoodi pidin ka kaasa võtma – pisikesed puust ratad all ja helesinised pulgad – mis sa hing veel oskad tahta.

Tegelikult oli esiemene asi, mis me eile sealt poest valisime, üks pilt. Maal on selle kohta vist palju öelda, mingi akvarellileht ehk. Küps naine istub sall õlgadel oma maakoduköögis ja loeb raamatut. Ilus soojades sügistoonides killuke, mis annab nii hästi edasi Häärberi olemust – nauding lihtsalt ja hästi veedetud ajast. Kui tulete, siis näete seda pilti.

Jätsime butiiki kolm ja pool tuhat krooni. Ma jumaldan taaskasutust. Ma poleks nii ilusaid ja õigeid asju saanud ühestki saepuru-mööblit müüvast kauplusest. Tegevust igal juhul jätkub, sest kõik see kraam tuleb ju ülesputitada ja värske nägu pähe teha.

Nädalavahetus Pärnus lõppes lõunasöögiga Paradiisi restoranis. Supperhea lõhesupp, mida isegi kõik lapsed sõid suure isuga. Magustoiduks poistele kihilised vahvlid ja meile tõeline naiste-dessertum – õhuline vahukoore-maasika rull vaarika toormoosiga.

Pärnu-Tallinn
Päikseke sõidab, poisid magavad ja mina kirjutan
-Kadri