Saturday, February 27, 2010

Anton ja Helena

Häärberi hoonet hakati ehitama 20 aastat tagasi. Mäletan, et ühel talvel, kui maja "karp" oli valmis aga katust veel ei olnud, sai majas uisutada. Sügisesed vihmad ja talvine pakane olid praeguse saali asemele teinud uhke liuvälja. Mul oli luksus omada isiklikku uisuplatsi. Peale toda talve pole maja saanud omada spordirajatise funktsiooni. Kuniks üleeileseni. Uisutamine on asendunud alpinismiga. Õnneks jäi testimata suusahüppetrampliini roll.


Sama ajal, kui peremees kõndis katuseid mööda, otsisin mina majas taga ühte kangast. Asi lõppes sellega, et pöörasin tagurpidi kõik kanga-kastid ja riiulid ning ühe kanga otsimisest sai põhjalikum inventuur. Tegemist oli loomingulise inventuuriga, sest samal ajal sai kangastega põnevalt mängida kombineerides neid omavahel ning fantaseerides, mis neist kõike teha annaks. Tulemus sai selline, et käsitööbuduaaris toimus keskmist mõõtu ümberkorraldus.

Mis kõige olulisem - ma ei leidnud seda kangast, mida ma otsisin. Järgmisel päeval tuli minu tubli perenaine ja teatas, et see kangas on hoopis kõrval toas laudlinaks hakanud.... Kuna 90% minu tekstiilivarudest on oma senises elus olnud kardinad, laudlinad, padjapüürid, öösärgid, siis selliseid asju meie majas ikka juhtub.
Loominguline inventuur sai väga konkreetse väljundi - kaltsunukud Anton The Second ja Helena The Second. Nende puhul on esimesel ringil vaid sisuks olev puuvillavatt (kuigi ma päris täpselt ei tea, kuidas seesugune materjal valmib...), kõik muu on kaltsunuku nime vääriline.


8 kommentaari:

Mormelar said...

Käsitööbuduaar tundub nagu unistus!

Kadri said...

Kulla Mormelar, see ainult ei tundu nii....

mdmB said...

See on tuttav tunne, kui otsida midagi kindlat ning siis taban ennast sorimas kõikides sahtlites :) Mul just täna juhtus nii. Oli mingi prossimõte, kuhu oli vaja 10x5mm kivikest ning siis leidsin sealt sahtlist nii palju muud ja juba olin järgmistes sahtlites, ja ununes, mida alguses tahtsin üldse teha...

Kadri said...

Küüniliselt võiks ju öelda, et milleks see kõik, kui kangavirnadest realiseerub ainult mikroskoopiline osa - paar nõelapatja ja kaltsunukud... Sõber Anakonda Lembelill (viltimise friik) ütles selle peale väga kenasti: "Hea turvaline tunne on magada, kui ma tean, et mul on olemas kõik need ilusad villad." Valik annab teatava loomingulise vabaduse ja põnevama mõttelennu.
Midagi peab ju eneseõigustuseks ütlema :)

NELLY said...

Super! Ootan juba kevadet, mil saaksime jälle kokku padjaklubi õdusas õhkonnas:) Olen samasugune hull, kui miskit kadunud, siis lõpeb see tihti totaalse reorganiseerimisega:)
Margit

GILLE said...

Millal küll sulab see lumi ja soojus tuleb majja? Nii tahaks juba "Käsitööbuduaari" turvalisse rüppe...
Gille

Kadri said...

Gille ja Margit, vaadake siia: http://www.haarber.ee/seltsielu-kalender
Alguskuupäev on paigas. Edasine sõltub juba teist

X by Leina Neima said...

Tervitused, tuustisin ka nädalavahetusel maal oma kapitäie kangaste seas (jah, mul on neid terve suur vanaaegne riidekapitäis), et leida inspireerivaid mustreid ja materjale – aga pean küll tõdema, et minu loomingulise inventuuriga ei kaasnenud sedavõrd kaunist ja harmoonilist tagajärge – pigem vastupidi. Tervitustega Anton The Second-ile ja Helena The Second-ile :=)