Helged hetked kõrvitsa ja meega ning taaskasutuse pühapäev

Kuldne sügis on käes. Imeilus aastaaeg. Justkui teine kevad, kus iga sügisleht on nagu äsjapuhkenud värviline lilleõis. Muru on pikalt kastene ja kaugel need halladki enam on.
Aeg on nautida helgeid hetki koos kuldsete sügisvärvidega. Võtame seekord sedaviisi – kõrvitsad ja mesi, 10.oktoobril, ikka samas kohas kus varemgi (Kadri Külalistemajas).

Sooz©

1. Everyone hail to the pumpkin song.., 2. late pumpkin, 3. (More) pumpkin seeds, 4. Pumpkin Exploration 02, 5. Pumpkin Pie, 6. Pumpkins, 7. Pumpkin chocolate cheesecake, 8. pumpkin bundt edge, 9. Double Pumpkin Risotto, 10. Pict3501 Pumpkin - it was a hollow feeling, 11. Roasted Pumpkin with Chilli Jam, 12. Pile O' Pumpkins, 13. All our pumpkins in the dark, 14. Pumpkin, 15. Pumpkin Pancake II, 16. Pumpkin Pie soon, 17. Pumpkin pieces, 18. Pumpkins #2, 19. Pumpkin Pie, 20. Got Pumpkins?, 21. Pumpkin muffins, 22. Pumpkins #1, 23. Pumpkin 3 cups, 24. pumpkins with ristras bkgd, 25. Pumpkins, pumpkins, pumpkins..., 26. Pumpkin Bread, 27. Pumpkin, 28. Pumpkin in a Patch, 29. Roast Pumpkin Seeds, 30. Pumpkins, 31. Pumpkin Spice Bread, 32. Pumpkin Bread, 33. Roast Pumpkin Soup, 34. Pumpkin Pie, 35. pumpkins, 36. Pumpkins

Kõrvitsad on imelised sügisviljad.
Miskipärast meenub seepeale kohe Paunvere Väljanäitus (mis leiab aset juba homme!) ja jõulune kõrvitsasalat. Klassika, eksole.
Kui vaimuvaesus kipub ahistama ja kõrvitsasalatist (mis muuseas on üks minu vaieldamatult lemmikumaid salateid) kaugemale ei näe, siis on hea lüüa lahti mõni kokaraamat või kaasaegne abimees - internet. Variante on igast äärmusest – kõrvitsa Creme Brulee , kõrvitsavein , kõrvitsakreem, kõrvitsapasta, rääkimata küpsetistest, kookidest ja pajaroogadest. Ja ärge unustage kõrvitsaseemneid – neid saab näiteks röstida või-oliivõli-soola-küüslaugu seguga. Ja kui isu kõrvitsatest täis, siis saab teha küünlalaternaid ja linnumaju . Kuigi pean tunnistama, et need viimased tegevused tekitavad minus kahetisi tundeid – toiduga mängimine või niii...

Mesilinnu nektar.
Mesi kui vedel kuld. Mustmiljon tarkusetera ja nippi. Käheda kurgu rohi.
Kaunis sügis toob kaasa ka lühemad päevad ja üha pikemad õhtud - küünlagurmaanide lemmikaeg. Mett ja küünlaid ühendades saame tulemuseks mesilasvahaküünlad. Jah, neid me teeme.

Foto: frscspd

Ehk siis lühemalt ja konkreetsemalt:
10.oktoobril toimuvad helged hetked koos kõrvitsa ja meega. Kell 17 avame uksed, kell 18 alustame töötubadega, kus saab teha vahaküünlaid ja ürdisoola-ürdiõli (kui sul on endal mõni vahva purk, kuhu hea kraam tallele panna, siis võta kaasa. Kui pole, siis saad meie purke kasutada), kuulame mõnusat muusikat ja avame kõrvitsakohviku. Kõrvitsakohvikus saab kaubelda lisaks sularahale ka naturaalmajanduslikus korras. Vahetuskaubaks sobib nii kodune õuna- või marjamahl kui ka tühjad väikse (titetoidu)purgid (eriti need kõige pisemad on kõrges hinnas), igat sorti karbikesed, metallist piparkoogivormid või muud põnevad vidinad. Kui sul on vahetuskaubaks midagi muud huvitavat pakkuda, siis võid enne meiega ühendust võtta ja vahetuskaubas kokku leppida.

!!! Seekord pakume gurmeed ka muusikasõpradele - Kell 8 laseb kuldsed romansid ja aariad lendu Lembit Tolga (Orfeo Music). Tule kindlasti kuldsest sulailust osa saama!

Osavõtutasu määrad Sina vastvalt oma äranagemisele ja südametunnistusele.
Kui tekkis huvi, siis registreerida saab siin kommentaariumis või e-kirjaga (info@kadrimotell.ee) või helistades numbrile 5107487.

Taaskasutuse pühapäev

11.oktoobril kell 11 toimub taaskasutuse pühapäev. Vahetame riideid, käsitöötarbeid, kodutekstiili, nõusid, koduse gastronoomia saavutusi ja muud seesugust. Meisterdame süüteroose.

Jälgi seda postitust, sest me veel täiendame seda.

-Kadri

Taaskasutuse pühapäev

See suvi on toonud kaasa mitmeid uusi ideid ja algatusi, katsetusi nende realieerimiseks, kogemusi, vigu, õppimisi.
13.septembril toimus esimene Rohelise Luksuse Häärberi taaskasutuse pühapäev. Toimus vaikselt ja punnitamata, pigem nagu testüritus või proovikivi. Tunne sai hea ning julgust tuli tsipa juurde - proovime veel sellist päeva teha. Näiteks 11.oktoobril...
Õues, sügispäikese meelevallas toimus naturaalmajanduslik kauplemine stiilis vorst-vorsti-vastu (või siis kurk-kassi-vastu). Toas olid õmblusmasinad ritta aetud ning vanadest kardinatest ja linikutest valmisid poekotid.

Situatsioonikirjeldus: abikaasa telefonikõne: "Palun, mine sinna ja võta sealt see..". "Ma ei saa, ma triigin kilekotte.". Vaikus. "Möh?!"

Eksperimentaalkäsitöö korras sai tehtud vanadest kilekottidest turukott. Siin on ilusasti näidatud, kuidas kliekottide triikimine käib. Selliselt kokkusulanud kile on väga vastupidav ja kergesti õmmeldav materjal. Aga ei tasu loota, et esimesel korral kõik õnnestub. Erinevad kiled käituvad raua alla erinevalt. Peale mõningast proovimist tekib sisetunne, mis määrab ära kui kaua kilet triikima peab, et see käkraks ei sulaks. Ja kindlasti tuleb kile pärgamendi vahelt kätte saada kohe peale triikimist. Proovisin kile kihtide vahele panna ka kõiksugu nänni - kangatükke, pitsi, paberit. Üldiselt on nii, et õhuke paber ja salvrätid jäid päris ilusasti kinni. Kangas ja pitsid tahtsid veidi tugevamat kile, mida annaks pikemalt kuumutada, ja ei sulaks nii väga õhukeseks - sellega oli rohkem mässamist. Kuigi tundub, et sulanud kile peaks igasuguse tekstuuriga haakuma, siis kipub tekstiilmaterjal jääma kilekihtide vahele eraldi. Kilest paanid õmblesin sik-sakiga kokku, põhi mõnest paksemast kilest või rohkematest kilekihtidest sulatatud ja rohkem müstikat ei olenudki. Kott sai õhtuks, kui kõik külalised ja fotoaparaadid olid koju läinud, valmis. Siinkohal rakendage oma elavat kujutlusvõimet lõpptulemuse visualiseerimiseks.

-Kadri

Unistus vs tegelikkus

Unistus

Rohelise Luksuse Häärber on olnud ilus pilvekesel hõljuv unistus. Vaikselt ja valutult olen seda unistust püüdnud killu haaval teostada. Ent unistus on liiga suur ja killud seni olnud liiga väikesed. Minule määratud aeg siin maamunal saab enne otsa, kui killud kõik kokku saavad ilusaks tervikuks.

Viimane nädal on olnud üks suur püherdamine bürokraatias. Nimelt proovin õnne nn eurorahadega - PRIA maaelu mitmekesistamise meede 3.1 . Üks suur samm tõelise Rohelise Luksuse Häärberi poole. Oli juba ette teada, et sügisel on paberite esitamise tähtaeg kuid minu valutu hõljumine maa ja unistuse vahel ei olnud nii viljakas, et niiviisi kogu protsess lõpule viia. Mõni nädal tagasi jõudis päriselt kohale, et olgugi, et näiliselt kõik vajalik on olemas ja tehtud, siis lõplikul paberite vormistamisel ja kõikvõimalike määruste lugemisel tulevad päevavalgele uued ja "huviatvad" avastused. Kooskõlastused, hinnapakkumised, analüüsid, prognoosid jne jne.

Unistus aeglaselt kulgevast Häärberist on võimalik realiseerida vaid ülihelikiirusel asju ajades, joostes, tormates, delegeerides, reguleerides. Vastasseis unistuse ja reaalsuse vahel. Aga selle nimel tuleb tegutseda, et tormamine ja pinnapealsus ei oleks normväärtused. Rahulik süvenemine ja protsesside nautime peavad seda olema. Näen pisikesi õnneliku elu algatusi pead tõstmas igal pool ja see on väga tore. Tuult tiibadesse, õnnelikud inimesed!

Tegelikkus

Veel 20 tundi.

-Kadri

Linnaluksus

Olen üle pika aja Tallinnas. Ma pean silmas olemist, mitte 1-2-päevast läbitormamist. Olen kogu aeg olnud kramplikult kinni idees, et roheline luksus on võimalik ainult idüllilises külaelus või äärmisel juhul mõnes vaikses puitpitsmajadega aedlinnas. Minu kramplikut kinnistumist sellesse visuaali ei ole kõigutanud ka asjaolu, et hetkel ei vasta meie häärber kummalegi määratlusele. Nii hea on enda kohta arvata, et oled laia silmaringiga ja avatud uuetele ideedele ning oskad näha asju klapivabalt. Aga kuivõrd see arvamus paika peab, on iseasi. Mina enda puhul julgen kahelda väite tõesuses.

Pojaga leppisime juba mitu päeva tagasi kokku, et lähme koos (ja kindlasti trammiga) Kaubamajja talle mingit mänguasja vaatama. Isegi ei suutnud süveneda, mis imeasjast ta nii ahvivaimustuses oli, et pidi kohe „luurele“ minema. Minu selge eelarvamus, et mingi järjekordne mõttetult üleshaibitud vidin, mis maksab ebainimlikult palju. Aga jutt käis ju ainult VAATAMISEST, seega ohutu kokkulepe. Täna ei olnud mul enam ühtki usutavat vabandust, seda käiku mitte ette võtta. Lootsin veel, et ehk saame autoga kähku ära käia ja linnuke kirja saada. Aga maja ees olles vajutasin autouksed uuesti lukku ja me ikkagi läksime trammiga. Ilm oli imeline. Soe, veidi riukalik sügistuul, õhk oli nii pehme.

Sõitsime läbi linna ja jalutasime Tammsaare pargis ning käisime Viru keskuses. Meelelahutus, mis ei oleks mind veel paar tundi tagasi motiveerinud koduuksest välja minema. Hoolimata endale antud lubadusest, et ma ostan lastele mänguasju ainult teise ringi poodidest, rõõmustasin ma teda uhiuue kaardipakiga. Ma olin nii tänulik, et ta mind vedas linnakärasse.

Ma nägin inimesi nende toimetamistes ning sain vägagi ruttu aru, et minu Rohelise Luksuse Häärber on hoopis teine maailm. Aga mitte parem maailm, lihtsalt teine maailm, millel on ka oma puudused. Näiteks ei näe ma seal argisagimist ega näe ka palju inimlikkust. Inimlikkus on kindlasti olemas aga sellel ei ole võimalust välja paista. Inimlikkus annab endast märku mureolukordades ja neid esineb külalistemaja klientide hulgas harva. Kuna viimastel kuudel on olnud minu sotsiaalne suhtlemine valdavalt kliendikeskne, siis muud suhtluskanalid ning sealt kaudu leviv inimlikkus on olnud marginaalse tähendusega.

Enamasti on meie külalised oma eluga hästi toimetulevad ning heas tujus inimesed. Kes see ikka läheb kurva meelega Pärnusse päevitama või torisedes šokolaadisele sünnipäevale.

Aga Tallinnas ma nägin ja tuletasin endale taas meelde, et maailmas on inimesi, kellel ei lähe parasjagu nii hästi kui võiks. Koht kus peaks mängu tulema teiste inimeste inimlikkus. Oli tunne, et see pool minust on alatarvitamise tõttu rooste läinud.

Kui ma mõtlen vastutustundlikku käitumist, siis ma mõtlen vastutustunnet mitte üksnes looduse ees, vaid vastutustunnet ka kultuuri, ühiskonna, sotsiaalse keskkonna ees. Ja selle serva pealt vaadatuna on roheline luksus – oskus olla inimene – vägagi hästi realiseeritav keset linnakära.

Teisalt meeldis mulle väisata lisaks kohustuslikule Kaubamaja koduosakonnale ka öko- ja käsitööpoode (neid mis parasjagu teele jäid). See on nii hirmus lahe, kuidas tikkonstade, läikiva plekk-fassaadi, juhtmete ja LED-ekraanide vahel on end sisse seadnud ökopoed justkui teatud kildkonna pühamud. Mis seal ikka nii väga ökot on - saksakeelsete siltidega moosipurgid või kaamelipiima seebid... (tegelikult ikka kohalikku kraami ka). Aga meeleolu loeb ja see on omamoodi lohutus või vabandus rutaka elutempoga kontoriinimestele (kelle hulka isegi veel 2 aastat tagasi kuulusin ja võib-olla kuulun ka tulevikus), kes lihstalt ei jõua maale vanaema tehtud moosi järele. Või polegi neid maavanaemasid. Tõenäoliselt valdab neid inimesi teatav heaolu, et said ökojahu ostes maailmaparandamisele natukene kaasa aidata. Ja nii ongi, hästi on. Ja mis siis, et võib-olla on see pelgalt pisike enesepettus või vooluga kaasa minek.
Ja mis seal salata, langesin minagi linnakirevuse lõksu ja ei lahkunud neist poodidest just tühjade kätega. Siinkohal julgen soovitada maavanaemasid mitteomavatele linlastele pigem laupäevahommikust turukülastust.

Siia otsa tahan ära tuua ka ReUse Republic'u ettevõtmise – rõivadisain, mis kasutab materjalina kaupluste ja rõivatootjate laojääke. Väga julge ja nutikas lähenemine vastutustundlikkuse teemale ning minu arvates igati sobiv näide selgitamaks terminit linna-öko.

Roheline luksus on linnas täiesti võimalik, ma olen selles päris veendunud nüüd. Jah, ta saab keset linna teise tähenduse ja fookus muutub aga idee jääb ning toimib. Tänane linnavisiit (mille üle siiani oma pojale väga-väga tänulik olen) kinni(s)tas ideed kolida talveks teisipäevased padjaklubid pealinna, oma isklikule pereelule lähemale. Koht on selle jaoks valmimas ning loodan sealse perenaisega õige pea ka konkreetse plaani kokku leppida. Teinekord kirjutan täpsemalt.

Klapid eest!

-Kadri