Loodussõbralik majapidamine, võilillemesi ja Muhu padi / Green housekeeping, Dandelion honey and Muhu pillow

Seekord teen juttu ühest toredast raamatust. Ma ei ole eriti hea raamatute soovitaja, sest iial ei tea, milline on inimese tegelik loomus. Kui inimene loeb raamatut, siis on ta iseendaga ja hoopis teises maailmas, kui see, mida ta jagab kaaslasetega. Milline on iga inimese „raamatu“maailm, seda keegi kõrvalt ei näe. Seega ma jagan oma positiivset kogemust ja igaüks ise otsustab, kas võtab seda teadmiseks.

Raamat, millest ma räägin on "Loodussõbralik majapidamine"(Christina Strutt), pealkirja täienduseks on kirjutatud selliselt: „Säästlikum ja tervislikum eluviis: asjade korduskasutus, looduslikud vahendid ja maheaiandus“. Tegemist täiesti tavalise koduperenaise nõuande-raamatuga. Ja kuna neid viimastel aastatel nii tohutult palju ilmub, siis tegelikult läheb minu pilk neist tavaliselt üle. Kui mingi häda käes, siis ei jookse ju raamatut lugema vaid püüad oma mõistusega toime tulle. Kui juhtub, et oled raamatut lugenud, siis need kõige paremad nipid tavaliselt ikka meelde ei jää.

Aga see raamat on imeliselt kujundatud ja loodussõbralik lähenemisnurk on minu jaoks parim. Lõin suvalise koha pealt raamatu lahti ja pilt valgest pesuriilist, mille serva küljes ripub lavendlikimp võitis mu südame ja nüüd ma tean, millised linakapid peavad olema ühes korralikus Rohelise Luksuse Häärberis. Autor on raamatu kohta öelnud nii kenasti kokkuvõtvalt sedasi:
Kui oled raamatu läbi lehitsenud, ilusaid pilte imetlenud, siit-sealt mõne lõigu lugenud, võib sulle tunduda veidi kummastav, et maasikakeedise retsept on kõrvuti kliima soojenemise teemalise epistliga. Kuid mina usun, et kliima soojenemine, täisväärtuslik elu, keskkonnateadlikkus, austsu looduse vastu ja otse meie nina all kasvavate loodusandide kasutamine on üks ja seesama tervik....
Mõned päevad enne seda, kui raamatu sain, keetsin võilillemett. Häälestatus raamatu tarvis oli igati olemas. Kasutasin ära nina all kasvavaid loodusande ja tulemus on imehea. Toomas-poiss käis korviga mööda põldu ilusaid lahtiseid võililli korjamas. Puhastasin ära kõik rohelised varrenupud ja kattelehed ning keedupotti jäi alles kohev kollane õielehelumi. Liitri õilehelume kohta võtsin liitri vett ja ajasin keema. Seejärel keerasin tulemaha ja tõmmis jäi üleöö jahtuma. Hommikul nägi potis olev ollus välja kõike muud kui isuäratav. Kurnasin vedeliku puhtaks, liiter suhkrut ja ühe sidruni mahl sisse ning tasasel tulel keema. Niimoodi ma podistasin seda umbes 2,5 tundi. Vahepeal lasin veidi maha jahtuda, et aimu saada, kas on juba piisavalt paks. Imelikust rohekas-hallist ollusest sai ilus kollane mesi (täpsem nimetus vist siiski siirup aga mesi kõlab paremini). Maitseb väga hästi ja suure tõenäosusega tuleb kohe uus laar sisse villida. Hea külaline, tule meile ja proovi seda meelast maiust, küsi julgesti!

Siinkohal tasub märkimist, et mai keskel käisime Lõuna-Eesti ilusas looduses. Seal panin kogu oma meespere korilusega tegelema ning nii me noppisime kõikvõimalkud anumad täis nurmenukke. Tänaseks päevaks on nendest saanud juba päris ilus ja kuiv teematerjal. Esimesed külalised on seda juba mekkida saanud.

Nõelapadjandusest sel korral rahvusromantiline Muhu padi. Nii kenasti passib kokku võilille ja mee teemaga.

- Kadri

p.s. Päevinäinud fotomasin teeb igasugu minust sõltumatuid trikke ja armastab silmnähtavalt lillat tooni. Andkem talle see andeks.

~~~~~~~~~~~~~~~~~~

This time I have a lovely book to share with you. Just a try to share my positive experience, it is for you to decide if it's worth getting into.
The book is by Christina Strutt, originally named A Guide to Green Housekeeping: Live a Calmer, Healthier Life, Recycle and Reuse, Clean Naturally, Garden Organically. It is just the most common housewife manual and usually I just ignore them. I just try to rely on my own common sense and logic. But this one has just the most wonderful styling and when I opened it on some random page and saw the white laundryshelf with lavenders hanging off them, it just won my heart. The author emphasizes respect for nature and simplicity.
Few days before reading the book I tried to cook dandelion honey. The outcome was just delicious. My older son, Toomas, gathered the dandelions. I gathered and boiled and added sugar and after some hesitation and weird looks, it really came to look like honey. The actual name should be syrup I guess, but honey is just more suitable here. Just come over and have a taste, more coming soon! Cowslip tea is available to get the perfect combination.
My pin cushion project gave me this time a Muhu pillow, this romantic national pattern just goes with dandelions and honey.

p.s. Please forgive my tired camera, it has become to love purple lately.

Klaasid klaariks / Clear windows

Vabariigi valitsus püüab iga hinna eest säilitada oma väärikuse riismeid. Olukord riigi rahakotis on muutunud nii keeruliseks, et esile hakkavad tulema tõelised palged. Öeldakse, et arstiteadus areneb kõige jõudsamalt sõdade ajal. Kriisiolukorras otsitakse kõikvõimalikke alternatiive ja inimesed tegutsevad teistsugusel emotsionaalsel tasemel. Eks praegune MaSu lööb ka vee selgeks ning mängu tulevad hoopis teised jõud ja mõtted. Ma usun, et muutume inimlikumaks. Raskel ajal toetame üksteist.

Ka Häärberil on mure. Aknad ootavad oma loputuskuuri. Selle asemel, et kulutada rahalisi ressursse vastava teenuse ostmiseks, otsustasin selle kulutada häärberi sõprade peale. Nende sõprade peale, kes tulevad 6.juuni hommikul kell 11 kohale ja aitavad ühise talgu käigus klaasid klaariks saada. Mina annan süüa, juua, õhtul saunasooja ja kommiraha eest (50.-)magamise koha, sõbrad annavad häärberi heaks oma kallist aega. Kuulujutud räägivad, et tantsuansambel Lee saadab oma esinduse.

Kui nüüd tundub, et Sa tahaksid ka hirmsasti kuuluda nende väljavalitute hulka, siis anna märku oma osalemissoovist (kirjuta kommentaar või helista 5107487 või saada kiri info@kadrimotell.ee). Eriti kihvt, kui saaksid kaasa võtta ka vajaliku varustuse.

Kirsiks tordi peal on õhtune Muusik Seifi ja Ulthima Thule kontsert Kuldaja rock'n'roll Pärnu Vallikäärus.

- Kadri

Mansion has a little problem. Windows need to be cleaned. Instead of spend a fortune on buying professional services I decided to spend the sum on our friends. To these friends, who decide to come on morning of June 6, and help out to clear the problem. I have meals and drinks, hot sauna and a place to sleep for next to nothing (50.-), friend give us their valuable time and effort. Even dancing ensemble Lee will send their delegation. If you are willing to a chosed one, let me know (comment or 5107487 or email info@kadrimotell.ee)

Rohelise Luksuse Häärberi esimene pääsuke / First swallow of our Mansion

Teisipäeval, 19.mail, kogunes esimest korda 6 osalejaga Rohelise Luksuse Häärberi Padjaklubi. Nagu öeldud, hakkame uusi ettevõtmisi, mis on kantud ideest pakkuda vastutustundlikul moel lihtsat luksust ja kvaliteetaega, koondama Rohelise Luksuse Häärberi kaubamärgi alla. Vastutustunne tähendab minu jaoks väärtustada seda, mis meil on kingitusena käes – loodus, kultuuriruum, sotsiaalne keskkond. Hoida meie loodust, inimesi, pärandit.
Padjaklubi esimeseks ühistegemiseks sai nimele kohaselt padi. Nõelapadi. Kasutasime vanakraamipoest saadud pisikesed totsikuid (mille tegelikku funktsiooni on isegi raske arvata) ja tiba roostes sakilisi vorme – neid, mille sees tehakse muretaignast korvikesi. Neid leidub vanakraamipoes erinevas suuruse ja kujuga. Kaltsu-kastist mõned kangajäägid ja veidi padjatäidet. Ja valmis nad olidki.

Padjaklubi ei tähenda üksnes näputööd. See on koht, kuhu on mõnus tulla, kus saab lobiseda toredate inimestega ja proovida uusi asju, mida kodus võibolla ei viitsiks teha. Mõttes mõlguvad ka kulinaarsed katsetused ja miks mitte mõni eriline saunaõhtu. Fantaasia lendab vabalt ja te võite sellega kaasa tulla.
Järgmine kokkusaamine toimub nädala pärast samal ajal. Ehk siis Padjaklubi uksed on avatud teisipäeviti kell 6. Kui soovid meiega liituda, siis kirjuta info@kadrimotell.ee või helista 5107487. Järgmisel korral tuunime vanu topsikuid ja karpe. Vaatame, mis neist teha annab.
Pildil on näha konservipurk peale pisikest iluravi.

Kui linnulaulu saaks pildile püüda, siis võiks siia terve almanahhi üles riputada. Viimastel päevadel on linnulaul muutunud eriti valjuks ja märgatavaks. Õhtul lilli kastes püüan mõistatada milline lind ühe või teise viisijupi taga on. Et nüüd ei jääks muljet minust kui ornitoloogia-huvilisest, siis avalikustan, et peale käo ja ööbiku ei ole ma teiste lindude viisijuppides sugugi kindel... Aga kui leidub keegi pädevam hea inimene, siis oleks ma ütlemata rõõmus, kui ta meile külla tuleks ja madalalaubalisi veidi hariks. Laul tuleb õuele kätte, viisakas oleks ju teada palade autoreid :)

Mõned hetked looduse ilust. Päriselt on kõik veelgi roosamannalisem ja päikesekullalisem.

-võilillepärjaga Kadri

On May 19th the first Pillow Club of Mansion got together.
Our goal is to offer new experiences inspired by natural, responsible and simple luxury and produce real quality time for our quests and gather these under the brand named Mansion of Green Luxury.
Responsibility means to value what we already have around us - nature, culture, social environment. To keep our nature, people and heritage.

The pillow club took on the simplest project - a pincushion. We used things from antiques and some spare pieces of fabric. Something to fill them up and that's it.

It is not just fancywork and handicraft. It is a place where you can have good time and try new things that you wouldn't do at home. Fantasy can just fly.

Padjaklubi

Koht: Kadri Külalistemaja
Aeg: 19.mail, 18.oo
Tegevus: näputööhuviliste kokkusaamine

Lisainfo: oodatud on kõik kes teevad käsitööd või kes tahavad teha käsitööd või kes tahavad vaadata, kuidas teised teevad käsitööd. Anname ametliku ja vettpidava põhjuse viibida mõni tund kodust eemal ja teha seda, mis meeldib. Ravime nõelapidamatust.

-Kadri

Minu inimesed*

Mõttetalgud on läbi aga head mõtted elavad ja kasvavad edasi. Kogemus on näidanud, et head mõtted ja teod mitte ainult ei kasva, vaid neil on omadus ka teisi häid asju endale ligi tõmmata.

Talgujärgsel päeval sattus meie majja üks rändur. Tänapäeva rändur selle sõna arhailises mõttes. Prantsuse vanahärra, kusjuurs ääretult soliidne, kes on võtnud ette jalgsirännaku läbi Euroopa - Tallinnast Hispaaniasse.
Väikse ääremärkusena mainin, et tol päeval oli jalgade töö oluline ka minu isiklikus plaanis. Nimelt toimus siis Tallinnas tantsupeo ülevaatus ning tantsuansnambli Lee liikmena olin ka mina püünel. Nüüd võib juba hõisata – meil läks hästi, saime peole!

Mul on väga kahju, et ei saanud rändurmehega õhtul kamina ääres veini rüübata ja juttu ajada, kuna jõudsin pealinnast tagasi hilja õhtul. See-eest aga sõime hommikul koos pannkooke ja rääkisime maast ja ilmast. Lisaks kohustuslikele pere- ja kodujuttudele, jõudsime rääkida ka filosoofilisematel teemadel. Väga veider(heas mõttes) hommikusöök, tuleks selliseid ikka ja jälle...
Käesolev ei ole tema esimene rännak. Ta rääkis huvitavast inimese muutumisest sellisel pikal teel. Näiteks see, et esimene kuu aega kõndides ta mõtleb perest ja kodust ja argistest asjadest, et kuidas neil läheb ja kuidas kodused hakkama saavad. Peale seda saabub aga teine „tase“ ja ta hakkab mõtlema hoopis eksistentsiaalsematel teemadel. Võib vist äelda, et ikkagi omamoodi palverännak, jõudmine iseeneseni.
Selle juures tekkis mul kahtlus, et kas Rohelise Luskuse Häärberile seatud siht – pakkuda külalistele lihtsat äraolemist, et nautida hetke ja olla iseendaga ning jõuda iseeneseni, pole liiga ambitsioonikas. Kas meie rikutud maailmas on see mõne päevaga üldse võimalik.... Järelikult tuleb hakata pakkuma kuuajaseid pakette. Aga kui teeks hoopis midagi kloostri taolist..... :) :)

Loomulikult ei saanud ma üle ega ümber mõttetalgute teemast aga uskumatult keeruline oli välismaalasele selgeks teha, mis üritusega on tegu ja kuidas see võimalik on. Mismoodi lihtsalt inimesed võtavad kätte ja korraldavad nii mastaapse ettevõtmise ilma riikliku regulatsiooni või korralduseta. Lihtsalt vabatahatlikult ja hea eesmärgi nimel. Härra oli siiralt üllatunud ja isegi vist vapustatud, et midagi seesugust on võimalik. Mulle tundus, et ta nägi nüüd Eestit pisut teise nurga alt (mitte ainult kinnised ja mitte-eriti-agaralt-võõrastega-suhtlevad inimesed). Ta kurtis selle üle, et Eestit ei teata Vanas Euroopas, Prantsusamaal puudub Eesti turismiesindus. Infot Eesti kohta olevat raske saada. Ja eriti nüüd, kus ta sai natukene aimu, mis põnev koht on Eesti ja kui omapärane rahvas siin elab, oli tal sellest eriti kahju. Ei taibanud teha korraliku fotojäädvustust sellest vahvast kohtumisest. Üks viimase hetke pilt siiski, kus mineja juba teele läinud, seltsilsieks vaid tema enese vari. Ehk ongi see tähendulikum, kui poseeritud klantspilt.
Head asjad sellega veel ei piirdunud. Mõned päevad hiljem kohtusin Meelise ja Leoga, kes veavad sellist portaali nagu kultuuri.net. Nad kutsusid mind appi Pärnu kohta infot hankima aga mitte see pole oluline. Minu silmis on asja nähtavast osast tähtsam see, kuidas seda tehakse – siiras usus ja tahtmises midagi paremaks teha. Paremaks meie kõigi jaoks. Isegi, kui see on vaid võimalus leida interenti vahendusel huvitavaid Eesti kultuurisündmuseid, on see siiski pisike samm edasi. Ja pisikestest sammudest saavadki kokku pikad teed ja vahemaad. Ja mis kõige šefim – koostöö, mille kohta ei ole ühtki dokustaati, lihstalt sõna sõna vastu. Inimesed ja lubadused. Niisama lihtsalt.
Sellises asjaajamises on oma võlu. Kübeke naturaalmajandust tänapäevas nagu vanaema tehtud pitslina uusasumi kõrgläike-kappidega köögis. Paadunud romatikuna ma ususn sellistesse vanadesse ja järeleproovitud asjadesse keset tänapäeva. Ma andsin oma näpu kultuuri.net’ile ja loodan, et ka Pärnumaa üritused saavad seal peagi ilusti kajastatud ning kutsun head lugejat üles kultuuri.net’ti piiluma. Ehk on sellest teile abi.

Foto: Velvet

Ja ka see pole veel kõik. Samal õhtul oli mul külas vahva seltkond, kelle hulgas ka hea tuttav Indrek. Indrek on laiemale üldsusele teatud rahvuspapude autorina. Särasilme ja hull inimene, kes ei karda vist ka kõige kreisimaid ideid ellu viia. Ainus tingimus, ta peab uskuma teostatavasse ideesse. Vähemalt selline mulje on temast jäänud. Hea inimene, kes teeb asju hea mõttega, sooviga midagi paremaks teha. Muidugi minusugusele estofiilile on eesmärk, aidata kaasa meie rahvusmustrite laiemale levikule, juba ise niiiiiii suur, et siin ei saa juttugi olla pisikesest sammust. Siin on tegu ju suisa kolmikhüppega.
Ja nii ma siis paningi Indreku näpunööri punuma, et need rahvusmustrid veelgi käegakatsutavamaks muuta. Hommikuks väike improvisatsioon Mulgi papude ainetel.
Sellised ääretult eluterved ja positiivsed kohtumised on aset leidnud. Tundus, et need kolm sündmust väärisid eraldi tähelepanu. Lihtsad hetked lihtsate inimestega, kellel on ausad ja eluterved mõtted. Omal moel maailmaparandajad. Minu inimesed.

- Kadri

* Chalice'i samanimelisest laulust inspireeritult

Minu Eesti mõttetalgud 1.mail

Meie maja oli üks 527 mõttekojast, kus 1.mail mõtiskleti, kuidas elu Eestis oleks parem ja ilusam. Inimesi oli kokku tulnud 25 ja sinna otsa veel kamaluga lapsi. Meie eesmärk oli pakkudua võimalust veeta mõnus päev koos pere ja sõpradega ning mitte väga kramplikult kinni hoida reeglitest ja piirangutest, vaid pigem lasta pisut suunatult asjadel vabavoolu teed minna. Kuna meie esialgne ja koolitatud talgujuht Kati Murutar pidi üritusest loobuma, oli meil mõttevägesid juhatamas kiirkorras talgute formaadiga tutvunud Kitty (amteliku nimega Kerstin Jaani).

Ehk ka see nüanss andis üritusele vabama hingamise, mis kokkuvõttes sobis ülihästi päeva meeleoluga nagu ka ahjusoojad porgandipirukad ning korraldajate poolt saadetud 10 kilo šokolaadi.

Meie maal on ikka tavaks, et alguses ei saa vedama – nibin-nabin saime kell 11 ametlikult alustatud ja minu rõõmuks möödus alguse rabe ja kramplik atmosfäär kiiresti.
Kuna avatud ruumi meetodis (ja just selles formaadis olid talgud korraldatud) on kõik see, mis juhtub õige, siis lõpuks kujunes nii, et kõik pisikesed mõttepesad sulandusid üheks suureks sõbralikuks famiiliaks.

Millest mõeldi ja kuidas mõeldi?
Meie üldised teemad mõtisklusteks olid:
Kodu, pere ja järelkasv
Usk endasse, usaldus ja positiivsus

Formaadi kohaselt püstitatakse arutlusele tulevad küsimused kohe alguses. Nii ka tegime ja inimestel tekkisid sellised küsimused:
Kuidas suurendada usaldust kogukonnas/kuidas luua usalduslikku kogukonda?
Kuidas ligimesi tunnustada nii, et see mõjuks innustavalt?
Kuidas aidata peresid, kes on kaotanud kodu (nt.tulekahju)?
Kuidas kasvatada lapsest ühiskondlikult vastutustundlikku ja iseseisvalt mõtlevat isiksust?
Kuidas eelistada last asjadele/ kuidas väärtustada lastega peresid?

Kõik küsimused ei leidnud jutuotsa arutelus ega ka lahendusi aga need, millest räägiti, olid täis kirge ja siirust ja innukat kaasamõtlemist.
Eimene sessioon
Õue-pesas:
Kuidas kasvatada lapsest ühiskondlikult vastutustundlikku ja iseseisvalt mõtlevat isiksust?
· Vanemate eeskuju. Käitu ise vastutustundlikult ja õpeta seda ka oma lastele
· Laste tegevustesse kaasamine
· Räägi lapsega! Arutle võimalikult erinevatel teemadel
· Leia aega, et olla koos lapsega

Saali-pesas:
Kuidas eelistada last asjadele/ kuidas väärtustada lastega peresid?
See küsimus leidis esimeses sessioonis kõige elavamat arutelu ja sellest mõttepesast kujunes üldine jututeema. Küsimuse tõstatas Rita, kelle mõte oli selles, et laste saamine ja kasvatamine on hulljulgete "privileeg". Lastega pered võtavad ühiskonna ees suure vastutuse, ent ei leia selle väärilist respekteerimist ja toetust. Lastega emal on keerulisem korraldada oma tööelu, lastega perede sissetulek on suhteliselt väiksem (10 000 kroonine palk üksiku inimese või lasteta pere jaoks on suhteliselt suurem, kui lastega inimese jaoks), (väike)lastega on keeruline liikuda meie linnaruumis jne jne. Lisaks üldisem ebaõiglus teemal, et üks pere kulutab suure osa sissetulekutest lastele, samal ajal kui teised „löövad lulli“ ning hiljem peavad needsamad lapsed solidaarsusest kinni maksma ka nende inimeste pensioni, kes ei soovinud lapsi saada. Ehk siis tegu on omamoodi parasiitlusega, kus ühed elavad teiste arvelt ilma, et teised sellest kasu saaksid, ühepoolne solidaarsus.
Suhtumine lastega peredesse on hakanud pisitasa muutuma aga see pole endiselt piisavalt hea, et lapsevanem tunneks end normaalse inimesena. Mentaliteet, et lapsed muretsen siis, kui on saavutatud kindel positisoon ja materjaalne tagala, on viinud lapsed samale pulgale materjaalsete väärtustega. Üks on suhtes teisega ehk siis võrreldavad. On mõistetav, et soovitakse kindlustada võimalikult turvaline elu nii endale kui ka lapsele tulevikus, ent kust läheb piir? Vanarahval on ütelus, et annab jumal lapse, annab ka leiva lauale. Selles on tõetera sees. Sidudes laste saamise materjaalsete näitajatega, soovitakse tagada turvaline elu eeskätt enesele. Lastele piisab rahuloluks ja kvaliteetseks eluks hoolivast perekonnast ja elementaarsete vajaduste rahuldamisest. Kahtesusväärselt on kvaliteetse elu standard nihkunud hoopis teistesse dimensioonidesse. Sellise hoiaku võtavad ka lapsed kiirelt omaks ja nii tundubki, et toatäis mänguasju, uued riided ning vabas valikus süüa, on normaalse elu lahutamatud osad.
Praegune põlvkond lapsevanemaid on ise pärit ajast, kus toimetulek oli keerulisem ja võimalused ahtamad. Mitmed kohalviibinud tunnistasid, et võimaldades oma lastele kõike seda, millest neil lapsepõlves puudu oli, ei ole see tegelikult heategu lapsele vaid kompensatsioon enesele. Tänane ema omal ajal sai vaid unistada roosast printsessikleidist. Praegused tütred peavad seda elementaarseks ja seega ei jaga ema vaimustust järjekordse bling-bling asjakese üle. Kellele me siis ikkagi kõike seda „ilu“ pakume? Äkki enestele?
Kuidas leida üles ühiskonna stopp-nupp ja panna mõtlema võimaliku tagasitee peale? Kuidas lastes kasvatada väärtushinnanguid, mis liigselt ei keskenduks materjaalsele maailmale?
Seesugune oli mõttekäik.

Pakutud lahendused ja ideed:
· Kehtestada lastetusmaks, mis suurendab solidaarsust.
· Lastele õpetada säästmist, motiveerida neid säästma. Lastele saab ga kokkuhoitud krooni tasustada. Meetodi käis välja Toomas, kes on seda edukalt oma pere peal rakendanud. Iga kulutamata 100 krooni pealt annab ta lastele 10 krooni juurde. Geniaalne, kas pole?! Rita lubas selle oma peres kohe käiku lasta.
· Luua mänguasjapank (mänguasjade büroo). Diana kurtis, et laps tahab väga Lego konstruktoreid kokku panna aga peale esimest kokkupanemist, ei ole see enam huvitav. Iga kuu uut Lego osta ka ei jaksa. Üheskoos arenes mõte, et lapsed võiksid mänguasju vahetada või laenutada. Selleks tuleb luua kohalik mänguasjapank, kuhu saab oma mänguasja viia ja vastu võtta kellegi teise oma. See motiveerib oma asju hoidma ja ohjab tarbimist. Esialgu võib proovida vastava veebilahenduse loomist aga päris pank peaks ka füüsiliselt eksisteerima. Heidy ja Vaiko lubasid asja ära teha. Ma olen ka igati valmis kaasa lööma.
· Isiklik eeskuju. Lapsed tuleb kaasata kõikidesse tegemistesse ka sellistesse, mis esmapilgul ei tundu huvitavad vaid pigem tüütud kohustused. Lapsed peavad nägema tegelikku elu, mitte ainult selle klantspoolt. Suurenema peab põlvkondadevaheline suhtlemine ja ühistegevus. Niiviisi suureneb ka austus vanema generatsiooni vastu, süveneb arusaamine, et meist keegi pole igavesti noor (isegi Dorian Gray pidi lõpuks alla vanduma). Oleme rohkem oma laste ja vanematega koos, teeme nendega koos tööd, veedame vaba aega, käime reisil... mida iganes.
· Lastesõbralikud pisiasjad avalikku ruumi. Kaili rääkis oma Tokyo reisi kogemusi, kus avalikes tualettides (ja neid oli piisavalt) oli kõikjal ka lastele mõeldud. Boksid olid parasjagu nii suured, et käru mahtus täpselt sisse, seintel oli traksidega toolid, kuhu sai pisikesed marakratid nii kauaks turvaliselt sisse panna, kui emme või issi asjatoimetusi tegid, rääkimata mähkimislaudadest ja poiste mõõtu pissuaaridest. Ja seda kõike ka meeste tualetis, sest ega lapsed ju ainult emmedega ringi ei käi. Need on vaid mõned näited lihtsatest pisiasjadest, mis teevad elu palju-palju mugavamaks.
· Väärtuste õpetus kooli ja lasteaeda. Selle lahenduseni jõudmine küttis kirgi, mis algasid Kitty poolt õhku visatud mõttest kohustuslikust religiooniõpetusest. Diskuteerides asja olemuse ja eesmärgi üle, sai selgeks, et nimi „religiooniõpetus“ ei ole täpne ja loob eelarvamusi. Tegelikult oleks selle õppeaine eesmärgiks kujundada väärtushinnanguid, õpetada „elama“. Piibli 10 käsku on normaalse ühiskonna toimimise aluseks aga kuna need on otseselt seotud usuga, siis ei räägita eestisuguses ateistlikus riigis sellest palju, taunitakse. Kui need samad 10 käsku lahti kirjutada-rääkida piibliväliselt, siis see oleks aktsepteeritav enamusele. Väärtusõpetuse tunnis võiks lastele rääkida ka erinevatest hobidest, kohtuda tavaliste inimestega, kellel on midagi põnevat näidata või öelda. Kui inimesel on hobid, siis see on suur samm selle poole, et ta mõistab maailma ja elu sügavamaid kihte. Seda, et kõik ei tiirle ainult raha ümber. Loomulikult peab „elu“õpetus tulema kodust aga kuidas jõuda nende lasteni, kes ei saa seda kodust? Kas lasta neil jääda lõksu oma sotsiaalsesse karpi, sest nende vanemad ei ole suutelised seda avardama? Vanemaid on raske muuta aga noorteni on läbi õppeasutuste võimalik jõuda. Me ju tahame, et nendest sirguksid vanemad, kes ise suudavad „elu“õpetust oma lastele anda. Vähemalt on loodud võimalus, iseasi, kas see alati ka eesmärgini jõuab.

Kui aeg ei oleks peale surunud, siis see teema oleks veel ja veel edasi keerelnud. Jõudsime ühiselt järelduseni, et mõttetalgutel osalejad on aktiivsem osa ühiskonnast, kes ise ehk ei vajagi kõiki neid lahendusi. Suur küsimus on, kuidas jõuda nende inimesteni, kes on passiivsed ja ei viitsi-taha-oska mõelda pisut laiemalt. Kuidas neid kaasata....

Teine sessioon
Meie talgud möödusid koduses, pisut isegi idüllilises atmosfääris. Padjad ja kaltsuvaibad põrandatel, soojad porgandi- ja tuunikalapirukad, kilkavad lapsed, pisut passiivsemad isad... Tuues paralleele klassikast – päikesepaiste ja heinamaa meie moodi. Seepärast sai teiseks sessiooniks kolitud õue ning mõtted lendasid edasi eneseusu ja usaldamise teemadel.

Kuna esimene sessioon oli mõtted pannud mõnusalt lendama, siis sõnastasime teiseks sessiooniks küsimuse pisut ringi (loobusime mitmest pisikesest mõttepesast ja võtsime pisut üldisema küsimuse).

Kuidas suurendada usaldust kogukonnas/kuidas luua usalduslikku kogukonda?
Mina elan talveperioodil suure osa ajast Tallinnas ja ma saan aru, kuidas mul on vedanud, et meie maja terpikojas inimesed suhtlevad ja lävivad vabalt. Mõne naabriga oleme suisa sõbrad. Ma saan aru, kui suur eelis see on. Näiteks kui vastlapäeval oli hernesupi keetmiseks vaja suurt potti, siis ma läksin ja koputasin naabrid läbi. Või kui talvel tabas mind ootamatu ja äge tervisehäda, mis naelutas mind voodisse ning mees oli sel ajal merel, siis hea naaber tõi poest vajaliku toidukraami ja tegi lastele ka söögi valmis. Kuidas teha nii, et selline olekski tavapärane elulaad? Mõelge, kui jabur see on, et füüsiliselt nii lähedal elavad inimesed (nagu kortermaja naabrid seda on) kulutavad igaüks jupi on ajast, et minna igaüks eraldi samassse kodulähedasse poodi, et tuua päts saia. Igaüks tuleb oma pätsiga koju, sinust ehk 10 meetri kaugusele. Miks mitte korraldada seda nii, et üks käib poes ja toob teistele ka saia ära? See on naivistlik näide aga mõte on selles, et me dubleerime üksteist paljudes tegevustes ning seepärast kulutame rohkem ressursse. Meil on võimalus kokkuhoiuks, tuleb vaid suhelda.
Rita põhjatust elukogemusest tuli lagedale kirjeldus tema lapsepõlvest, kus Pärnu kortermajas oli normaalne, et enne kui laps poodi saadeti, käis ta läbi ka viis naabrimemme, et küsida, mida neile poest vaja tuua on. Kitty rääkis loo, kuidas ta talvel iga päev lapsega õues jalutamas käis ja oli nii-nii lähedal, et minna naabrimemme käest küsima ega tal poest midagi vaja ei ole. Kuidas see memmeke läheb suurte hangedega üksi poodi? Üks pisike samm jäi toona puudu. Ta lubas selle vea nüüd parandada. Ja mina lubasin hakata naabritega poeskäimist jagama. Näiteks nii, et vajalike asjade nimekiri on ukse küljes ja see naaber, kes esimesena poe poole minema hakkab, võtab kaasa ka teiste poenimekirjad. Naiivsevõitu sammuke aga mõte ju loeb. Kusjuures maapiirkonnas võib tegu olla olulise kokkuhoiu kohaga.
Aga ikkagi, kuidas teha esimene samm, et tekiks side? Elementaarne – ütle TERE! Kogukond ei pea tähendama naabreid. Kogukonda võib kuuluda ka poemüüja, kes sulle iga kord vorsti lõikab või bussijuht kes sind tööle sõidutab. Kogukond ei teki iseenesest Sinu ümber. Sina ise tekitad enda ümber kogukonna, kellega on meeldiv suhelda ja see on täpselt nii suur, kui sa seda soovid. Mõned inimesed ei hakka kunagi teisi usaldama ja ei ole avatud suhtlemiseks, las nad olla. Keskendu nendele, kes on valmis Sinuga suhtlema, kellega on vaja suhelda. Teised titemammad mänguväljakul või teised koeraomanikud, kellega iga päev pargivahel kohtud või teised hommikuse sörkjooksu sõbrad või kes iganes. Naerata ja ütle tere – see annab positiivse emotsiooni ja päev on hoopis helgem. Ja see ei maksa mitte midagi!!!!
On selge, et iga päev ei ole päikesepaisteline. Inimestel on probleeme. Märgakem abivajajaid meie ümber, ärme jääme ükskõikseks nende probleemide suhtes, aitame otsida võimalusi, kuidas muredest jagu saada. Peamine on tahe märgata ja aidata.
Meedial on oluline roll ühiskonnas toimuva kajastamisel ja seeläbi ka võimalus kujundada infovälja, mille baasil loob iga inimene oma arvamuse ja hoiakud. Meedias peaks rohkem olema näiteid positiivsest ja usaldavast kogukonnast, koostegemisest, heas mõttes ära tegemisest. See innustab neid hapraid kogukondi, kus jääb vaid veidikene puudu, et kõik toimima saada.

Aeg veeres armutult kella kolme poole, kuigi juttu jätkunuks kauemaks. Aga meie ise tehtud mõnus päev veel otsa ei saanud. Võtsime päeva ametliku osa kokku ja suundusime naabertallu – Thormani sepikojas ajasime sepaga juttu ja tagusime rauda. Tegelikult oli sepikoda meile avatud kogu päeva jooksul ja lapsed olid oma naelad juba valmis tagunud. Mõnus vaheldus. Seejärel tummine hernesupp värskes õhus.

Märksõnad ja pildid edasisest:
Käsitöösalong just nii nagu see välja peab nägema – tegime pihuloomi.
Vaatasime laste poolt lavastatud nukuetendust Käsna-Kallest (minutimõõdustikus oli piletite jagamine ja publikule kohtade näitamine domineerivam).

Sõime pika laua taga õhtusööki ja käisime saunas. Saunas oli väga lõbus aga see jääb saladuseloori alla

Oli suurepärane päev, mille meenutuseks tegi Kaili mõned klõpsud.

Suured tänud kõigile, kes osalesid ja kes aitasid selle päeva niivõrd säravaks teha!

-kojavanem Kadri