Anton ja Helena

Häärberi hoonet hakati ehitama 20 aastat tagasi. Mäletan, et ühel talvel, kui maja "karp" oli valmis aga katust veel ei olnud, sai majas uisutada. Sügisesed vihmad ja talvine pakane olid praeguse saali asemele teinud uhke liuvälja. Mul oli luksus omada isiklikku uisuplatsi. Peale toda talve pole maja saanud omada spordirajatise funktsiooni. Kuniks üleeileseni. Uisutamine on asendunud alpinismiga. Õnneks jäi testimata suusahüppetrampliini roll.


Sama ajal, kui peremees kõndis katuseid mööda, otsisin mina majas taga ühte kangast. Asi lõppes sellega, et pöörasin tagurpidi kõik kanga-kastid ja riiulid ning ühe kanga otsimisest sai põhjalikum inventuur. Tegemist oli loomingulise inventuuriga, sest samal ajal sai kangastega põnevalt mängida kombineerides neid omavahel ning fantaseerides, mis neist kõike teha annaks. Tulemus sai selline, et käsitööbuduaaris toimus keskmist mõõtu ümberkorraldus.

Mis kõige olulisem - ma ei leidnud seda kangast, mida ma otsisin. Järgmisel päeval tuli minu tubli perenaine ja teatas, et see kangas on hoopis kõrval toas laudlinaks hakanud.... Kuna 90% minu tekstiilivarudest on oma senises elus olnud kardinad, laudlinad, padjapüürid, öösärgid, siis selliseid asju meie majas ikka juhtub.
Loominguline inventuur sai väga konkreetse väljundi - kaltsunukud Anton The Second ja Helena The Second. Nende puhul on esimesel ringil vaid sisuks olev puuvillavatt (kuigi ma päris täpselt ei tea, kuidas seesugune materjal valmib...), kõik muu on kaltsunuku nime vääriline.

Polkovnik

Binkaminka poeke

Ma olen suhtunud virtuaalmaailma kui mingisse teise, tavalisest maailmast erinevasse meediumi. Mulle meeldib võimalus luua päris oma mull. Kui füüsilises maailmas kulub selleks palju ja erinevaid ressursse (eelkõige aega), siis virtuaalmaailmas on kõik hulga kiirem ja lihtsam. Füüsilises maailmas pean arvestama rohkem oma lähedastega - neile ei pruugi meeldida rohelise-täpiline tapeet. Virtuaalmaailmas võin tapeeti vahetada iga päev.

Apple'nd Eve on mind pannud mõtlema, et äkki need ei olegi kaks omaette maailma vaid moodustavad terviku, kus ma hetkel elan. Nende kahe maailma vahel ei ole raudust ega piiripunkti..... Nii on ilus mõelda.

Alguses oli Polkovniku maailm, mis oli mässitud 7-kordsesse turvakilesse ja kinni pitseeritud. Polkovnik oli lihtsalt kasutajanimi Isetegija.net foorumis. Seejärel tuli Polkovniku Butiik, mis pani lumepalli veerema. Nii, kuidas said virtuaaltuttavatest virtuaalsõbrad ja siis juba ka PÄRIS TÕELISED SÕBRAD, on ka turvakile rebenenud ning sageli kõnnib tänaval Kadri asemel Polkovnik. On tekkinud suur hulk inimesi, kes ei tea (ja ei tahagi teada) midagi Kadrist, kuid kes teavad, kes on Polkovnik. Ja mulle see meedlib. Sest mulle meeldib mängida mõttega, et minu maailm ongi minu maailm.

Provintsikohviku kommikarbid

Kuidas on seotud hea kohvik ja Häärber?

Kohvikud on minu romantilise maailmapildi lahutamatu osa. Kui sündis tütar, siis ühena esimestest asjadest kujutasin ette, kuidas me kunagi läheme suvistes sitsikleitides lilledega palistatud kohvikuterrassile jäätisekokteili jooma ja maasikakooki sööma. Ideaalis asub see fantaasiakohvik mõnes Haapsalu-suguses väikelinnas. Seal on see miski juba õhus olemas. Õnneks on ka Pärnus paiku, kus väikelinna idülliline miljöö koos kohvikukultuuriga on juurdunud.

Provintsikohvikuks ei nimeta ma igat väikest söögikohta, mis väikelinnas püsti pannakse. Provintsi KOHVIK, see tähendab -

*Pisike ja hubane, kus kõrvallaud on küll lähedal aga see ei tundu karvavõrdki häiriv.

*Pisut kulunud moega, et saaksid end koduselt tunda.

*Sõbrannatamist saatev kohvijahvatamise pealetükkiv hääl ja õhus keerlev värske kohvi lõhn.

*Graatsilises pokaalis jäätisekokteil lillelisel suveterrassil.

*Magusad patud, millest emotsioonitult mööda minemist ei ole võimalik kunagi ära õppida.

*Loomulik sõbralik suhtlemine. Just suhtlemine, mitte teenindus. Sõnal "teenindus" on kliendi kohtlemise maik aga kohvikus ei oota ma kohtlemist vaid suhtlemist. Ühes õiges kohvikus on suhtlemine. Kohtlemine las jääb poodi ja autoteenindusse.

Piccadillys on need kriteeriumid täidetud ja rohkemgi veel. Eks igaüks vaatab-hindab ise. Ma ei väsi kordamast, et Piccadilly on Pärnu parim kohvik. Minu lemmik juba mitmeid aastaid. Hea stabiilsuse ja uuenduste tasakaal. Viimase uuendusena on neil rahvusliku nüansiga maiustesari "Allew". Aga kus on siis Häärber?

Need ja veel suur hulk vahvaid kommipurke on valminud Rohelise Luksuse Häärberi hubased käsitööbuduaaris. Eelmisel aastal, kui kommimeister Aivo käis Häärberis järjekordset šokolaadisauna läbi viimas, nägi ta minu tuunitud konservipurke (kus on hea hoida näiteks vardaid). Ta küsis, kas kommide jaoks ei saaks midagi seesugust teha. Saab ikka. Nii seisigi ühel päeval mul nurgas mitu kastitäit Illy tühjasid kaanega kohvipurke, mis ootasid uut kuube.

Kasutusse läksid pitsid, paelad, tapeediribad, salvrätikud, värvid, nööbid. Et purk lihtaslt purk ei oleks, siis on nendel tarkuseterad 2008 aasta Terve Elu ökokalendrist. Selle kalendri olemus, tekstide sisu, formaat ja värvilahendus sobisid ideaalselt konteksti. Kõik ca 40 purki said isesugused ent siiski mingil moel sarnased - laimirohelised valgete täppidega, kreemvalged peente triipudga, terrakotapunased glasuurmustritega. See oli põnev eksperiment.

p.s. kommikarbid on müügil Piccadilly kohvikus Pühavaimu tänaval. Muuseas, Piccadilly komme müüakse ka Tallinnas NOPis ja just täna, 13.veebruaril, toimub seal suuremat sorti šokolaaditamine.