Monday, July 27, 2009

Padjaklubist lähemalt

Seekordne postitus liigitub pigem informatiivsete hulka, tundepisaraid ei ole plaanis välja kiskuda.
This time I'm telling you about what I do.

Võtsin kätte ja kutsusin kevadel kokku Padjaklubi – paar omakandi tuttavat, kellega paariks tunniks maha istuda ja midagi mõnusat teha (ehk siis käsitöötada). Käsitööring kõlab küll nostalgiliselt aga mitte nii meeldivalt nostalgiliselt, et kokkusaamist sedamoodi kutsuda. Upitasime veidi oma sabasulgesid ja panime nimeks Padjaklubi. Parajalt ebaoriginaalne ent samas ütleb umbes-täpselt ära selle, millega tegeleme. Ehk siis mitte millegi konkreetsega - saame kokku, lobiseme, sööme kooki, nokitseme millegi ilusa kallal ning pärast läheme hea tundega laiali, et nädala pärast kõike seda korrata.

Filosoofilisemalt väljendades: teatud naistüübile heaks uneks hädavajalik elulemisvorm, ilma milleta on kuri karjas ja moor tõre.

Kuna mulle hirmsal kombel meeldivad nii süsteemid kui ka vabaimprovisatsioon, siis kasutades hõimuvanema võimupiire, panen ette, et suvelõpu-sügise-talve-alguse periood möödub tikkimise tähe all. Kes tahab lööb kampa, kes ei taha nokitseb millegi muu kallal. Proovime läbi tuntud ja tundmatud tikkimisvõtted ja tehnikad – igal korral uus tehnika. Olles vastutustundliku eluviisi suur poolehoidja, ei taha ma, et Padjaklubis tekiks hunnik väikesi proovimise lappe või lihtsalt-mingeid-asjandusi. Seepärast saab väikestest asjadest kokku midagi suurt –
puuteraamat (vt. ka http://www.tactilebooks.org/). Puuteraamatud on mõeldud pimedatele ja vaegnägijatele lastele. Selles on kasutatud erinevaid materjale, tekstuure, motiive, mida on lapsel huvitav käega kombata ja samas ta saab jälgida raamtus ka mingit lugu. Kõiki tikkmise näpuharjutusi saab kasutada raamatu detailidena.


Osalt sai idee indu Isetegijate käimasolevast tikkimismaratonist . Aga seeme on pärit minu vanaemalt. Vanaema Luise töötas Rõuge lastekodus ja oli väga osav igasugu käsitöös. Vanaema tikkis lastekodu lastele raamatu, kui ma eksi, siis oli see Punamütsikesest. Ma pole seda raamatut kunagi näinud aga mu ema rääkis seda raamatu-tegemise-lugu mulle mitmeid kordi, juba päris pisikesest peale, ja ma olen alati tunnetanud sabakondis aukartuse värinat sellise töö ees. Tikkida raamat – see on minu jaoks justkui tähenduslik sümbol ja järjepidevuse kandja.

In the spring I invite some people to join the Pillow Club - just a few ladies from neighbourhood to have good comapny and to make some fancywork. Crafting club sounds nice, but is just too official so we called it Pillow Club. We have no agenda in what we do - we just meet up, eat, chat and do something lovely for ourselves.
I sort of invented some boundaries that we should try emroiderig until beginning of winter. We try all sorts of new things and to have a purpose and use of the work we will make a (
tactile book) . These are for for blind and partially sighted children and it has different materials, textures, motives for children so it would be interesting to touch and the story would be interesting as well. All our workpatches can be used in the book. I had the actual eagerness to do it from an internet forum, but I have it in my memory and blood from my grandma. She worked in Rõuge orphanage and was a master in handicraft. She had made a book like that, I think it was Little Red Riding Hood. I have never seen the book, mut my mum told me a story of the book several times. I have always been awestricken by it - to emroider a book - for me that is a symbol and carrier of the legacy.

Ja kui nüüd kõik lühidalt kokku võtta, siis:
ᘒ Padjaklubi toimub igal teisipäeval kell 6 Kadri Külalistemajas.
ᘒ Oodatud on kõik huvilised, ka need, kes ei taha osa saada tikkimisteisipäevakutest vaid kooksid samal ajal hoopis oma pooleliolevat triibulist sokki.
ᘒ Vajalikud vahendid ja materjalid saab Padjaklubist (juhul kui me ei ole kokku leppinud teisiti).
ᘒ Oma osalemisest ette teatamine on viisakas (
info@kadrimotell.ee või 5107487).
ᘒ Osalemistasu on 35 krooni ja usinamatele on olemas ka kalendrikuukaart, mis maksab 120 krooni.
ᘒ Üks hää iseküpsetatud kook või värkselt hapendatud kurgid kuluvad alati marjaks ära.

Tikkimiseaastaaeg ei tähenda, et kõik muu mõnus jääb unarusse. Kindlasti mitte. Näiteks homme läheme hoopis lilli korjama, et need siis ilusasti raamatu vahele panna ja millalgi sügisel neist kaarte teha. Ja mida lähemal jõuludele, seda rohkem võtavad võimust kõiksugu geniaalsed kingiideed.

To be short:
ᘒ Pillow Club takes place every tuesday at 6pm in my place
ᘒ Everyone is expected to join - even the ones who would just do their own knitting at the time
ᘒ Everything necessary is here in Pillow Club
ᘒ We appreciate a notice before you're coming (
info@kadrimotell.ee or 5107487)
ᘒ It is 35.- to join us and the very eager ones can get monthly pass for 120.-
ᘒ We always appreciate a self-baked cake or anything else nice from your kitchen
Stiching does not mean we do just that. Tomorrow we are going to pick some flowers so we can dry them and do postcards or them. The closer the christmas comes, the more we play around with gift ideas etc.

Lõpetuseks üks vana võlg. Kunagi ennemuistsel aal tuunisime me totsikuid. Et me seda ka tõesti tegime (mis siis, et esimese soojaga kohe valmis ei saanud), siis selle tõestuseks ka pildid.

To finish up here is an old promise - a while ago we tuned up some old ugly cups - here are the photos.
Photos are from Gille and Margit.



Ja siis tegime pajalappe...

Ja organzalilli...

Ja süüteroose ...

Aga ehk jõuab neist kunagi täpsemalt kirjutada ja kui ei jõua, siis jäävad need ajaloosaladusteks.



-Kadri


P.s. Padjaklubi pildid on teinud Gille ja Margit. Äitäh!

Wednesday, July 22, 2009

Tantsupeo triloogia: minu pere lugu

Translation of this post will be soon. Sorry!
Tänavuse tantsupeo teemaks oli MERI. Minul on merega oma seos – kallis kaasa on meremees. Täpsemini veel öeldes mereväelane. Tõenäoliselt ei olnud tantsupeo kaptenil, Ülo Luht’il, silme ees meie pere, kui ta pidu kokku pani aga kogemata kajastas see vägagi tõetruult just neid tundeid ja mõtteid, mis mind igapäevaselt puudutavad.


Algumeri




Eestimaa on kõige alus. Selle teadmise peale kasvavad kõik teised tunded ja kogemused. Rahvuslik uhkus on meie peres olemas. Igas mõttes. Mina olen paadunud estofiil. Eestimaa on ilus ja eesti inimesed on ilusad. See lihtsalt on nii. Tanel väljendab oma pühendumust maksimaalsel võimalikul moel – ta on valinud oma elukutseks kodumaa kaitsmise. Ma olen alati teadnud,et tema jaoks on esimesel kohal töö ja siis tuleb pere ja kõik ülejäänu. Muud moodi ei ole see sõjaväelase puhul võimalik. Ilus on maa mida armastan.

Meremehehakatiste tants



Peres sirgub kaks poega ja pisitütar. Pojad on isa käe all varakult selgeks saanud, mis asi on allveerobot ja mis tööd teeb miinijahtija. Lemmikfilm on "Tuulepealne Maa" ning seda vaadatakse ainult sõjastseenide kaupa. Kõik ilus ja lembeline jäetakse vahele. Praegusel hetkel ei tunnistata mingit muud ametit kui mereväelane. Õige mees töötab ikka laeva peal (kuigi, jah on hetki, kus ka maaväelaste luurepolk tundub ahvatlev, sest siis saab mööda metsa roomata).

Tulge, lähme Tantsupeole!



Tantsupeol osalemine oli minu suur unistus. Kõige selgemini sai see välja öeldud siis, kui me Taneliga esimest korda koos käisime pidu vaatamas, aastal 1999. Ma tundsin nii suurt kadedust, et tema on käinud tantsupeol tantsimas ja mina mitte. Otsustasin, et mina tahan ka kunagi tantsupeol tanstida. 10 aastat ootamist aga ära tegin!

Mis seal meile tehtanekse



Septembri algul läks mees merele ja tuli sealt tagasi alles veebruari lõpus. Osa sellest ajast oli ta Inglismaal, kui sääti korda Eesti Mereväe kolmandat miinijahtijat „Ugandi“. Loeti üle kruvisid ja rihiti relvi. Laev tehti korda, et saaks alustada esimest meresõitu Eesti lipu all kodusadama poole.

Usalda
Usaldus on pere alus. Mina tean, et mees tuleb alati merelt koju ja tema teab, et mina olen teda alati kodus koos lastega ootamas. Iga lahkumine on raske ent usaldus ja teadmine, et kuskil kaugel on keegi, annab rahu. Ukuaru valss suudab seda tunnet imehästi edasi anda. Just nii ongi – kurblik-rõõmus viisike. Armastus.

Mere tujud



Nendest ei tea mina vist midagi. Olen näinud imelisi fotovaateid säravsillerdavast merest väljahüppavate delfiiniparvedega aga ka süngelt halle pilte kaptenisillani ulatuvatest lainetevahust. Meremees ei räägi palju mis värk selle merega on. Ja nii ongi parem, sest ilus meri tundub liiga ilus, et tõsi olla ja karm meri liiga karm, et ette kujutada.

Viire takka. Neid mõtteid ei taha mõelda aga mõnikord peab. Peab endale aru andma, et me ei saa iial teada, mida homne päev toob. Minu siiras toetus naistele, kes tunnevad selles tantsus liiga selgelt oma lugu.

Tuulevaiksel ööl



24.veebruaril oli viimane kojujõudmine. Puhus külm põhjatuul. Hall laev sõidab vaikselt sadama poole. Silmadega otsid oma musta täpikest reelingu ääres. Iga hetkega muutub täpp suuremaks ja süda põksub kiiremini. Lõpuks ometi!

Tuljak



Pulmatants. Seda tanstu peab oma kaaslasega tanstima, muidu pole ikka nagu päris see õige tunne. Järgmine suur unistus – tantsupeole oma mehega. Kas ootama peab kuni pensionipõli käes ja mered on kõik läbi seilatud või võib see juhtuda ka varem?

Tantsimiseni!



- Kadri

Thursday, July 16, 2009

Tantsupeo triloogia: Lee

Translation of this post will be soon. Sorry!
Tantsupeo proovid algasid hipodroomil. Nagu tavaks on saanud, siis tantsuansambel „Lee" B-segarühm ei hiilga just usinusega. Kui vähegi võimalik, tuleb kõik asjad jätta viimasele minutile või natuke peale seda. Rääkimata tallinlaste raskustest õigeks ajaks proovidesse jõuda. On ju kange kiusatus piiluda korraks virtuaalpostkasti ja kasvõi natukenegi tööasju teha. Justkui oleks tallinlased asendamatumad kui mujalt kohale sõitnud tantsurahvas. Ütleme nii, et vahepeal oli tuju juba päris hapu, sest peol osalemise võimalus lõi hetkeks kõikuma. Jõuetu raev valdas mind neil hetkedel. Sa näed, kui kergekäeliselt ollakse valmis laskma käest võimalust saada osa üheshingamisest ja sind kistaske tahtmatult sellega kaasa.
Mõni päev hiljem, peale viimast tantsupeo etendust ilmuvad noormehed välja lillekimpudega oma partneritele. Ilus ja lihtne žest mis pani oma siira emotsionaalsusega imeilusa punkti peole. Just see ongi „Lee“. Tunnetest ja emotsioonidest tulvil.
Olen veendunud, et Lee’s jäävad pidama ainult Head Inimesed. Südamlikkus ja hoolivus. Ligimese märkamine. Seljad tugevalt vastakuti. Trenn ei ole lihtsalt trenn, kus nähakse kurja vaeva. Pigem lõbusamaiguline kokkusaamise koht, mida võetakse alati mõnusa huumoriga. Rangus ja distsipliin on võõrsõnad, seda juba põhjusel, et trennis hoiavad meie lapsed endid ise. Pidev laveerimine tanstusammude ja kombinatsioonide ning kilkavate jõnglaste vahel.
Kuigi lihtsam (vähemalt treenerile) oleks ehk lakooniliselt mööda nööri käia ja teha tõsist asja, on lõppkokkuvõttes siiski Lee-moodi tehes tulemus hoopis elulisem. Lee tantsud ei ole kuivad. Neis on neid samu laste kilkeid ja ka nuttu, üksteise tögamist ja x-treami päevi, luumurde ja šokolaadi, isegi mõlkis autosid. Värelev eluleek. Maido Saar on pannud alguse millelegi hoopis suuremale, kui esmapilgul hoomata oskaks.
Minu mees käis 12 aastat Lee’s tantsimas. Alustas päris pisikesena ning sai piisavalt suure annuse Lee-tinktuuri (ja tundub, et see oli ikka korraliku piirituse baasil tehtud tinktuur). Olen kuulnud sellest ajast legende. Ta räägib sündmustest ja juhtumistest laagrites-reisidel-pidudel ning need juhtumised on kahtlemata väga põnevad aga Lee fenomen siiski sõnadesse ei jõua. Seda ongi raske sõnadesse panna. Lee-tinktuuri on tore mekkida ja selle maitsenüansse mõistavad ainult need, kes seda on proovida saanud.


-Kadri

Wednesday, July 15, 2009

Tantsupeo triloogia: tunded

Foto: Urmo
Translation of this post will be soon. Sorry!
Tantsupidu on selleks korraks läbi. Minu suur unistus on täitunud. Tundub kohustuslik kirja panna värsked emotsioonid ja muljed, et oleks mida pärast meetutada veel ja veel ja veel...
Ridamisi mõttekilde (nii seotud kui seosetuid) suvise kõrre otsas kolmes järjestikuses postituses. Selline ma olen.


Puhkuselinn Tallinn.Tagantjärele vaadates, kui emotsioonidest on säilinud konsentreeritum osa, võib öelda, et hoolimata üldisest positiivsest foonist on peonädal üks paras katsumus. Proovile pannakse tantsurühma vaim ja igaühe personaalne kannatlikkus. Oli rõõmu, ülevust, ärevust, mõistmatust, pettumust, vennastumist, seiklusi, kurbust, väsimust, naeru, armastust. Kõike oli. Igas hetkes sees olles ei adunud tohutut emotsionaalset pinget, mis kõiki tundeid kordistas, ent nüüd, järele vaadates, saab siiski öelda, et hoolimata geograafiliselt mitte-nii-väga-puhkuseks sobivast paigast, oli elu neil päevil Tallinnas justkui teisel planeedil. Isegi mobiiltelefon andis neiks päeviks otsad. Olin keset tohutut rahvamassi vägagi omas privaatses maailmas. Ilma argimuredeta. Suured tänud kallile kaasale, et ta seda luksust mulle võimaldas. Tantsupidu oli tõestus sellest, et ka Tallinnas saab argipäevast puhata ja mullist välja rabeleda.

Tulemine. Teisipäeva hommikul pealinna minek/tulek oli imeline, isegi romantiline vist. Rongiga. Suvises varahommikus laius raudteeservades lõputu õitemeri. Külluses putkeõievahtu, karikakrad, kibuvitsad, kollased kukeharjad liiprite vahel, tõrvalilled, moonid. Raudteeäärsetes hoovides kohevad pojengipadjad. Ma olin kleepunud vastu vaguniakent ja kohati isegi tundus, et pressin end sellest läbi. Nii väga tahtsin lihtsat kenadust lähemalt katsuda. Kui teeks õige järgmisel suvel lillematka... ??? Võtaks juuli alguse plaani minna Eestimaa aasadele mitmeks päevaks lilli imetlema. Minu arvates päris ahvatlev mõte! Kes kampa lööks?

Pidu ja trenn. Kui mõneks trennitunniks nädalas suudame me kõik end kokku võtta ja pigem oma paremaid külgi näidata, siis päevade kaupa ninapidi harjutusväljakul koos olles on inimesed vahetumad. Ma ei ütle, et see alati omab positiivset alatooni. Aga see on ausam pilt. See on teine pilt kui trennis. Plats on täis inimesi oma perfektsuses ja ebaperfektsuses. Seda on huvitav kogeda ja vaadata. Isegi ennast on huvitav kõrvalt jälgida (niivõrd kuivõrd see üldse võimalik on).
Omad (Foto: Mihkel). Tantsupeol ei ole keegi võõras. Isegi, kui Sa ta nime ei tea, on ta siiski oma inimene. Proovipäevade jooksul kujuneb igaühel teatud ajahetkes välja oma kindel koht platsil ning sageli on see määratletud läbi naabertantsijate. Kõik on omavahel seotud. Kui keegi eksib võib kogu väljaku joonis untsu minna. Ühisvastutus. Ühiselt millegi suurema nimel ponnistamine.
Aga mis sunnib seitset ja poolt tuhandet inimest kuulekalt alluma kõlaritest kostvatele käsklustele. Sageli ju ei näegi, kes on selle hääle taga aga siiski sa kuuletud. Miks ometi? Kui keegi tänaval hüüab, et astu üks märgivahe Kellatorni suunas, siis mida sa teed? Küllap kõnnid rahumeeli edasi. Aga Tantsupeol Sa ei kõnni suvaliselt edasi vaid lähed ühe märgivahe Kellatorni suunas ning jääd kannatlikult ootama järgmist juhtnööri, mis võib saabuda alles tunni pärast. Päike kõrvetab lagipähe ja käimas on võistlus Päikesetriip 2009.
Päikesepõletuse rapport: õlad, nina, otsaesine, põsed, sääremarjad, käsivarred. Õnneks olid tennised jalas, muidu oleks vist suutnud ka varbavahed ära põletada.

Uued sõbrad ja tuttavad. Nagu räägitud, siis vaikimisi on uuteks tuttavateks kõik need, kelle järgi sa oma kindlat kohta määratled. Näiteks oli Killadi-Kõlladi mahajooksul üks paar, kes koondus vastaspoolt väljaku kesktriibule ja alati meie kõrvale. Ma nägin seda paari täpselt 5 korda aga naisterahva naerune nägu on selgelt mälus ning platsil tõi rahuliku tunde, et olen õigel ajal õiges kohas, sest tema on ju ka.
Meie rühmal vedas - me saime uusi sõpru ka oma ridadesse. Siinkohal minu graatsiline kniks Ivarile ja Hannelale, kes aitasid meil ilusti 8 paari kokku saada ja kellele peo lõpuks juba kaks e-d otsaette hakkas ilmuma. Õiged inimesed leiavad oma õige koha üles. Mitte midagi ei ole juhuslikku, igal asjal on oma põhjus.

Miljon miksi. Miks meie inimestele on vaja tanstu- ja laulupidu? Miks oleme klammerdunud nii tugevalt oma esivanemate (tõenäoliselt) uitmõttesse panna väheke suurem ports inimesi ühel ajal laulma ja tantsima nii, et seda kena ka vaadata-kuulata oleks? Miks me tahame ikka ja jälle sisuliselt sama üritust teha ja me ei näi sellest tüdinevat? Miks Rock Summer välja suri aga laulupidu jäi kestma? Miks kuulevad minu lapsed nagu ka mina omal ajal sama, igal õhtul enne kella üheksat kostvat Vikerraadio unejutu-laulukest aga samas ei tea nad midagi Viisi Ubinast? Ma julgen arvata, et sellega on seotud mingid füüsilised või keemilised reaktsioonid kas meis või meie ümber. Laulupidu ja unejutt on nagu loodusnähtused, mille toimumise algpõhjus jääb alatiseks saladuseks. Nad lihtsalt on ja keegi ei vaidlusta nende eksistentsi samas oleks ju nii lihtne nende toimumist takistada – lihtsalt ühest päevast ei panda raadiomajas unejutu plaati mängima. Ent ikkagi mitte keegi ei julge ja ei taha seda füüsiliselt lihtsat käeliigutust teha. Miks?

Me oleme veidrikud. Ma ei suuda lõpuni mõista ja selgitada, miks tänapäeva individualistlikud inimesed tulevad vabatahtlikult kokku, et süüa iga päev ühte ja sedasama suppi (mille saamiseks peab enne tohutus järjekorras seisma), lasta UV-kiirtel kärsatada kõike, mis jääb alusnahast väljapoole, alluda vastuvaidlematult suvalise vennikese korraldustele saamata seejuures materjaalset kasu? Ja olla selle kõige juures südamepõhjani õnnelik ning tunda suurt tühjust ja nukrust , kui see kõik läbi on. Ma tean, miks mina seda teen aga kas tõesti on kogu Eestimaa täis samasuguseid veidrikke? Ehk on see siiki mingi rahvuslik eripära nagu kartulikoore-karva juuksed ja vabalt hääldatav „õ“.

Tantsupidusid vaadanud olen palju rohkem, kui nendel osalenud (kuigi minu arvates on ka iga pealtvaataja tantsu-ja laulupeo osaline, kes aitab moodustada tervikut). Tantsupidu pealtvaatajana on huvitav ning ma ei saa öelda, et tantsijana oleks pidu väga palju kihvtim olnud. Need on kaks erinevat kogemust ja need on võrreldamatud. Pealtvaatajana tekib emostionaalne laeng kontsentreeritult lühikese ajaperioodi jooksul,mmil vaatad etendust. Hingeliigutuse amplituud on suurem ja vaimustus vägevam. Samuti on hoomatavam ürituse mastaapsus. Tantsijana ei taju (sest oma kuninga-silm seda ju ei näe), mida tähendab terve Kalevi staadioni täis inimesi tantsimas ühte ja sama tantsu. Aga jooniserivis ühine pingutus ja lainetuse taktide lugemine annab tunde, te ollakse koos õige asja eest väljas. Koostegemise tunne.

Kui tavaliselt loetakse efektiivseks meeskonnaks 12 inimest, siis tanstupidu tõestab, et efektiivne on ka seitsme ja pooletuhandene meeskond. Massides tekib sünergia, väljakutse ja tõestus kvantitatiivsele ja samas ka kvalitatiivsele võimekusele. Tahes-tahmata meenutab see ameerika rahva ja vene rahva tava teha kõike kõige rohkem, kõige suuremalt, kõige paremini jne. Me oleme laulu-ja tantsupeo näol leidnud oma niši, kus oleme maailma kõige suuremad ja paremad. Mis siis, et väga paljud ei teagi, et kuskil maanurgas on eestlased, kes oskvad kõige paremini korraldata suuri ühislaulmisi ja tantsimisi. Nagu ei tea maailm ka seda, et kuskil on keegi Andrus Veerpalu, kes sõidab maailma parimat klassikastiili suuskadel. Nagu meie ei tea Etioopa vägevatest meestest ja naistest.

Iga inimene on eriline, iga rahvus on eriline, iga maa on eriline. Mitte keegi teine ei tunne ega armasta meie maad ja meie Andrus Veerpalu. Me peame ikka ise seda tegema. Võib-olla sellepärast ei saagi me loobuda laulupeo traditsioonist, sest kes ja mille eest siis veel tunnustaks ja kiidaks meid. Teistes asjades me oleme ka head aga mitte ehk maailma parimad. Kas äkki ka rahvus (kui sama kultuuri kandvate indiviidide kogum) allub Maslow vajaduste hierarhiale? On see meie tunnustuse vajadus, mida me ise usinalt rahuldame?


-Kadri

Sunday, July 05, 2009

Suure Peo järgne teadaanne!

foto: postimees.ee

PIDU!PIDU!
Emotsioon on laes.
Esimene kiire peonädalajärgne kajamine...
Tüdrukud Volvoga, kes te võtsite täna pealinna servast auto peale rahvariietes kena :) naisterahva ja tõite ta Pärnusse - palun võtke ühendust, ma tahan teid tänada!


-Kadri