Keetsin moosi. Õunamoosimoodi moosi. Klassikalisi moose ma eriti keeta ei viitsi (v.a. vaarikamoos), neid on lihtsam poest osta aga viguriga moose teen suurima rõõmuga. See on põnev ja selliseid moose naljalt mujalt ei saa ehk siis täiesti praktiline vajadus.
Moos purki (täpsustan: moos õigesse, moosi loomusega kõige paremini sobivasse purki) ja sildid peale.
Kõik oli kaunis kuni hetkeni, kui ma ei leidnud lemmikpastakat, et kirjutada hoogsa käekirjaga purgisildile 'Õun ja kaneel, aniis ja karamell'. 1,5 tundi paanikat, sest hoogne käekiri saab kõige parem just selle pastakaga. 1,5 tundi (!) otsimist. Tulemuseta.
Pettumus, sest täiuslikust moosipurgist jäi puudu ainult must tindipastakakiri.
Tagantjärele mõeldes olen ma tänulik pastakale, et ta ära kadus. See (1,5 tundi otsimist selle asemel, et võtta mingi muu pastakas) pani juurdlema. Moosi keetmine ei ole ainult kuuma olluse podisemine kastrulis. Minu jaoks hakkab moositegemine ideest ja lõppeb purgisildi kleepimisega või isegi jõulukingiks muundumisega. Protsess, mida ma naudin kogu ulatuses. Tänu sellele, et protsessis ilmnes tõrge märkasin, et just niimoodi loongi ma OMA HETKI. Pisikesi armsaid ja teistele ehk veidraid aga minule siiski üliarmsaid killukesi, millest moodustub üks suur tervik nimega ELU.
Ei maksa väga paanikasse sattuda, kui keegi soovitab hetke nautida või päeva püüda ja endale tundub, et appi-appi-kuidas-ja-millal-ma-seda-teen. Suure tõenäosusega sa seda juba teedki (kas purgisilte kirjutades või pliiatseid värvi järgi ritta säädes või riietega diivanile tukkuma jäädes), lihtsalt sa ei ole sellele tegevusele silti külge kleepinud.
Me kõik oleme omamoodi veidrad. Meil kõigil on oma muinasjutt.
3 kommentaari:
No vot, Sina ikka oskad igas hetkes ilusat iva leida! :=)
Mina olen viimasel ajal oma veidratesse perfektsuse-taotlusest kantud „kinnijooksmise-hetkedesse“ pigem kiruva alatooniga suhtunud.
No aga neid ikka juhtub ka kuhjaga! Hiljuti ostsin sarnaselt imemõnusa kreemiteo lõpus kreemipurkide sildistamise-lemmik-markerit lausa mitu tundi. Ja jäidki kuni järgmise päeva poekäiguni nad mul sildita… Ja olin üsna pahur lõpuks, et mu kaunilt alanud loometöö seiskus ja kõik muud asjad samuti edasi lükkusid…
Igal juhul tänud tõuke eest oma ajastressi ja muu närviliku toimetamise sees tulevikus sagedamini meenutada, et elu on ilus ja nautimist väärt ka oma tuhandes tüütunanäivas pisiasjas…
Lähen nüüd püüan oma ülepea kasvanud majapidamist korrastada – selleks mul õnneks on oma muinasjutt – Tuhkatriinu :=)
Ilusaid hetki ja jaga neid ikka…
Leinakene, milline rõõm on kohata omasugust! Sa saad ju aru, et 1,5 otsida ühte pastakat ja olla seejuures täiesti endast väljas, on täiesti normaalne. Mul on veidi kahju, et kõik muud plaanitud tegevused selle pooleteise tunni võrra edasi lükkusid aga siiski-siiski - ei saa ju loobuda pürgimast täiuslikkuse poole.
Muidugi on see täiesti normaalne! ;-)
Et mitte öelda, elementaarne, kui tähtis tegevus parasjagu teoksil on. Teinekord ma olen enda peale vihane. Teinekord ajab naerma ja mõni asi jääb päris pooleli ka, kui seda „ideaalse käekirja pastakat*“ üles ei leia. Oh meid! :=)
*misiganes see parasjagu poleks sõltuvalt tegevusest…
Post a Comment