Väärtused (pikem lugemine majandusteooria teemadel)

Helebeež linane laudlina 130 x 160 cm
Kaunistuseks servades ja keskel käsitsi tehtud väga kvaliteetne pruunides-beežides toonides tikand.
Lisainfo: kasutamata aga pikalt seisnud, sest murdejooned on koltunud. Lõpetamata tikandi fragment, niit ja nõel kaasas. Väga kvaliteetselt tehtud, isegi äärepalistus on käsitsi tehtud.
Hind: 15 krooni !!!

Ei ole nali. Reaalsus ühes Elva kaltsukas.

Ma ei julge mõeldagi, kui kaua seda iludust on tehtud. Ajakulu ja äärmiselt professionaalne töö teevad selle eseme minu jaoks kindlasti väärtuslikumaks kui 15 krooni. Lõpetamata fragement isegi lisab väärtuslikkust – minul on au teha ära need viimased pisted ning öelda: „Valmis!“. Tegelik meister seda kahjuks öelda ei saanudki. Kas sama elevil oleks ka kõik teised inimesed, kes seda lina näevad? Kindlasti mitte. Ma julgen arvata, et suurt osa inimestest jätab see suht külmaks.

Mõni aeg tagasi kirjutas Anu-Mall Naarits (kes viib 10.detsembril Häärberis läbi käsitööturunduse koolituse) oma turundusblogis sellest, kuidas on võimalik lasta kliendil ise määrata toote või teenuse hind vastavalt südametunnistusele. Ehk et hinnakiri sisuliselt puudub ja klient ise otsustab, kui väärtuslik tarbitud teenus või ostetud toode tema jaoks on. Nii pidavat päevakassa tulema suurem kui fikseeritud hinnakirja järgi, sest kliendil on piinlik vähe maksta. Kui seal kaltsukas ei oleks olnud laudlinal hinda küljes, ma oleksin olnud valmis maksma selle eest kordades rohkem.

Ma olen sellel teemal hästi palju mõelnud, sest mulle tohutult meeldib see mõte, et klient ise määrab hinna. Esiteks seetõttu, et nii kaob ära raha jäik ekvivalent. Me kõik ju teame, et 100 krooni võib olla suur raha aga ka väike raha. Kõik sõltub kontektsist. 100 krooni selle lina eest on ei ole palju aga paki Yugi-Oh kaartide eest küll (minu poeg arvab risti vastupidi). Samas kui ma lähen poodi lõnga ostma, siis on sada krooni ikka sada krooni sõltumata sellest, kas see on minu jaoks sel hetkel suur või väike raha. Ehk et jäik hinnasüsteem tambib maha muud väärtused ja toimima pääseb vaid number.

Teiseks on vaba-hinna-süsteem hea tagasiside. Kui tavaliselt me ei viitsi jätta teenindajale tagasisidet (heal juhul suuliselt veel aga kes siis viitsib väga kirjutada), siis hinna määramisega me anname teatud infot, kuidas me teenusega rahule jäime. Kui kassa on tühi, siis tuleb pakkujal peeglisse vaadata.

Olen Häärberis on mitmeid kordi analoogset vaba-hinna süsteemi katsetanud ja julgen väita, et asi polegi tegelikult nii lihtne. Oma pisikese peakesega mõtlesin välja sellise teooria, et vaba-hinna-süsteem on mõeldav juhul, kui tarbija on varem analoogset teenust tarbinud ja tal on mingi võrreldav taustsüsteem. Toon lihtsa näite: mul tuleb mõte osta endale lehm. Ma pole iial ühtegi lehma ostnud. Müüja on hea ja lahke ja jagab usaldusväärse näoga kõiksugu lehma kohta käivat infot. Ostuprotsess on igati perfektne. Mul tuleb endal määrata hind lähtuvalt sellest, kui väärtusliku ma leian selle lehma enda jaoks olevat. ?????
Pole aimugi.

Mul pole õrna aimugi, millised on toote valmimisega (lehma kasvatamisega) seotud kulud, mille hind peaks katma. Ma ei tea, milline on selles valdkonnas turuolukord. Ma olen sellel turul täiesti autsaider. Ma satun segadusse ja mind häirib mõte, et äkki ma teen oma pakutud hinnaga nii toredale lehmamüüjale liiga. Analoogset segadust olen märganud ka oma külaliste seas, kui olen kasutanud vaba-hinna-süsteemi.

Kas olete kuulnud käsitöökauge inimese nurinat, et miks see kindapaar nii palju maksab, mul vanaema teeb neid ju tasuta? Ta lihtsalt ei tea, kui palju tööd ja vaeva see näiliselt nii lihtne asi tegelikult nõuab.

Kõik senised Häärberi Helged Hetked olid vaba hinnaga ja päris paljud külalised on kohmetunud rahapurgi ääres. Mitmed on tulnud küsima, kui palju on vaja ikkagi jätta (mainin siinkohal kohe ära, et järgmistele helgetele hetkedele piparkookide ja bridžiga on pandud konkreetne hind). Helgete Hetkede näol on tegemist isemoodi üritusega ja sellele on raske teada-tuntud analoogi kõrvale panna. Ja kindlasti ei kujuta külaline ette, kui palju on tehtud lisaks otsestele kuludele ka kaudseid kulusid, mida hind peaks katma. Kui klient ei oma seesugust teadmist, siis tekitab vaba-hinna-süsteem pigem kohmetust ja ebamugavust.

Vaadakem lapsi – nad on kõige rahulolevamad ja rõõmsamad siis, kui nende ümber toimib turvaline ja järjepidev süsteem. Iga päev samal ajal tuleb üles tõusta, siis süüa, siis lasteaeda minna jne jne. Üles tõusta on küll vastik aga üldises plaanis teeb kindel režiim ainult head. Kui nüüd öelda lapsele,et mõtle ise, millal sööd või magad, siis see tekitab pigem segadust. Nii vist on ka tarbimsiega, me oleme rahul, kui meil on teatud piirid ees ja me ise mõtlema ei pea, välja arvatud juhul, kui me teame väga hästi, millest käib jutt – see laudlina on väärt vähemalt 500 krooni.

p.s. laudlina on pildil just niisugune nagu ta poeski oli (kui välja jätta sügisese pimefoto võlud). Ei julge teda enne pesta, kui tikand lõpetatud, sest pesus võib mustrijoonis plehku panna.

p.p.s. jõuluplaan edeneb. Jõulukinkide tegemine on täies hoos ja kaartide saatmiseks on margid juba ostetud.

Traditsioonilised jõulud

Viimastel aastatel on juhtunud nii, et jõulud tulevad kuidagi väga äkki. Ja umbes sama äkki saavad ka läbi ning mingit eri-erilist tunnet ei jõuagi tekkida.

Jube raske on aru saada sellest, et kõigil on päevas 24 tundi, millest umbes kolmandik kulub magamisele. Seega on reaalset aktiivset aega umbes 16 tundi. Hoolimata teatud elukogemusest kipun ma selle reegli vastu eksima ja kavandama oma päevi hoopis pikemateks. seetõttu ongi hirmus kiire-kiire kogu aeg. Ma korrutan endale pidevalt (umbes nii nagu Mõmmi tähti õppis, käpp silme ees), et kõik on prioriteetide ja valikute küsimus ning prioriteedid-valikud on minu enda teha.

Et sellel aastal taas jõulud minust mööda ei tormaks, võtan endale prioriteediks, et jõulud on rahulikud ning õige tundega. Lüürilise kõrvalmärkusena - mulle meeldib blogimise enesedistsipliini kasvatav funktsioon. See, kui keegi hõikab maha mõne oma eesmärgi ja päevikukorras annab endale ja lugejatele aru, kuidas edeneb. Ehk siis järgneva kuu jooksul proovin teha paar reportaaži, kuidas rahulike jõulude planeerimine mul edeneb.

Esmalt peab vist defineerima, mida tähendab jõulutunne ja rahulikud pühad.
See on meelerahu, et kõik on korras ja kõik mis vaja on tehtud ja on hästi tehtud. See on pühadeelne siiras rõõm teha oma lähedastele kingitusi, kirjutada kaarte, küpsetada piparkooke, käia linnatulesid vaatamas, külastada mõnda jõuluturgu. Lumi võiks ikka ka olla. See, et kuigi aasta oli kirev ja eelnevatest täiesti erinev, on siiski üks hetk, mis on igal aastal samasugune ja turvaline. Kui kapist võetakse välja ainult jõululauale pandav laudlina ja suure pappkastiga jõuluehted ja kui õhus on kaneeli-nelgi-ingveri-mandariini lõhna. Kui aknad on täis näpujälgi (kuigi seda juhtub aastaringselt), sest vaja on kogu aeg uudistada, kas päkapikke paistab. Kui jõuluõhtul hakkab lastel igav, sest kõik on pisut sunnitult rahulik. Ohh, neid jõulutunde-pilte on veelgi.....

Foto

Eelmisel teisipäeval läks Padjaklubis jutt sellele, et jõulud peaksid olema traditsioonilised. On mingid asjad, mida tehakse ainult siis ja see tekitabki mõnusa ja pisut äreva tunde. Lastele jääb eluks ajaks mälestus a'la igal jõuluõhtul tegi ema suhkrukringlit ja isa mässas kuuselaternate juhtmetega, laual oli pisikeste kellukestega heleroheline laudlina aga pärast kasvatasid kõik tiritamme.

Ma ei mäleta, et meie peres oleks olnud kindlaid jõulutraditsioone. Lapsepõlvest meenub ainult jõuluõhtu eriline pidulikkus - sametist pidukleit ja suurde tuppa kaetud õhtusöögilaud. Sellest hoolimata või hoopis selle pärast mulle meeldivadki traditsioonid. Ja mis mind takistab neid loomast? Kuskilt peab ju algus tulema.

Nii tohutult palju peab veel tegema (või pigem tuleb millegist loobuda, näiteks internetis surfamisest või õhtusest inglise seebikast), et saada imelised jõulud. Olen realist ja arvan, et sel aastal kõiki oma unistusi ma täita ei jõua aga nimetan ära need, mis tunduvad reaalsed:

1. Kõik jõulukingid ja kaardid on valmis 17.detsembriks.
2. Piparkookide tegemist ei pea jätma 23.ndaks detsembriks vaid nendest võib rõõmu tunda juba esimese advendi saabudes.
3. Päkapikuvarud soetan korraga ja terveks päkapikkude "jooksuajaks". 24 päeva x 3 last teeb kokku 72 ühikut sussitäidet. Apppiii....
4. Jõuluõhtuks valmib maitsev ja eriline pidusöök, kusjuures sel päeval võiksid olla ka teised söögikorrad pisut erilised. Ja mis peamine - söögid on rohkemal või vähemal määral enne ettevalmistatud - ikka selleks, et jõululaupäeval ei oleks metsikult palju vaaritamist. Ka hea veini võiks juba aegsasti kappi varuda.
5. Kuuse ehtimine on puhas rõõm, mitte mängimine minu pingul närvidel (selle punkti tagamaadest mõnes järgnevas postituses pikemalt).
6. Teeme pühade ajal midagi sellist, millest võiks saada meie pere traditsioon.

Huvitav kust ma alustama peaksin...???....

Ärge unustage helkurit!

Romantilised raamatud

Ei saa salata, et suure osa inspiratsioonist, mis annab nüansse Rohelise Luksuse Häärberile, olen ammutanud internetis. Aga siiski ei taha unarusse jätta ka raamatuid. Internetis toimub kõik kiiresti, raamatuid aga saab nautida pikalt ning ikka ja jälle. Raamatud on sünnis pea kõikjale kaasa võtta.

Jo Peckham on kokku pannud imeilusa raamatu silmapaistvate naiste loomepesadest - "Where Women Create. Inspiring Work Spaces of Extraordinary Women" . Raamatus on ülevaade üle 30 naise käsitööbuduaaridest. Jagatakse näpunäiteid, kuidas luua omanäoline töötuba, kuidas luua süsteemi, et kõik materjalid ja detailid oleks kergesti leitavad ja korras.
Alati, kui raamatut sirvin (ja iga kord näen seal midagi, mida varem pole tähele pannud), peatub minu pilk ühel fotol (mis on raamatu autori enda buduaarist), kus on seinale kirjutatud järgmised read: "From a woman's soul through a woman's eyes by a woman's hands". See olevat tema lemmikfraas ja minu meelest on see nii ilusasti öeldud.

Selle raamatuni jõudsin http://www.wherewomencreate.com/ lehe kaudu. Taas üks minu inspiratsioonide allikas. Leht, mis andis usku, et minusuguseid "kiiksuga" naisterahvaid on veelgi ja nende klubiline tegevus on täiesti võimalik. Ehk ka siin, Eestis...

Paar nädalat tagasi toimus Häärberis Vikikese köitmiskursus. Väga mõnus pühapäevane kokkusaamine ja oi kui palju ilusaid raamtuid valmis. Mina lõpetasin oma raamatu mõned päevad hiljem aga see ei vähendanud sugugi loomisrõõmu. Polkovniku Butiigis juba näitasin seda aga lisan pildid siia ka.

Rohkem pilte saab vaadata Flickri albumist.

Klantspilt sõimab kolletunud lehte - ühed romantilised mõlemad.