Kosjas käima, passima, mekkima (MEKKima)

Eesti keel on ilus keel, selles ei kahtle me keegi. Mulle hirmsasti meeldib, kui inimesed kasutavad rikkalikku sõnavara (enda suhtes olen õigustatult kriitiline ja arvan, et mina nende väljavalitute hulka ei kuulu). Mõnikord juhtub, et ma ei süüvigi jutu sisusse vaid lasen nö keelekeerdudel end võluda. Igakord ma imestan, et ma tean ju küll seda sõna aga miks ma ise seda ei kasuta.

Veel meeldivad mulle vana-moega sõnad. Nii tore on kuulda, et see ilus roosa palitu passib talle hästi või, et Kalle käis, sirelioks näpus, Tiinal kosjas või, et memme tehtud lihaleem mekib nagu tõeline piduroog. Selle kosjaskäimisega on mul päris isevärki lood. Pea 10 aastat tagasi käidi mul ka kosjas ning see noorhärra oli peale sellist tempu hetkeks ise suht nõutu. Tema dilemma seisnes just lingvistikas, et miks selline kohmakas sõna sellisele härdale kuuvalguse-protseduurile. Ma siis lohutasin, et tänapäeval on olemas ka popimad sõnad nagu kihlumine ja käe palumine. See teema arenes toona veel edasi...

Mekkimisega on mul aga hoopis värskem kogemus. Ühel hiljutisel sügispäeval jalutasin Tallinna vanalinnas. Provintslanna sai vahelduseks edevasse pealinna ning otsustasin kontrasti rõhutamiseks teha üks väike keskpäevane dinee mõnes peenemas kohas. Astusin sisse restorani MEKK. Noobel koht. Esimese hooga ei adunud ma absoluutselt selle sõna sisu – silt majaseinal oli modernse moega ja tervik tekitas pigem nagu aasiapärase tunde. Alles hiljem lõi mul tuluke põlema, et see on ju SEE mekk. Hoobilt tekkis kodusem tunne ja suunurk kiskus muigele. See sõna mängis minuga nii kavalasti. Hiljem selgus veel, et MEKK on ka akronüüm – moodne eesti köögikunst (või midagi sellist). Ma olin keelesõlme keeratud.

Ma käin harva "päris" restoranides söömas. Ikka väga harva kohe. Miskipärast valdab mind eelarvamus, et seal valitsev äärmiselt väljapeetud õhkkond on minu jaoks pisut ebamugav ja ma ei näe põhjust ebamugavusele veel peale maksta. Võibolla on see iganenud arvamus või on Mekk selles suhtes erand. Igal juhul oli seal parasjagu mugav olla ja ma ei kahetsenud põrmugi, et sinna sattusin. Mis mind veel üllatas oli see, et nägin kuidas kõrvallauas einestava seltskonna juurde saabus peakokk Renee Uusmees isiklikult, et kerge ja sõbraliku moega rääkida serveeritud toidust ja puhuda nendega paar sõna juttu. Ja see ei mõjunud kuidagi sunnitult. Ja nagu hiljem selgus, siis see ei olnud valitute privileeg vaid nii seal majas käibki. Sain niiviisi (kõrvallaua juttu pealt kuuldes) teada, et smoorimine on väiksel kuumusel pikalt hautamine ja et Mekis tehakse ka lihtlabaseid seakõrneid ja et suuri kultuurmustikaid nimetatakse kõnepruugis Tšernoboli mustikateks

Söök oli loomulikult imehea ja päevamenüü ehk lõunamekk polnud üldsegi silmipimestava hinnaga. Valisin ahjus küpsetatud munaroa sealiha kõrnetega serveeritud marineeritud räimepihvide ja MEKK-i rukkileivaga. Muna, räim, siga – kõik ühes toidukorras!?! See tegi esialgu küll ettevaatlikuks ent järele proovides oli kõik täiuslik. Kaasa arvatud selle maja leivavalik, millest üks isend (valge leib köömnetega) meenutas mulle minu suurt lemmikut – sõira. Ma tõesti ei ole teab-mis-pädev toidukriitiik aga see peen eesti köök pani ka minu meeled liikuma ja ma huviga jälgisin, kuidas toidu erinevad komponendid muudavad oma maitset erinevates kooslustes. Magustoidu juures intrigeeris mind karamell soolaga. Magussoolane vastuolu on väärt proovimist. Ehk et lisaks esialgsele lingvistilisele mängule, hakkas ka toit mänglema. Väga elamusrikas kogemus igal juhul. Mõnikord tasub ikka metsast välja tulla.

Mis kõige vahvam – mõnus jutuajamine Renega päädis sellega, et ta osaleb 7.novembril häärberi helgetel hetkedel ja avab pisut juustumaailma. Lugege infotulbalt.


Siinkohal minu üleskutse, et lisaks rahvuslike mustrite hoogsasse invasiooni tänapäeva rõivamoodi ja disaini, tasub ehk käibele võtta ka mõned unustusse vajunud sõnad. Sellised vahvad vanaemade sõnad, mis kaasaegses slängis muutuvad ootamatult atraktiivseks ja annavad kõnele särtsu juurde. Hea lugeja, kui Sulle meenub mõni selline sõna või väljend, siis palun pane siia kommentaariumisse kirja. Ma huviga loen ja arendan oma puudulikku sõnavara.

Käsitööst, infoprügist ja kohvikulõhnast

Mäletan oma kõige esimest kudumist. Olin umbes 4-5 aastane. Ema õpetas punase lõngaga varrastele silmade loomist ja kudumist. Isegi naabritele käisin kiitlemas: „Vaadake, mina koon!“. Ja siis ma mäletan piiramatutes kogustes emale tikitud linikuid - lõikasin kangatüki (suure tõenäosusega kuskilt kanga keskelt), tegin sinna linnusilmapistes lilled peale ja ääred üritasin ka kuidagi ära õmmelda. Selliseid miniatuurseid „kodukaunistusi“ tegin oma toas laual all, et emal ikka üllatus oleks ja ta ei näeks, mis ma teen.

Käsitöö oli tavaline argine tegevus, kohustuslik osa naiseks olemisest. Kui vaja, siis tegin.

Nüüd tuleb mängu 20.sajandi suurim leiutis – internet. Sattudes käsitööfoorumitesse, kodulehekülgedele, blogidesse, nähes nii palju uusi võimalusi, sain aru, et ka käsitöö võib olla hobi, mitte kodutöö. Enda isiklikust kogemusest julgen väita, et virtuaalmaailma areng ja interneti levik on väga palju kaasa aidanud sellele, et käsitööst on saanud atraktiivne hobi ning harrastajate hulk suureneb kiirelt, eriti just noorte seas. Mõeldes meie kultuuripärandile ja selle edasikandmisele, on see ju tegelikult puhas rõõm (kuigi, jah, seal on ka omad ohud).

Fakt on ka see, et internetis on täiesti hoomamatu mass informatsiooni, mille fabritseerimisele ka mina hoogsalt kaasa aitan. Tohutu infoküllus. Müra. Aina suurenevad kiirused ja mahud. Informatsiooni selektiivse tarbimise kunst osutub peamiseks oskuseks, mis aitab sellises maailmas toime tulla. Me räägime loodussäästvast tootmisest, sellest, et pole mõtet arutult uusi asju toota ja tarbida. Kas sama ei kehti ka info tootmise kohta? Kas peaks propageerima vastutustundlikku infotootmist?

Lehest ja koolitusfirmade pakkumistest loen üha sagedamini üleskutseid interneti ning selle arenduste (nt blogide ja sotsiaalvõrgustike) kasutamiseks müügitöös. Nö avastamata turunduskanal. Kas meie ise, kui tarbijad, seda siiski tahame? Kui paljud viitsiksid lugeda kõik-teevad-mina-teen-ka vaimus kirjutatud blogi või jälgida lakoonilisi kommertsteadaandeid twitteris? Kas sellega ei juhtu nii nagu telereklaamiga, et kui see algab, siis automaatselt vahetad kanalit? Punast risti ekraani nurgas on ju lihtne vajutada. Minu arvamus on see, et nagu ka kõikides teistes asjades, ei ole ühte ja ainsat imerelva, mis lahendab kõik probleemid (a'la kui ma olen facebookis ja mul on blogi, siis ma olen olemas). Asjatult toodetud info, mida keegi tarbida ei taha, risustab virtuaalmaailma samavõrd kui metsa alla visatud kilekott füüsilist maailma.

Vaatan kriitiliselt peeglisse ja möönan, et ka siinne blogi on kohati pigem infotulp kui mõnus nurgatagune kohvik, kus sõbrannaga juttu ajada ja maasikakooki süüa.

Lõngakorvid ja pitsikastid on mul korras. Nüüd, hea Lugeja, annan oma panuse info-maailma korrasta-misse ja teatan, et edaspidi koonduvad Rohelise Luksuse Häärberi teadaanded meie kodulehe infotulbale. Blogi jääb nurga-taguseks saialõhnaliseks kohvikuks, kus siiski võib ka juhtuda, et saab teetassiga kaasa salvräti, millele on silmapliiatsiga nurgale kribatud: „kohtume seitsmendal kell kuus“.
Lakoonilisi pisiuudiseid saad jälgida ka näoraamatus ja säutsudes, millest viimased on siin parempoolses tulbas näha.

Tüdrukuga pilt

Pildimeenutus

Kuigi praeguseks on möödas juba ka seekordne Pärnu Padjaklubi (mis oli omaette fenomenaalne ja leiab käsitelmist mõnes järgmises postituses), tulevad piltuudised teisipäevast.

Kaili pildipanga vahendusel kaunis reportaaž meie kokkusaamisest ja Erika uuest näputöösalongist "Teeme Teist Moodi".

Uute kohtumisteni!

p.s. Erika juures on esmaspäeva õhtul viltimise kursus. Kui jõuan, astun isegi sealt läbi.

Padjaklubi Tallinnas

Juba ääri-veeri on poetatud teri teemal, et ehk ja kunagi saab kübeke rohelisest luksusest olema ka pealinnas. Nüüd siis on selge, et kuuldusel on tõepõhi all ning juba 6.oktoobril on võimalik kokku tulla ja veeta õhtu koos mõnusa loba ja kerge näputööga.

Padjaklubi on kui rehetoa nurgas seisev suur riidekirst, mille täidavad huvitavad inimesed oma iseloomu, näpuosavuse ja südamesoojusega. Ärge oodake sellest õpituba. See on kokkusaamise koht, kus iga osaleja saab jagada oma teadmisi ja oskusi teistele. Kellel on, see jagab rohkem, kellel veel nii palju pole, see saab juurde ja ühel päeval on temastki saanud jagaja. Valime õhtutele teemasid aga need on pigem soovituslikku laadi alternatiivid juhuks, kui endal pole parasjagu käsil mõnd näputööd, mida kokkusaamisele kaasa haarata.

Tallinnas leiab Rohelise Luksuse Häärberi Padjaklubi oma paiga Tulika tänaval, majas nr 19. See on päris Kristiine ristmiku lähedal, Flora maja kõrval väike madal hall majake. Parkimiskohad kohe akna all. Seal majakeses alustab õige pea tegutsemist taaskasutuse ja käsitöö salong, väike õmblusateljee. Koht, kus tehakse Teist Moodi. Perenaiseks on kuldsete kätega Erika. Klubilised on oodatud alates kella 6-st. Kui soovid, võid lapsed kaasa võtta. Kuigi ma pean tunnistama, et minul isiklikult ei tule oma laste seltsis käsitööst suurt midagi välja. Aga jäägu see igaühe enda valikuks.

Osavõtutasu on tavaliselt 50 krooni kord (varsti teeme juurde ka pikema perioodi kaardi). Selle eest on soe tuba ja vajalikud vahendid kohapeal olemas.

Iidse Reiu kombe kohaselt tehakse esimesel korral Padjaklubis tassi või topsi sisse nõelapadi. Vajalikud materjalid on:
tops või tass
tükike kangast (ca 20 x 20cm, sellest peaks piisama)
padjatäide
nööbid-pärlid-paelad-pitsid
(kuum) liim - meil on piisavalt, jagub kõigile
niit-nõel
käärid
Juhuks, kui vaja, on mul on olemas varu teise-käe-poodidest leitud pisitotsikuid ja muud vajalikku materjali aga loomulikult võid oma isikliku varustuse kaasa võtta (käärid oleks tark kotti pista).

Nõelapadja valmistamine on imelihtne, siit saad piiluda ja end kurssi viia. Asja juures on kõige olulisem hea tuju, korrektne teostus ja õige kooslus.

Inspiratsiooniks
Minu tehtud nõelapdjad teeküünlatopsis, minikruusis, pudelikorgis, tassis.



Meete imeliselt kaunistatud nõelapadjad
CupcakeDD nõelapadjad

Abbyjane nõelapadjad

Raycious nõelapadjad

Ilusaid asju ilusatel piltidel on ilus vaadata. Fotohaldjas Kaili on väga paljudel kordadel päästnud minu näputöö fotosurmast ja teinud (minu arvates) asjad veel kaunimaks, kui neid "päriselt" näha oskaks. Kailiga pidasime plaani ja nüüd tuleme välja hoopis sellise pakkumisega - Padjaklubis on Sul võimalus lasta oma käsitööd pildistada nii, et sellest jääb kena mälestus või atraktiivne tootefoto veebipoodi. Väga pikka plaani ei tee, vaatame pigem, kuidas minema hakkab. Esimesel korral on Kaili oma kaameraga kohal alates kella 5-st kuni 7-ni (siis on veel loomulikku päevavalgust ja pildid saavad etemad). Nii, et parasjagu jääb aega enne padjaklubitamist ka pildisamisega tegeleda.

Kui midagi jäi segaseks, siis võetagu julgesti ühendust (5107487)

Lõppu veel paar leidu, milleks on tundmatute autorite looming.