Rohelise Luksuse Häärber

Uus purk

2010-11-19T19:23:00.005+02:00

Mulle meeldib asju sorteerida, lahterdada, jaotada, grupeerida, järjestada, süstematiseerida. Manna purgis käib manna, pikemad raamatud on riiulis ühes servas ja lühemad teises ning põllede jaoks on kapis eraldi sektsioon. Aga on üks koht, kus ma lõpetan sorteerimise ja alustan enda mõistes täiesti ebatüüpilise lahendusega. Ma kogun ühte purki kokku kommid, küpsised ja apelsinid. Isetegija-foorumis pesitsev armas käsitöökajam Polkovniku Butiik on veidi kitsaks jäänud ning Rohelise Luksuse Häärberi füüsiliselt eksisteeriv väljund on praeguseks oma uksed sulgenud. Las see häärber (ja häärberi blogi) puhkab veidi kalevi all ja kogub uut hingamist. Polkovnik on liialt edev kuju, et kitsaks jäänud ruumides püsida ja nii kolibki Polkovniku Butiik blogspot-keskkonda ning koondab endas lisaks käsitööle ka kõiki teisi Polkovniku värvikaid ja vähemvärvikaid mõtteid ja tegusid. Olen hoidistanud sinna varasemate aastakäikude parema saagi nii Polkovniku Butiigist kui siinsest Rohelise Luksuse Häärberist. Kõik kenasti konserveeritud ja sildid küljes.

Värskenduskuuri läbinud Polkovniku Butiigi riiulid ja vitriinid on külalistele avatud!

Olgu teil seal palju maiustamist....

(foto tegi: Roosamamma)

Sammud

2010-10-22T21:33:00.007+03:00

A Little Push
Originally uploaded by stephaniedan

Maraton algab esimesest sammust, ilma selleta lõpuni ei jõua.

Kui vaja on konn ära süüa, siis kahjuks konn ootamisest magusamaks ei lähe, parem siis see konn kohe nahka pista.

Peenekirjalise ja ’kuulikindla’ Kihnu troi tegemiseks tuleb esmalt ühte kätte lõng ja teise vardad võtta.

’Eh bien, mon prince.’ Ja siis veel mõned sõnad … ja veel … ja veel natuke …. ja ongi „Sõda ja rahu“ läbi loetud.

Mustapesukorvil pole tavaliselt pesemisrežiimi ja puhtad sokid ei kasva sokisahtlis. Puhtad sokid tulevad sahtlisse pesunöörilt, kuhu nad omakorda on sattunud peale pesumasinas tuuritamist. Aga kas sokid lähevad ise pesumasinasse-nöörile-kappi?

Kui õnn peitub õhtuses õlles, siis õnneni jõudmiseks peab keegi jalad alla võtma ja külmkapini minema.

Kodusel teadetetahvlil ilutseb nädalate viisi silt ’HAMBAARST’ aga auk hambas ei kao kuhugi...

Ja mõnikord olen ma õhtul niiiii väsinud, et lihtsalt ei viitsi magama minna. Tahaks olla diivanil keras ja oodata, kuni tuleb keegi ja transpordib mind vannituppa, peseb puhtaks mu hambad, paneb selga tudukleidi ja siis tõstab veel voodisse ka. Ja iga kord kui ma nii tunnen, see keegi tuleb ja teeb need asjad ära.
Mina ise olengi see. Mina ise olengi see, kes teeb esimese ja teise ja kolmanda sammu, et jõuda oma un(istust)emaale.

Etüüd kõrvitsaga

2010-10-13T19:05:00.010+03:00

Kõrvits on lahe asi. Ühelt poolt vana ja traditsiooniline ja turvaline. Teisalt palju avastamisrõõmu pakkuv. Klassikaline kõrvitsasalat on minu üks vaieldamatu lemmikteos gastronoomia valdkonnas. On seda olnud alates esimestest mälupiltidest selles maailmas. Kui ma lähen Setumaale külla oma vennale, siis tavaliselt võetakse lahti 3-liitrine kõrvitsasalati purk, sest siis on kindel, et purk ei jää pärast poolikuna seisma. Andke mulle kahvel ja suur kauss kõrvitsasalatit ning ma ei tülita teid tunde. Kuna mul ikka veel ei ole korralikku suurt kastrulit, mis mahutaks rohkem kui kolmandik ühest tõsiseltvõetavast kõrvitsast, siis ise teen Klassikalist Kõrvitsat mikroskoopilistes kogustes. Õnneks on olemas tublid sugulased-tuttavad, kes selle tänuväärse töö arvestatavas koguses ära teevad.

Minu köögist võib leida Innovaatilise Kõrvitsa. Viimased päevad on pakkunud kaks uut eksperimenti.

Palun saage tuttavaks - 'Kõrvitsamarmelaad rohkete vitamiinide ja väikese saladusega'. Tehnilised andmed: kõrvits, ebaküdoonia, kaneel, nelk, jõhvikad, suhkur + kerge saumikserikuur. Kogused vastavalt sellele, kui suur on pott või siis kui palju parasjagu saada on. Mõnusalt marmelaadiks kokku keedetud ja enne keetmise lõppu värvitäppideks jõhvikad sisse pillutud.

Ja see ei ole veel kõik.

Palun saage tuttavaks - 'Sidrunikreem'. Tehnilised andmed: kõrvits, sidrun (koor ja viljaliha), moosisuhkur + tugev saumikserikuur. Sidruni ja saumikseriga ei pea sa mitte koonerdama. Mmmmmm, üüüberhäää!!!

Te ometi ju märkasite, et olen leidnud üles (õigemini soetanud uue) SELLE ÕIGE pastaka? Ilmselgelt on eksitav arvata, et mulle meeldivad ainult ülipeened pitsilised moosipurgisildid. Mulle meeldivad ka lihtsad sildid. Näiteks väikeses purgis tõsiseltvõetava isikupäraga sidrunikreemile ei tohi panna bling-bling silti. Pole mõtet, sest peale esimest suutäit muutub kõik muu tähtsusetuks ja isegi ehk häirivalt liigseks. Sidrunikreem ise on primadonna, kes ei taha enda kõrvale teisi.

(Eba?)perfektne moos

2010-10-07T10:02:00.010+03:00

Keetsin moosi. Õunamoosimoodi moosi. Klassikalisi moose ma eriti keeta ei viitsi (v.a. vaarikamoos), neid on lihtsam poest osta aga viguriga moose teen suurima rõõmuga. See on põnev ja selliseid moose naljalt mujalt ei saa ehk siis täiesti praktiline vajadus.

Moos purki (täpsustan: moos õigesse, moosi loomusega kõige paremini sobivasse purki) ja sildid peale.

Kõik oli kaunis kuni hetkeni, kui ma ei leidnud lemmikpastakat, et kirjutada hoogsa käekirjaga purgisildile 'Õun ja kaneel, aniis ja karamell'. 1,5 tundi paanikat, sest hoogne käekiri saab kõige parem just selle pastakaga. 1,5 tundi (!) otsimist. Tulemuseta.

Pettumus, sest täiuslikust moosipurgist jäi puudu ainult must tindipastakakiri.

Tagantjärele mõeldes olen ma tänulik pastakale, et ta ära kadus. See (1,5 tundi otsimist selle asemel, et võtta mingi muu pastakas) pani juurdlema. Moosi keetmine ei ole ainult kuuma olluse podisemine kastrulis. Minu jaoks hakkab moositegemine ideest ja lõppeb purgisildi kleepimisega või isegi jõulukingiks muundumisega. Protsess, mida ma naudin kogu ulatuses. Tänu sellele, et protsessis ilmnes tõrge märkasin, et just niimoodi loongi ma OMA HETKI. Pisikesi armsaid ja teistele ehk veidraid aga minule siiski üliarmsaid killukesi, millest moodustub üks suur tervik nimega ELU.

Ei maksa väga paanikasse sattuda, kui keegi soovitab hetke nautida või päeva püüda ja endale tundub, et appi-appi-kuidas-ja-millal-ma-seda-teen. Suure tõenäosusega sa seda juba teedki (kas purgisilte kirjutades või pliiatseid värvi järgi ritta säädes või riietega diivanile tukkuma jäädes), lihtsalt sa ei ole sellele tegevusele silti külge kleepinud.

Me kõik oleme omamoodi veidrad. Meil kõigil on oma muinasjutt.

Emade nipid

2010-09-22T22:47:00.010+03:00

Minu emal oli alati käekotis vähemalt üks komm. Nii igaks juhuks, kui peaks vaja minema.
Mina seda tarka kommet järgida ei suuda. Et käekotis oleks üks komm, peaks samal ajal olema teises käes kott, kus on vähemalt 10 korda rohkem komme.

Minul on see-eest õunapommide sees alati tsipake aniisiseemneid. Nii igaks juhuks, kui peaks vaja minema. Tavaliselt lähebki vaja, sest need seemned ei kükita seal niisama vaid annavad õunepommile õunapommimaitse.

Huvitav, millise elutarkusega tuleb kunagi lagedale minu tütar?

Suvepäeva triloogia: tuubarattur

2010-07-07T03:49:00.017+03:00

Hetkel, kui tundub, et ideaalilähedane puhkuseõhtu linnas hakkab otsa saama, ilmub tühjal Rävala puiesteel välja jalgrattur.... tuubaga .... törts-törts-törts kostuvad sumedad tuubahelid. Sõbrannade jutuvadin vakatub hetkeks. Naer ja lehvitused ja läinud ta ongi see tuubatmängiv jalgrattaga mees. Haihtus sama äkitsi kui tuli ja nägijaks ainult kaks sõbrannat. Nagu ilus kummitus... nagu kirss maasikatordi peal. Perfektsusest ei jäänud midagi puudu - see oli fraas muinasjutust, mis rääkis sellest, et muinasjutud on olemas.

{os♥to} {Steve Rhodes} {are-daLé's } {Teobius} {khaniv13} {pinehurst19475} {remuz [Jack The Ripper]}

Oluliste asjadega on harva kiire, kiired asjad on harva olulised.

Suvepäeva triloogia: kohvik

2010-07-07T03:43:00.018+03:00

Vihmajärgne värske soe õhk suveõhtul. Inimühjad tänavad, millelt kostub vaid kahe sõbranna kingaklõbin. Tasane kohvikumelu, kõrvu kostab kerge muusika. Latte macchiato ja maasikatort. Jutt veereb ja veereb ja veereb. Tunne on õige, see ongi kohvikus käimine.
Perfektsusest on puudu suure lillega suvekübar.

{J Tiffan} {Scottiecallaghan} {manda} {Paul-W} {Sue rowe} {Lpersonfied} {gogo111} {Allan Rostron} {daystar297} {Jelsy}

Halb uudis on see, et aeg lendab. Hea uudis on see, et sina oled piloot.

Suvepäeva triloogia: vihm

2010-07-07T03:01:00.021+03:00

Perfektsusega flirtiv suvepäev on jõudnud ööse. Päev, mis oli nii tavaline ja eriline. Suvine paduvihm peale lämbet leitsakut. Hetkeks sagimine peatub, kõik vaatavad valget vihma. Feisspukk kihab vihmaemotsioonidest - inimestes on säilinud lapselikku elevust. Tore!

{sipstar}{mada299}{haddartist}{tillwe}{makeitabigbox}{philigum}

Päeva absoluutsest perfektsusest jäi puudu rikkumata spontaansust, et koos lastega minna paduvihma kätte jooksma.

Life isn't about waiting for the storm to pass... It's about learning to dance in the rain.

Elu värvid - pruun

2010-06-14T21:42:00.007+03:00

Pruun nagu...

Viimase koogitükiga kausiservadelt kokku kraabitavad šokolaadikastme riismed või veel parem … sulašokolaad ainult kübekese koorega (koort just nii palju, et šokolaad parajalt vedelapoolne püsiks ja see mõnusalt koogile laiali vajuks). Magustoidujärgne magustoit.
Vanas kuivkäimla koonusekujulises malmpotis allapoole rühkiv sitt. Ka see võis kunagi šokolaad olla. Sõltub, mida näha tahetakse. Kõik ongi täpselt nii ilus või kole kui omaenda mõte seda ette kujutab või tahab kujutada. Milleks valida kole mõtlemine, kui saaks ilusalt mõtelda?

Mulle palun šokolaad (ja Jonny Depp võiks ka olla)

(foto: Kaili Kupits)

Elu värvid - kollane

2010-06-10T18:39:00.009+03:00

Kollane nagu...

Sel aastal keetmata jäänud võilillemesi.

Talvised pekkinokkivad rasvatihased akna taga.
Lapse esimene potti tehtud piss kui suursaavutus, mille peale vanemate rind uhkusest kummi läheb. Saavutus, mille üle me kunagi hiljem nii väga ei oskagi rõõmustada. Või tuleb Sul mõnikord uhke tunne peale, kui pissi potti saad? Ka nüüd – 18, 32, 46, 57 aastat hiljem? Kõndides sageli läbi kitsukese ja kusehaisuse raudteetunneli olen päris kindel, et vahel vääriks see saavutus siiski tähelepanu.
Õieilus suvealguse rapsipõld, mis tundub meie laiuskraadil liiga kirgas, et tõsi olla.
Vanasti Pärnus (ja paljudes teistes linnades) ringisõitnud Ikarus-bussid.
Tolmu-, õli- ja vanadusehaisu varjata püüdev WunderBaum lõhnakuusk roostetäpilise Opeli peegli küljes. Isegi kui hallpäine neoonshorts’e ja punast maikat kandev tätoveeringute ja kuldklotseriga kaunistatud juht jätab pöidlaküüdiga reisijale esmapilgul pehmelt öeldes kõheda mulje, on ta siiski inimene ja ei ole ära teeninud eelarvamustega suhtumist.
Troopilised viljad, mis on endasse püüdnud lõunamaa päikese - apelsinid, banaanid, sidrunid, greibid, melonid, ananassid.
Enne etendust aeglaselt kustuvad lambid teatrisaalis, mis annavad märku, et kohe lased end viia illusioonidesse.
Oktoobrihommikul puu alt korjatud klaasjalt läbikumavad küpsed kuldrenetid või ahjusoojad antonovkaid peitvad õunapommid, millest hammustamisel valgub välja rosina-kaneeli-suhkru-segust ollust ning mille lõhnas võib aimata rummi ja aniisi (!). Jaaaaa, justnimelt rumm ja aniis annavad selle õige ja hullutava maitse õunapommile. Kes ei usu, tulgu sügisel minu juurde proovima.
Valgusfoori vilkuv tuli siis kui maailm magab veel. Puna-rohelised päevareeglid öösel ei kehti.
Soolakaskristalliline parmesan või suurte aukudega pehmelt pähklimagus Emmental. Vahet pole kumb, mõlemad pakuvad intelligentset maitsenaudingut.
Suure poe kampaaniakilekott, mis on täis odavalt saadud mõttetuid asju. Poleks ostnud, oleks veel odavamalt saanud.
Pesukäsn köögis kraanikausi kõrval nagu viimane mohikaanlane enne tehnika pealetungi ja nõudepesumasinate invasiooni.

Muhu seelikutes tantsijaterivi tantsupeol.
Marineeritud kõrvitsad - igipõlised lemmikud süldilaualt. Piiramatus koguses.
Meie väikeasulate äravahetamiseni sarnased eterniitkatusega puitmajad, mille ees looklevad kevaditi tulbi ja nartsissipeenrad, suvel püüavad pilke lopsakad floksid, sügisel kirjud astrid. Kohalik kirjutamata traditsioon.
Kasvatajale lõpupeoks korjatud kullerkupud. Lapseliku armastusega.

Tähed ja kuu.

R.E.M. 'Man on the moon'

Väike unistus igas päevas

2010-06-02T22:42:00.008+03:00

Mõnikord ma loen raamatut. Mõnikord ei loe.
Ükskord äsja lugesin raamatut "Hingele pai" (Merit Raju kirjutet). Iga peatüki juures tahtsin Pantalone kombel hüüatada: "Vaata kui hea raamat!" Ja vahel oli tunne, et mina ise kirjutasin selle raamatu, sest kuidas muidu on võimalik, et minu ainulaadsed mõtted seal kirjas on.
Peale mitmeid päevi eeskujulikku tsitaatide deklameerimist vaevus Härra Leitnant roosale raamatule pilku tõstma. Ennäe, see tema kunagise silmarõõmu sulest...

Panen siia mõned read. Ei, need ei ole kõige paremad palad, sest need paremad tuleb ikka ise avastada. Lihtsalt mõned read ...

Õnn on see, kui oleme rahul sellega, mis meil on, ja sellega, mida meil pole. Aga samas, kuidas olla õnnelikult rahul ja rahulikult õnnelik nii, et mitte laisaks muutuda? Et siiski säiliks mingi vajadus olla uudishimulik, areneda, tahta õppida, reisida, tutvuda uute inimestega ja proovida uusi asju? Sest täiuslikul õnnel on veel üks aspekt - eesmärkide, unistuste, ootuste ja lootuste oma: õnn on see, kui meil on kedagi armastada, midagi teha ja millestki unistada. Vahel ma küsin, mis on minu eesmärk. Või millist elu ma tahan viie või kümne aasta pärast. Suurelt jaolt on vastuseks mingi seisund. Enamasti võib selle kokku võtta ühe sõnaga: meelerahu.

Ja muidugi meeldis mulle see, et raamatus oli püünele tõstetud ka minu lemmiktegevus - unistamine. Justnagu ühes lemmikloos - Laura Fygi lauldud 'Dream a little dream of me'

Stars shining bright above you.
Night breezes seem to whisper, 'I love you,'
Birds singing in the sycamore tree.
Dream a little dream of me.

Say nighty-night and kiss me.
Just hold me tight and tell me you'll miss me.
While I'm alone and blue as can be,
Dream a little dream of me.

Stars fading, but I linger on, dear,
Still craving your kiss.
I'm longing to linger 'till dawn, dear,
Just saying this:

Sweet dreams 'till sunbeams find you,
Sweet dreams that leave all worries behind you.
But in your dreams, whatever they be.
Dream a little dream of me.

Elu värvid - hall

2010-05-31T00:34:00.007+03:00

Hall nagu...

Oktoobrikuine härmatis kuivanud kartulivartel, mis ootavad kartulivõttu. Töö aeg.
(Näiliselt?) turvaline keskpärasus, mis oma mõjuvõimu kinnitamiseks ei salli enda kõrval kirkamaid toone. Niikut’ Savisaare linnavõim. Ilmetu aeg.
Mõned viivud enne leeke jaanilõkkest immitsev suits. Pärjad pandi pähe ja siga vardasse. Pidutsemise aeg.
Sombune sügispäev, kui särts lambis ei kustu ja vihmapiisad peksavad vastu akent. Nukrutsemise aeg.
Edinburghi vanalinn. Kellegi teise aeg.
Põhja-Eesti paene pankrannik, mille vahelt niriseb alla pruunikas veenire, mille peal kasvavad erkrohelised toomingad ning mille kohal laiub sinine taevas, kus lendavad hallid haned. Looduse igavik.
Juuksenõelaga krunni seatud kiharad vanaema peas, kes puupliidi ääres küpsetab pannkooke mummuline põll ees. Laual lõhnab värske maasika toormoos ning kannus ootab külm piim. Õues lippavad lapselapsed – üks, kaks, kolm, neli …. igaljuhul tundub justnagu oleks neid terve polgutäis. Verandal istub vanaisa oma kiiktoolis, popsutab piipu ja loeb päevalehte. Kui lastepolk liiga ligidale hiilib, haarab ta hernepüssi ja asub elukogenult rünnakut tõrjuma. Nalja kui palju, pannkooke kui palju, unistusi kui palju. Unistuste aeg.
Asfalt Tondi tänavatel, mis on alati nii ühesugune. See asfalt võib kinnitada, et juhtub ka imesid - ühest nädalatetagusest spontaansest jalutuskäigust on saanud hasartne igapäevarutiin. Terviskõnd. Ei, ei ole kepikõnd, pigem nagu kepita kõnd. Aeg iseenda, mõtete ja asfaltiga. Sageli ka naabrinaise ja tema mõtetega. Tihedast päevagraafikust kerge liigutusega napsatud naabrinaiste aeg.
Nõukogudeaegsed fotod, paneelmajad, vanamehed Ülemnõukogu Presiidiumis ja naiste mantlid. Hall aeg, isegi hr.Petrone ütles nii oma raamatus „Minu Eesti“. Lapsepõlve aeg.
Laineharju murdev sõjalaev tormisel merel. Ootamise aeg.
Laev merel ... ka siis kui pole tormi. Ootamise aeg.
Aeg on hall.
Ka tuulevaiksel ööl.

Elu värvid - sinine

2010-05-22T21:10:00.005+03:00

Sinine nagu...

Hallitus juustu sees.
Õhtustes uudistes ministri selja taga Stenbocki maja pressiruumi väljapeetud kardin.
Mitmete põlvkondade eesti laste klassika - batoonikese „Pilveke“ kommipaber.
Sinililled Ööbikuoru nõlvadel.
Meie esimene auto, millega sai mõõdetud tuhandeid kilomeetreid Tartu, Tallinna ja Pärnu vahel.
Kõigutamatu järjekindlusega köögiaknast mööda sõitvad rongid. Mõnikord keerutavad üles värskelt sadanud lund, mõnikord tuhisevad läbi kolletunud lehtede, mõnikord läbi suvehommiku udu, mõnikord on puupüsti reisijaid täis, mõnikord ei paista valgustatud rongiakendest ühtegi hingelist.
Väikse blondi poisi silmad, kes seisab sadamakail ja vaatab kuidas läheneb katamaraan.
Matrikkel, mis sai ülikooliaastate jooksul otsast-otsani kõikvõimalikke hindeid täiskirjutatud. Siis oli see sinine, kas nüüd ka?
Facebooki päis, mille all ristuvad vanade tuttavate virtuaalteed.
Politsei vankumatud read hotelli ees, milles astub oma mõjuvõimust tulvil naiselikke samme Hillary Clinton.
Koolivormi pihikseelik vanal klassipildil – distsipliin, mille murdmine oli nii magus.
Kiri ’Estonia’ pjedestaalile astuva olümpiasangari dressil …. ja oma rahva silmades on uhkusepisarad.
Tänavasildid võõras linnas, mis annavad aimu, kus sa hetkel oled.
Teksad noorukite jalas, kes sõidavad vahtralehise autoga vabaõhukontserdile. Pääsemine lapsepõlvest.
Taevas. Piirideta avarus. Piiritus. Priius.
Nagu Nipernaadi.

Elu värvid - punane

2010-05-17T09:23:00.009+03:00

Punane nagu ...

Kodukoldes vaikselt ent turvaliselt hõõguvad söed.
Südasuvine tomat soola-pipra, basiiliku ja sibulaga.
Õiglusest tulvil lärakas sääremarjal, kui täissöönud sääsk leiab oma õnnetu lõpu. Veritasu?
Sügisvihmas vahtrapuu, pohlad, pilvikud, kärbseseen.
Signe Kivi.
Roosi õielehed, millest Laima elegantsed käekesed keedavad kristallselget ja sillerdavat roosimoosi, mida pannakse saiale ainult pühade hommikul. (Siinkohal olgu esitatud tellimus algavaks roosimoosi hooajaks - roosa-roosi-nupu-neste).
Atlass-rosett sünnipäevakingil.
Päikeseloojangus augustiõhtune taevas mõnel inimtühjal rannaniidul.
Keelumärk eratee sissesõidul - edasi ei tohi minna.
Magusat lõhna ninna ajav küps metsmaasikas, mis pelgalt vaatamisest juba ise pihku kukub.
Põrgukatlas lõõmav kireleek.
Tõnis Mägi 'Veenus'.
Kuula!
Vaata:

Mõeldes Poolale...

2010-04-12T15:09:00.015+03:00

Tundes kaasa ...

fotod:

Küünlad

Lilled

Nööp

Südamed

Triibud

Sinilillelõhn

2010-04-10T16:58:00.009+03:00

Särav kevadpäev. Lihtsalt nii ilus päev, et mulle tundus, et täna võiks olla õhus sinilillelõhna. Läksin seda metsa otsima...

Esimene sinilillevastne

Esimene nurmenukuvastne

Rohelisest rohelisem sammal.

Esimesed seened. Kes need on?

Esimene lepatriinu

Mina olen nüüd kevadiselt nõiutud, sest päikeselises metsas on nii palju võlumaad - igal sammul on kuulda, kuidas sipelgad siblivad ja tunda, kuidas pungad puhkevad. Muinasjutt.

Minu amatöörlik fotoaparaadikäsitlus ei võimaldanud pungapuhkemise lõhna ja sipelga siblise häält pildile püüda. Minge parem metsa seda vahetult kogema.

Udu hajumise tunnil koos veeloomaga

2010-04-02T08:29:00.006+03:00

Istun Amazonase-laiuse Reiu jõe ääres kaldale tõmmatud paadisillal ja vaatan, kuidas udu hajub. On varahommik. Suur Reede. Saadan oma muremõtted suurveega allavoolu. Heledasse udusse mähkunud jõe ja puude sees eristub lepa ladvas istuv must vares. Linde on palju. Suudan eristada kuue linnu laulu, siis läheb lugemine sassi. Kiirevooluline suurvesi kannab endaga kaasa veel viimaseid jäätükke ning võitlusele alla andnud puunotte, oksi ja paadisildasid. Tegelikult oli see eile, kui Partsu paadisild minu silme all jääga kaasa läks. Õnneks jäi paarkümmend meetrit allavoolu suure remmelga oksa taha pidama. Seal see on siiani.
Tassis on soe tee tähendusrikka nimega "Nooruse allikas". Ivo juurest sain seda müstilist teesegu.
Järsku kostab teravam veevulin. Mulle läheneb mingi veeloom. Ujub kaldaäärses vees, tumepruun peanupp veest väljas. Ujub minuni, ta ei märka mind. Sukeldub. Näen, et tal on saba ja loom ise näib ka olevat keskmise krantsi suurune aga suht sihvakas. Nii umbes 70cm või pisut rohkem. Siis ilmub ta 5-6 meetrit kaugemal taas veepinnale. Ujub reipalt kiiret voolu trotsides üle jõe ja kaob mu silmist. Kes ta oli? Kas saarmas?

See loom tundus kagesti sedamoodi nagu on näha Ohutorjuja saarma pildil.

Pardipere maandub hommikusele jõele nagu vesilennukid. Vares ja part - kaks lindu , keda suudan kindlalt tänases hommikus eristada. Kõige selle linnusümfoonia keskel tunnen end ühtäkki nii lollina. Ilus kontsert aga kes laulab?

Täpp täpi peal

2010-03-26T23:23:00.017+02:00

Lubasin Sulle, hea lugeja, et teen valla oma kapiuksed ja näitan milliseid nõusid seal leidub. Seekord võtan ette täpiliste taldrikute riiuli.

Marmelaad, see postitus on pühendatud Sulle.

Ma jagan absoluutselt Marmelaadi täpi-lembust. Ilus korrapärane täpimuster on oma lihtsuses ja naiivsuses kuidagi eriti armas. Lihtsuse võlu. Kui ma vaatan, kuidas kahene Linda-preili usinalt joonistab või peaks ütlema täpitab, siis ehk selles peitubki täpi saladus. Enne kui inimkäsi õpib tegema nurgelist ruutu või kolmnurka, hakkab ta tegema pehmet ringi. Ja veel meenutab täpp väikest tantsijannat, kelle seelik keerutusest ilusasti rataskloššina lainetab.

Täpp sobib igale poole - tassile, taldrikule, kleidile, kotile, botikule, ridikülile, tapeedile. Ojaa, need kõik on mul ju tegelikult olemas.
Mis veebipäevikus nägemata jääb, tuleb oma silmaga üle kaeda. Kindlasti ootavad minu punatäpilised kontsbotikud üritusel nimega Häärberi kevadpühad ukse juures (juhul kui need parasjagu mul jalas pole) ja pühapäevase pika hommikusöögi ajal saab putru süüa täpiliselt taldrikult. Huvitav, kas Jaan Söödil on täpiline kitarr?

Silt moosipurgil: Kirss, lavendel, rumm

Kevade ootus...

2010-03-06T13:07:00.003+02:00

Kevad! Kevad! Kuigi hanged on veel rinnuni, siis hing juba heliseb sees. Uued värsked mõtted on tärkamas ja asjad saavad ainult paremaks minna. Sellised ongi kevadtunded. Aastast aastasse samamoodi aga iga kord nii erilised.

Followers???!!!!

2010-03-02T06:50:00.005+02:00

Kas keegi lahendaks mõistatuse, miks ei õnnestu Häärbri blogile lisada Jälgijate nuppu? Selle kohta ütleb armas blogger juba viimased pool aastat:

Followers
Experimental
Displays a list of users who follow your blog.
This gadget is experimental and is not yet available on all blogs. Check back soon!

Anton ja Helena

2010-02-27T23:31:00.003+02:00

Häärberi hoonet hakati ehitama 20 aastat tagasi. Mäletan, et ühel talvel, kui maja "karp" oli valmis aga katust veel ei olnud, sai majas uisutada. Sügisesed vihmad ja talvine pakane olid praeguse saali asemele teinud uhke liuvälja. Mul oli luksus omada isiklikku uisuplatsi. Peale toda talve pole maja saanud omada spordirajatise funktsiooni. Kuniks üleeileseni. Uisutamine on asendunud alpinismiga. Õnneks jäi testimata suusahüppetrampliini roll.

Sama ajal, kui peremees kõndis katuseid mööda, otsisin mina majas taga ühte kangast. Asi lõppes sellega, et pöörasin tagurpidi kõik kanga-kastid ja riiulid ning ühe kanga otsimisest sai põhjalikum inventuur. Tegemist oli loomingulise inventuuriga, sest samal ajal sai kangastega põnevalt mängida kombineerides neid omavahel ning fantaseerides, mis neist kõike teha annaks. Tulemus sai selline, et käsitööbuduaaris toimus keskmist mõõtu ümberkorraldus.

Mis kõige olulisem - ma ei leidnud seda kangast, mida ma otsisin. Järgmisel päeval tuli minu tubli perenaine ja teatas, et see kangas on hoopis kõrval toas laudlinaks hakanud.... Kuna 90% minu tekstiilivarudest on oma senises elus olnud kardinad, laudlinad, padjapüürid, öösärgid, siis selliseid asju meie majas ikka juhtub.
Loominguline inventuur sai väga konkreetse väljundi - kaltsunukud Anton The Second ja Helena The Second. Nende puhul on esimesel ringil vaid sisuks olev puuvillavatt (kuigi ma päris täpselt ei tea, kuidas seesugune materjal valmib...), kõik muu on kaltsunuku nime vääriline.

Polkovnik

2010-02-22T09:22:00.007+02:00

Binkaminka poeke

Ma olen suhtunud virtuaalmaailma kui mingisse teise, tavalisest maailmast erinevasse meediumi. Mulle meeldib võimalus luua päris oma mull. Kui füüsilises maailmas kulub selleks palju ja erinevaid ressursse (eelkõige aega), siis virtuaalmaailmas on kõik hulga kiirem ja lihtsam. Füüsilises maailmas pean arvestama rohkem oma lähedastega - neile ei pruugi meeldida rohelise-täpiline tapeet. Virtuaalmaailmas võin tapeeti vahetada iga päev.

Apple'nd Eve on mind pannud mõtlema, et äkki need ei olegi kaks omaette maailma vaid moodustavad terviku, kus ma hetkel elan. Nende kahe maailma vahel ei ole raudust ega piiripunkti..... Nii on ilus mõelda.

Alguses oli Polkovniku maailm, mis oli mässitud 7-kordsesse turvakilesse ja kinni pitseeritud. Polkovnik oli lihtsalt kasutajanimi Isetegija.net foorumis. Seejärel tuli Polkovniku Butiik, mis pani lumepalli veerema. Nii, kuidas said virtuaaltuttavatest virtuaalsõbrad ja siis juba ka PÄRIS TÕELISED SÕBRAD, on ka turvakile rebenenud ning sageli kõnnib tänaval Kadri asemel Polkovnik. On tekkinud suur hulk inimesi, kes ei tea (ja ei tahagi teada) midagi Kadrist, kuid kes teavad, kes on Polkovnik. Ja mulle see meedlib. Sest mulle meeldib mängida mõttega, et minu maailm ongi minu maailm.

Provintsikohviku kommikarbid

2010-02-13T11:03:00.017+02:00

Kuidas on seotud hea kohvik ja Häärber?

Kohvikud on minu romantilise maailmapildi lahutamatu osa. Kui sündis tütar, siis ühena esimestest asjadest kujutasin ette, kuidas me kunagi läheme suvistes sitsikleitides lilledega palistatud kohvikuterrassile jäätisekokteili jooma ja maasikakooki sööma. Ideaalis asub see fantaasiakohvik mõnes Haapsalu-suguses väikelinnas. Seal on see miski juba õhus olemas. Õnneks on ka Pärnus paiku, kus väikelinna idülliline miljöö koos kohvikukultuuriga on juurdunud.

Provintsikohvikuks ei nimeta ma igat väikest söögikohta, mis väikelinnas püsti pannakse. Provintsi KOHVIK, see tähendab -

*Pisike ja hubane, kus kõrvallaud on küll lähedal aga see ei tundu karvavõrdki häiriv.

*Pisut kulunud moega, et saaksid end koduselt tunda.

*Sõbrannatamist saatev kohvijahvatamise pealetükkiv hääl ja õhus keerlev värske kohvi lõhn.

*Graatsilises pokaalis jäätisekokteil lillelisel suveterrassil.

*Magusad patud, millest emotsioonitult mööda minemist ei ole võimalik kunagi ära õppida.

*Loomulik sõbralik suhtlemine. Just suhtlemine, mitte teenindus. Sõnal "teenindus" on kliendi kohtlemise maik aga kohvikus ei oota ma kohtlemist vaid suhtlemist. Ühes õiges kohvikus on suhtlemine. Kohtlemine las jääb poodi ja autoteenindusse.

Piccadillys on need kriteeriumid täidetud ja rohkemgi veel. Eks igaüks vaatab-hindab ise. Ma ei väsi kordamast, et Piccadilly on Pärnu parim kohvik. Minu lemmik juba mitmeid aastaid. Hea stabiilsuse ja uuenduste tasakaal. Viimase uuendusena on neil rahvusliku nüansiga maiustesari "Allew". Aga kus on siis Häärber?

Need ja veel suur hulk vahvaid kommipurke on valminud Rohelise Luksuse Häärberi hubased käsitööbuduaaris. Eelmisel aastal, kui kommimeister Aivo käis Häärberis järjekordset šokolaadisauna läbi viimas, nägi ta minu tuunitud konservipurke (kus on hea hoida näiteks vardaid). Ta küsis, kas kommide jaoks ei saaks midagi seesugust teha. Saab ikka. Nii seisigi ühel päeval mul nurgas mitu kastitäit Illy tühjasid kaanega kohvipurke, mis ootasid uut kuube.

Kasutusse läksid pitsid, paelad, tapeediribad, salvrätikud, värvid, nööbid. Et purk lihtaslt purk ei oleks, siis on nendel tarkuseterad 2008 aasta Terve Elu ökokalendrist. Selle kalendri olemus, tekstide sisu, formaat ja värvilahendus sobisid ideaalselt konteksti. Kõik ca 40 purki said isesugused ent siiski mingil moel sarnased - laimirohelised valgete täppidega, kreemvalged peente triipudga, terrakotapunased glasuurmustritega. See oli põnev eksperiment.

p.s. kommikarbid on müügil Piccadilly kohvikus Pühavaimu tänaval. Muuseas, Piccadilly komme müüakse ka Tallinnas NOPis ja just täna, 13.veebruaril, toimub seal suuremat sorti šokolaaditamine.

Kuldaväärt teine käsi

2010-01-26T13:11:00.008+02:00

Ei saa ma üle ega ümber teise ringi poodidest. Kui kaubamaja uksest suudan ma end vaimu jõul eemal hoida, siis kaltsuka uks tõmbab mind kui magnetiga. Avastamisrõõm ja hasart. Kaubamaja klantsriiulite vahel on turvaline - erinevad suurusnumbrid, abivalmis teenindajad, piisav varu tooteid, soe, mugav. Puudub igasugune adrenaliin ja mängulust, mis on olemas tuhlates kasutatud riiete ja muu nänni sees.

Viimaselt tuurilt sain mõned vanad puna-roosades toonides kardinad ja romantilised nõud. Enamus häärberi kangavarudest on hangitud sedaviisi. Täpilisi, ruudulisi ja roosilisi kangajuppe lihtsalt ei tohi poodi jätta, kuigi mul pole õrna aimugi, millal ma need kõik realiseerida suudan. Vähemalt saan ma rahulikult magada teades, et kui ma tahan teha seenele minekuks punaste mummudega pearätti, siis ma lähen ja sirutan käe mummuliste kangaste virna vahelt sisse ja voila!

Nõud on mu teine nõrkus. Mu unistuseks on, et ühel ilusal päeval on kõik häärberis kasutatavad nõud armasad, pisut kulunud ja isesorti. Võiks isegi öelda, et kasuatud nõude kollektsioon. Anonüümne klaasnõude korrektsus mind ei köida. Ma usun, et sellest saate rohkem teada, kui varsti jälle siia lugema tulete - kavatsen vähe-haaval oma kollektsiooni avalikustama hakata.

Padjad ja nõelad

2010-01-21T17:47:00.009+02:00

Rohelise Luksuse Häärber on võtnud ambitsioonika sihi saada Eesti esimeseks käsitööhotelliks. Koht kuhu oleks asja nii parandamatutel isetegemise fanaatikutel kui ka inimestel, kelle jaoks käsitöö on müstiline maailm, mille värav on juba paokil. Oma kätega ilu loomine ei ole mitte midagi keerulist, see on imelihtne, kui vaid soovi on. Eesti käsitöö oma unikaalsuses väärib igakülgset tähelepanu. Kahtlemata on käsitöö meie kultuuri osa ja seepärast toimub ka Tallinn 2011 sissejuhatava üritustesarja „52 üllatust ja ideed“ raames vahva käsitöö-maraton.

Veebruari teisel nädalal on kõik oodatud Salongi „Teeme TeistMoodi“, et teada saada, kui lihtne on tassi sisse nõelapadja tegemine ja ka ise valmis teha mõned padjad. Täpsemat teavet ettevõtmise kohta saab blogist – Eesti on Käsitööriik. Tulge kindlasti uudistama!

Ei saa pattu salata, et olen üks idee autoritest ning tassi-nõelapadjad on võitnud juba pikemat aega minu südame.

Kasutan nende tegemiseks taaskasutuse materjale – vanad tassid, topsid, kangad. Olen aru saanud, et ilusaid kangaid on võimalik saada ainult kasutatud olekus. Neid vist kohe tehaksegi sellisel kujul : ).

Ja nõelapadja juurde on vaja ka väärilisi nööpnõelu. Näppude vahelt tulid välja sellised padu-romantilised fimo-roosinupud.

Pikemalt on padjast ja nööpnõeltest juttu Polkovniku Butiigis ja rohkem pilte näeb albumist (pareml tulbas on uks minu Flickrisse).

Rähn

2010-01-18T02:12:00.006+02:00

Lubage tutvustada - Rohelise Luksuse Häärberi rähn.

Rähn kolis meile suve lõpul-sügisel. Peab tunnistama, et tegu on väga usina isendiga. Vilgas töö käib katkematult (või vähmealtnii tundub).
See on ilus lisa meie ojaservas pesitsevale jäälinnule ning sagedastele külalistele kurgedele.

Uisutamine

2010-01-14T13:39:00.026+02:00

Ma armastan uisutamist. Hakkasin uisutama peaaegu sama vanalt kui kõndima. Lapepõlve talved möödusid Pärnus Kuldses Kodus (see hästi pikk maja, kus koridor läheb ühest maja otsast teise). Maja ees oli suur tiik, millele igal talvel rajati korralik valgustatud ja muusikaga liuväli. Ja seal me siis maja lastega vihtusime igal õhtul uisutada.
Üks minu armastatud lameda-aju-õhtute film on „Ronnie & Julie“. Minu meelest pigem fantaasiafilm kui romantiline draama, sest reaalsusega on seal vähe pistmist (udupeen sillerdav lumi ja poolpaljalt metsavahel uisutav kaunitar). Aga selles filmis uisutatakse palju ja kõik on niii ilus-romantiline. Ilmal-magus.

Varsti on Tallinnas iluuisutamise Euroopa Meistrivõistlused ja kaugel see Olümpiagi enam on. 2002.aasta Salt Lake City OM-i ajal olin nõus minema silmahaiguste eksamile esimesena sisse (tavaliselt ma nii ei tee), et saaks ruttu koju meeste üksiksõitu vaatama. Minu elu kõige lihtsam eksam, sest uisumaania oli võtnud eksamipinge. Aga sellelt OM-ilt pärineb ka senini minu kõige armastatum uisukava. – Aleksei Jagudin’i „Talv“ (koreograaf Tatjana Tarassova). Kuigi mulle pigem meeldib naiste üksiksõit ja paarissõit, on see kava fenomenaalne. Täiuslik. Jagudini sammude rida selles kavas on vist senini üks efektsemaid, mida nähtud.

Vaatasin netis ringi, kuidas on uisutamise teemat kasutatud käsitöös. Valik leide:

Amanda blogi Bits&Pieces

Ellen Chester´i blogi The Worlds Largest Collection of Smalls

Stygn med stil

Skate Jönköping

Ängeln i Vitt

Deckled Edge Bindery

Kolades ringi mööda maailma blogisid ja lehti, pidin tõdema, et kõige kaunimalt on uisutamise käsitööse toonud siiski armas Marmelaad. Soovitan soojalt vaadata seda detsembrikuu postituste sarja, kus on näha seelikušedöövri valmimine.

Uisutamiseni!

Meenutades eelmist

2010-01-13T14:09:00.012+02:00

See sissekanne oli valmis kirjutatud eelmise aasta viimasel päeval aga läks nii, et aja, tehniliste võimaluste ja tahte sünergia tekkis alles nüüd. Kui mõelda, et mõned jõulukingid ootavad veel üleandmist, siis ehk polegi pühade kokkuvõte väga hiljaks jäänud.

Muinasjutuline talveilm teeb meele nii rõõmsaks ja pole mingi ime, et eestlased on tõsine rahvas – muinasjutulisi päevi on meil tavaliselt vähe ja järelikult kõikidel mittemuinasjutulistel päevadel on ka meie tuju morn. Olen igal võimalikul juhul püüdnud klassikalise põhjamaa talve hetki. See on nii ilus.
Ei raatsi astuda värskele lumele, kõnnin vaid mööda sissekäidud radu. Ja lohutav on teada, et ma pole ainus selline. Näiteks kalmistul on enamik küünlaid seatud hauaplatsidele tiiruga põõsataguseid mööda käies, et jääks pikemalt kestma lumevaht, mis peidab kõik enda alla. Selline tunne, et isegi räpased ja roiskunud mõtted suudab see ära peita.

Lapsed loomulikult tahavad just puhtale lumevälule joosta ja silla käsipuudelt maha pühkida kõrgustesse küütlevad lumemütsid. Täpselt nagu piparkookidega - suured jätavad paremad palad lõppu ja väiksed söövad esmalt ära kõige paksema glasuurikihiga piparkoogid ning lõpuks jäävad kaussi hoolega lutsutatud ja usinat ülahammaste tööd näinud piparkoogijäänused. Ja mis eriti hull, selline nähtus on ajas muutumatu. Ma tegin ju ise väiksena täpselt sama moodi. Täiskasvanuks saades lämmatab kaine kaalutlev ja arvestav mõtlemine igasuguse naiivse elulusti. Vähemalt paljudel nii juhtub.... minul on nii juhtunud.

Pühad on olnud tundeküllased. Tunded on tekkinud omaenda mõtetest. Mõtteainest on palju...

Uusrikkad või uusvaesed
Raha ei tee õnnelikuks aga ilma rahata on muresid rohkem. 2009. aasta oli paljudele ülimalt murederohke. Masu ei ole jätnud puudutamata vist kedagi. Vaja on olnud teha valikuid, mille peale poleks varem osanudki mõelda. Paljudel oli sel aastal elus esimene kord, kus tuli endale öelda – ma ei saa täna vorsti leivale osta. Uusrikastest on saanud uusvaesed. Niivõrd kuivõrd nendel sõnadel üldse sisu on. Üks suur tohuvapohu, mis on ajanud sassi nii esimesed kui teised Eestid. Inimesed on hakanud palju rohkem mõtisklema. Hoolimata välisest keerukusest, on see ju tegelikut hea.

Mis teised minust arvavad?
Sain jõuluvanalt Justin Petrone raamatu „Minu Eesti“ 1.osa. Kummalisel kombel valdas enne selle lugemist teatav eelarvamus. Mida-üks-ameeriklane-teab-Eestist-ja-mis-moodi-tema-Eesti...
Põgusast sirvimisest kasvas välja ühe hingetõmbega raamatu läbilugemine. Alul tundus mõnusalt koomiline ja kerge jutustus sellest, kuidas Justinile näib, et asjade sorteerimine on eestlaste rahvuslik meelelahutus ja hilinemine ning sõbralikkus ei saa siin riigis koos eksisteerida. Nii hea on ju teada, mida teised meist arvavad.... Just!
See elevandiga lustijutt, kus venelane mõtleb kui palju viina vants ära jaksab juua ja eestlane mõtleb, et mida elevant küll temast arvab. Ja see raamat just toidabki kirge, et teada saada, mida teised meist mõtlevad. Sellel põhineb raamatu veetlus eestlaste jaoks. Kuigi nii väga tahaks elimineerida teiste-arvamuse olulisust, siis ühe soojaga raamatu läbilugemine kukutas kolinal selle püüdluse tagasi mäejalamile. Palun hakka uuesti ülespoole ronima.:) Õnneks oli raamatus kirjeldatatud ka teisi eestlaste omapärasid, mille üle tasub kindlasti uhke olla.
On see siis nüüd hea, et meile ikkagi nii palju korda läheb, mida teised arvavad?

Aga mis sai minu jõulude planeerimisest?
Kõik jõulukingid ja kaardid on valmis 17.detsembriks - ei saanud. Kuigi suurem osa siiski õnnestus, suutis see väiksem osa külvata omajagu paanikat viimasesse hetke
Piparkookide tegemist ei pea jätma 23.ndaks detsembriks vaid nendest võib rõõmu tunda juba esimese advendi saabudes - See lubadus sai täidetud
Päkapikuvarud soetan korraga ja terveks päkapikkude "jooksuajaks" - Tehtud
Jõuluõhtuks valmib maitsev ja eriline pidusöök - päris nii see ei läinud. Smoorpraad, mulgipuder ja kilupirukad olid väga head aga lootsin, et jõuan proovida midagi päris uut. Lisaks väike logistika viga - kõik ahjus-ise-küpsevad-road ei mahu ju korraga ahju..... Nii, et ei olnud vaikne ja rahulik kokkamine.
Kuuse ehtimine on puhas rõõm, mitte mängimine minu pingul närvidel - probleem lahenes eos. Lõpuks selgus, et kuuske meil koju sel korral ei tulegi. Seega jäi ära ka kuuse ehtimine.

Kuuse ehtimisega on viimastel aastatel selline lugu. Mulle meeldivad klaasist ja eri tooni valged ehted ning olen neid juba päris kaua aega kollektsioneerinud - ikka igal aastal olen paar iludust juurde soetanud. Kuuse kaunistamine (nagu ka piparkookide glasuurimine) on olnud minu privileeg, mida ma teen üksi, ilma segajateta. Perfektsus eelkõige. Sellesse protsessi ei mahu pisikesed kohmetud näpud, kes kõik ehted ühele oksale kuhjavad ja pärliketid segi ajavad. Eelmisel korral sai seetõttu kuusk kaks korda ehitud - esimene kord päeval koos lastega (seega minu närvidel mängides, sest klaasist põhjapõder ju ei sobi selle pärlmutter kuuli juurde). Teine kord öösel, kui lapsed magasi :). Probleem kandub järgmistesse jõuludesse.

Teeme pühade ajal midagi sellist, millest võiks saada meie pere traditsioon - traditsioon sünnib aastatega. Eks aeg näitab mis jääb pidama, mis mitte.

Piltidel on näha killukesi kingitustest. Valge oli taas minu vaieldamatu lemmik ka sel hooajal. Mõned kõpsud veel ootavad tegemist - saabki näha vidinaid nende igapäevaelus.

Kiire jõulueelne tegevusaruanne

2009-12-14T15:07:00.004+02:00

Mõni aeg tagasi lubasin sellel aastal jõulutormlemise kõrvale jätta ja kõike ilusti planeerides endale rahulikud jõulud kinkida. Tunnen kohustust ka headele lugejatele kajastada, kuidas plaani täitmine on kulgenud:

1. Kõik jõulukingid ja kaardid on valmis 17.detsembriks.
Kõik jõulukaardid on valmis ja vaja veel ainult ümbrikusse pista. Jõulukingid on valmis 75% ulatuses aga mul on veel mõni päev ju aega. Plaaniväliselt on lisandunud ka mõned kingid lasteaeda ja kasvatajatele.

2. Piparkookide tegemist ei pea jätma 23.ndaks detsembriks vaid nendest võib rõõmu tunda juba esimese advendi saabudes.
Piparkoogitamine käib juba täie hooga. Esimesel korral eksperimenteerisin ühe uue taignaretseptiga aga seejärel läksin juba sujuvalt üle vanale-heale retseptile. Kui ma reedel segasin kokku tavapärasest 3 korda suuremat taigankogust (lootuses, et nüüd on kuni jõuluni mureta), siis ma ilmselgelt eksisin. Tänaseks on järele jäänud üks väike käputäis, mis õhtul ahju pistetakse. Kel vähegi võimalik, tehke piparkoogitaigen ise. Värskelt kokkusegatud sooja piparkoogitaigna lõhn on vastupandamatu - sooja siirupi, või ja vürtside eredead lõhnad, mis ei ole veel jõudnud seguneda. Ma istusin jupp aega nina taignakausi kohal enne kui raatsisin selle külmkappi panna. Õnneks saan ma sooja-taigna-lõhna sellel hooajal veel teha.

3. Päkapikuvarud soetan korraga ja terveks päkapikkude "jooksuajaks".
Seekord läks nii hästi, et ühed kohustulikud kommikotid jagati juba detsembri algul välja. Nii ma siis hiilisin kommikotti kiivalt varjates koju ning sellest jagub kenasti 72 ühikut päkapikumatrejali. Väike kelmus ju selle punkti juures mängus on aga eesmärk pühisteb abinõu :)

4. Jõuluõhtuks valmib maitsev ja eriline pidusöök
Menüü ei ole veel paigas. Mulgipuder ja kilupirukas saavad kindlasti olema aga muus osas on vaja veel plaani pidada.
5. ja 6.punkt ei leia hetkel kajastamist

Minu selle aasta jõulukaardid on umbes täpselt sellised nagu ülaloleval pildil. Hästi armas ja roheline idee, mille leidsin Etsyst EmeraldCityEmporium'i poekesest. Roheline nii materjalide poolest kui ka funktsiooni poolest - kui see ei riiva ilumeelt, siis saab kaardist sujuvalt kuusekaunistus. Kuuse tagumisel poolel on roosakas jõupaber kuhu head soovid kenasti kirja pandud. Keskel on tugevamast papist (a'la kingakarbid) kiht. Kasutusse läksid vanad nööbid, ainult mõned eriti erilised kuused said ehteks eriti erilised fimonööbid...

Suures hoos tegin kuusekesi plaanitust rohkem, seega on mul hea meel soovijatele saata kaks kuuse-kaarti. Kui Sa tahad ühel päeval oma postkastist leida sellise kaardi, siis saada mulle palun oma postiaadress: kadri@haarber.ee.
Kolmapäeva õhtul loosin kaardisaajad välja.

Valge on valge on valge

2009-12-05T16:27:00.020+02:00

Linda...........lokid

piimajäätis......vahukoor

lumikellukesed ja kirsiõied

puhaste linade virn pesukapis

tavalised lihtsad lauaküünlad

rootsi maakodu romantika

piimavaht kohvitassis

suvehommiku udu

pitsid-paelad

pruutkleit

lumi

jää

Nõelapadjad, mis päriselus on veelgi valgemad.

Väärtused (pikem lugemine majandusteooria teemadel)

2009-11-26T11:40:00.006+02:00

Helebeež linane laudlina 130 x 160 cm
Kaunistuseks servades ja keskel käsitsi tehtud väga kvaliteetne pruunides-beežides toonides tikand.
Lisainfo: kasutamata aga pikalt seisnud, sest murdejooned on koltunud. Lõpetamata tikandi fragment, niit ja nõel kaasas. Väga kvaliteetselt tehtud, isegi äärepalistus on käsitsi tehtud.
Hind: 15 krooni !!!

Ei ole nali. Reaalsus ühes Elva kaltsukas.

Ma ei julge mõeldagi, kui kaua seda iludust on tehtud. Ajakulu ja äärmiselt professionaalne töö teevad selle eseme minu jaoks kindlasti väärtuslikumaks kui 15 krooni. Lõpetamata fragement isegi lisab väärtuslikkust – minul on au teha ära need viimased pisted ning öelda: „Valmis!“. Tegelik meister seda kahjuks öelda ei saanudki. Kas sama elevil oleks ka kõik teised inimesed, kes seda lina näevad? Kindlasti mitte. Ma julgen arvata, et suurt osa inimestest jätab see suht külmaks.

Mõni aeg tagasi kirjutas Anu-Mall Naarits (kes viib 10.detsembril Häärberis läbi käsitööturunduse koolituse) oma turundusblogis sellest, kuidas on võimalik lasta kliendil ise määrata toote või teenuse hind vastavalt südametunnistusele. Ehk et hinnakiri sisuliselt puudub ja klient ise otsustab, kui väärtuslik tarbitud teenus või ostetud toode tema jaoks on. Nii pidavat päevakassa tulema suurem kui fikseeritud hinnakirja järgi, sest kliendil on piinlik vähe maksta. Kui seal kaltsukas ei oleks olnud laudlinal hinda küljes, ma oleksin olnud valmis maksma selle eest kordades rohkem.

Ma olen sellel teemal hästi palju mõelnud, sest mulle tohutult meeldib see mõte, et klient ise määrab hinna. Esiteks seetõttu, et nii kaob ära raha jäik ekvivalent. Me kõik ju teame, et 100 krooni võib olla suur raha aga ka väike raha. Kõik sõltub kontektsist. 100 krooni selle lina eest on ei ole palju aga paki Yugi-Oh kaartide eest küll (minu poeg arvab risti vastupidi). Samas kui ma lähen poodi lõnga ostma, siis on sada krooni ikka sada krooni sõltumata sellest, kas see on minu jaoks sel hetkel suur või väike raha. Ehk et jäik hinnasüsteem tambib maha muud väärtused ja toimima pääseb vaid number.

Teiseks on vaba-hinna-süsteem hea tagasiside. Kui tavaliselt me ei viitsi jätta teenindajale tagasisidet (heal juhul suuliselt veel aga kes siis viitsib väga kirjutada), siis hinna määramisega me anname teatud infot, kuidas me teenusega rahule jäime. Kui kassa on tühi, siis tuleb pakkujal peeglisse vaadata.

Olen Häärberis on mitmeid kordi analoogset vaba-hinna süsteemi katsetanud ja julgen väita, et asi polegi tegelikult nii lihtne. Oma pisikese peakesega mõtlesin välja sellise teooria, et vaba-hinna-süsteem on mõeldav juhul, kui tarbija on varem analoogset teenust tarbinud ja tal on mingi võrreldav taustsüsteem. Toon lihtsa näite: mul tuleb mõte osta endale lehm. Ma pole iial ühtegi lehma ostnud. Müüja on hea ja lahke ja jagab usaldusväärse näoga kõiksugu lehma kohta käivat infot. Ostuprotsess on igati perfektne. Mul tuleb endal määrata hind lähtuvalt sellest, kui väärtusliku ma leian selle lehma enda jaoks olevat. ?????
Pole aimugi.

Mul pole õrna aimugi, millised on toote valmimisega (lehma kasvatamisega) seotud kulud, mille hind peaks katma. Ma ei tea, milline on selles valdkonnas turuolukord. Ma olen sellel turul täiesti autsaider. Ma satun segadusse ja mind häirib mõte, et äkki ma teen oma pakutud hinnaga nii toredale lehmamüüjale liiga. Analoogset segadust olen märganud ka oma külaliste seas, kui olen kasutanud vaba-hinna-süsteemi.

Kas olete kuulnud käsitöökauge inimese nurinat, et miks see kindapaar nii palju maksab, mul vanaema teeb neid ju tasuta? Ta lihtsalt ei tea, kui palju tööd ja vaeva see näiliselt nii lihtne asi tegelikult nõuab.

Kõik senised Häärberi Helged Hetked olid vaba hinnaga ja päris paljud külalised on kohmetunud rahapurgi ääres. Mitmed on tulnud küsima, kui palju on vaja ikkagi jätta (mainin siinkohal kohe ära, et järgmistele helgetele hetkedele piparkookide ja bridžiga on pandud konkreetne hind). Helgete Hetkede näol on tegemist isemoodi üritusega ja sellele on raske teada-tuntud analoogi kõrvale panna. Ja kindlasti ei kujuta külaline ette, kui palju on tehtud lisaks otsestele kuludele ka kaudseid kulusid, mida hind peaks katma. Kui klient ei oma seesugust teadmist, siis tekitab vaba-hinna-süsteem pigem kohmetust ja ebamugavust.

Vaadakem lapsi – nad on kõige rahulolevamad ja rõõmsamad siis, kui nende ümber toimib turvaline ja järjepidev süsteem. Iga päev samal ajal tuleb üles tõusta, siis süüa, siis lasteaeda minna jne jne. Üles tõusta on küll vastik aga üldises plaanis teeb kindel režiim ainult head. Kui nüüd öelda lapsele,et mõtle ise, millal sööd või magad, siis see tekitab pigem segadust. Nii vist on ka tarbimsiega, me oleme rahul, kui meil on teatud piirid ees ja me ise mõtlema ei pea, välja arvatud juhul, kui me teame väga hästi, millest käib jutt – see laudlina on väärt vähemalt 500 krooni.

p.s. laudlina on pildil just niisugune nagu ta poeski oli (kui välja jätta sügisese pimefoto võlud). Ei julge teda enne pesta, kui tikand lõpetatud, sest pesus võib mustrijoonis plehku panna.

p.p.s. jõuluplaan edeneb. Jõulukinkide tegemine on täies hoos ja kaartide saatmiseks on margid juba ostetud.

Traditsioonilised jõulud

2009-11-18T22:34:00.014+02:00

Viimastel aastatel on juhtunud nii, et jõulud tulevad kuidagi väga äkki. Ja umbes sama äkki saavad ka läbi ning mingit eri-erilist tunnet ei jõuagi tekkida.

Jube raske on aru saada sellest, et kõigil on päevas 24 tundi, millest umbes kolmandik kulub magamisele. Seega on reaalset aktiivset aega umbes 16 tundi. Hoolimata teatud elukogemusest kipun ma selle reegli vastu eksima ja kavandama oma päevi hoopis pikemateks. seetõttu ongi hirmus kiire-kiire kogu aeg. Ma korrutan endale pidevalt (umbes nii nagu Mõmmi tähti õppis, käpp silme ees), et kõik on prioriteetide ja valikute küsimus ning prioriteedid-valikud on minu enda teha.

Et sellel aastal taas jõulud minust mööda ei tormaks, võtan endale prioriteediks, et jõulud on rahulikud ning õige tundega. Lüürilise kõrvalmärkusena - mulle meeldib blogimise enesedistsipliini kasvatav funktsioon. See, kui keegi hõikab maha mõne oma eesmärgi ja päevikukorras annab endale ja lugejatele aru, kuidas edeneb. Ehk siis järgneva kuu jooksul proovin teha paar reportaaži, kuidas rahulike jõulude planeerimine mul edeneb.

Esmalt peab vist defineerima, mida tähendab jõulutunne ja rahulikud pühad.
See on meelerahu, et kõik on korras ja kõik mis vaja on tehtud ja on hästi tehtud. See on pühadeelne siiras rõõm teha oma lähedastele kingitusi, kirjutada kaarte, küpsetada piparkooke, käia linnatulesid vaatamas, külastada mõnda jõuluturgu. Lumi võiks ikka ka olla. See, et kuigi aasta oli kirev ja eelnevatest täiesti erinev, on siiski üks hetk, mis on igal aastal samasugune ja turvaline. Kui kapist võetakse välja ainult jõululauale pandav laudlina ja suure pappkastiga jõuluehted ja kui õhus on kaneeli-nelgi-ingveri-mandariini lõhna. Kui aknad on täis näpujälgi (kuigi seda juhtub aastaringselt), sest vaja on kogu aeg uudistada, kas päkapikke paistab. Kui jõuluõhtul hakkab lastel igav, sest kõik on pisut sunnitult rahulik. Ohh, neid jõulutunde-pilte on veelgi.....

Foto

Eelmisel teisipäeval läks Padjaklubis jutt sellele, et jõulud peaksid olema traditsioonilised. On mingid asjad, mida tehakse ainult siis ja see tekitabki mõnusa ja pisut äreva tunde. Lastele jääb eluks ajaks mälestus a'la igal jõuluõhtul tegi ema suhkrukringlit ja isa mässas kuuselaternate juhtmetega, laual oli pisikeste kellukestega heleroheline laudlina aga pärast kasvatasid kõik tiritamme.

Ma ei mäleta, et meie peres oleks olnud kindlaid jõulutraditsioone. Lapsepõlvest meenub ainult jõuluõhtu eriline pidulikkus - sametist pidukleit ja suurde tuppa kaetud õhtusöögilaud. Sellest hoolimata või hoopis selle pärast mulle meeldivadki traditsioonid. Ja mis mind takistab neid loomast? Kuskilt peab ju algus tulema.

Nii tohutult palju peab veel tegema (või pigem tuleb millegist loobuda, näiteks internetis surfamisest või õhtusest inglise seebikast), et saada imelised jõulud. Olen realist ja arvan, et sel aastal kõiki oma unistusi ma täita ei jõua aga nimetan ära need, mis tunduvad reaalsed:

1. Kõik jõulukingid ja kaardid on valmis 17.detsembriks.
2. Piparkookide tegemist ei pea jätma 23.ndaks detsembriks vaid nendest võib rõõmu tunda juba esimese advendi saabudes.
3. Päkapikuvarud soetan korraga ja terveks päkapikkude "jooksuajaks". 24 päeva x 3 last teeb kokku 72 ühikut sussitäidet. Apppiii....
4. Jõuluõhtuks valmib maitsev ja eriline pidusöök, kusjuures sel päeval võiksid olla ka teised söögikorrad pisut erilised. Ja mis peamine - söögid on rohkemal või vähemal määral enne ettevalmistatud - ikka selleks, et jõululaupäeval ei oleks metsikult palju vaaritamist. Ka hea veini võiks juba aegsasti kappi varuda.
5. Kuuse ehtimine on puhas rõõm, mitte mängimine minu pingul närvidel (selle punkti tagamaadest mõnes järgnevas postituses pikemalt).
6. Teeme pühade ajal midagi sellist, millest võiks saada meie pere traditsioon.

Huvitav kust ma alustama peaksin...???....

Ärge unustage helkurit!

Romantilised raamatud

2009-11-14T11:11:00.009+02:00

Ei saa salata, et suure osa inspiratsioonist, mis annab nüansse Rohelise Luksuse Häärberile, olen ammutanud internetis. Aga siiski ei taha unarusse jätta ka raamatuid. Internetis toimub kõik kiiresti, raamatuid aga saab nautida pikalt ning ikka ja jälle. Raamatud on sünnis pea kõikjale kaasa võtta.

Jo Peckham on kokku pannud imeilusa raamatu silmapaistvate naiste loomepesadest - "Where Women Create. Inspiring Work Spaces of Extraordinary Women" . Raamatus on ülevaade üle 30 naise käsitööbuduaaridest. Jagatakse näpunäiteid, kuidas luua omanäoline töötuba, kuidas luua süsteemi, et kõik materjalid ja detailid oleks kergesti leitavad ja korras.
Alati, kui raamatut sirvin (ja iga kord näen seal midagi, mida varem pole tähele pannud), peatub minu pilk ühel fotol (mis on raamatu autori enda buduaarist), kus on seinale kirjutatud järgmised read: "From a woman's soul through a woman's eyes by a woman's hands". See olevat tema lemmikfraas ja minu meelest on see nii ilusasti öeldud.

Selle raamatuni jõudsin http://www.wherewomencreate.com/ lehe kaudu. Taas üks minu inspiratsioonide allikas. Leht, mis andis usku, et minusuguseid "kiiksuga" naisterahvaid on veelgi ja nende klubiline tegevus on täiesti võimalik. Ehk ka siin, Eestis...

Paar nädalat tagasi toimus Häärberis Vikikese köitmiskursus. Väga mõnus pühapäevane kokkusaamine ja oi kui palju ilusaid raamtuid valmis. Mina lõpetasin oma raamatu mõned päevad hiljem aga see ei vähendanud sugugi loomisrõõmu. Polkovniku Butiigis juba näitasin seda aga lisan pildid siia ka.

Rohkem pilte saab vaadata Flickri albumist.

Klantspilt sõimab kolletunud lehte - ühed romantilised mõlemad.

Kosjas käima, passima, mekkima (MEKKima)

2009-10-29T02:36:00.004+02:00

Eesti keel on ilus keel, selles ei kahtle me keegi. Mulle hirmsasti meeldib, kui inimesed kasutavad rikkalikku sõnavara (enda suhtes olen õigustatult kriitiline ja arvan, et mina nende väljavalitute hulka ei kuulu). Mõnikord juhtub, et ma ei süüvigi jutu sisusse vaid lasen nö keelekeerdudel end võluda. Igakord ma imestan, et ma tean ju küll seda sõna aga miks ma ise seda ei kasuta.

Veel meeldivad mulle vana-moega sõnad. Nii tore on kuulda, et see ilus roosa palitu passib talle hästi või, et Kalle käis, sirelioks näpus, Tiinal kosjas või, et memme tehtud lihaleem mekib nagu tõeline piduroog. Selle kosjaskäimisega on mul päris isevärki lood. Pea 10 aastat tagasi käidi mul ka kosjas ning see noorhärra oli peale sellist tempu hetkeks ise suht nõutu. Tema dilemma seisnes just lingvistikas, et miks selline kohmakas sõna sellisele härdale kuuvalguse-protseduurile. Ma siis lohutasin, et tänapäeval on olemas ka popimad sõnad nagu kihlumine ja käe palumine. See teema arenes toona veel edasi...

Mekkimisega on mul aga hoopis värskem kogemus. Ühel hiljutisel sügispäeval jalutasin Tallinna vanalinnas. Provintslanna sai vahelduseks edevasse pealinna ning otsustasin kontrasti rõhutamiseks teha üks väike keskpäevane dinee mõnes peenemas kohas. Astusin sisse restorani MEKK. Noobel koht. Esimese hooga ei adunud ma absoluutselt selle sõna sisu – silt majaseinal oli modernse moega ja tervik tekitas pigem nagu aasiapärase tunde. Alles hiljem lõi mul tuluke põlema, et see on ju SEE mekk. Hoobilt tekkis kodusem tunne ja suunurk kiskus muigele. See sõna mängis minuga nii kavalasti. Hiljem selgus veel, et MEKK on ka akronüüm – moodne eesti köögikunst (või midagi sellist). Ma olin keelesõlme keeratud.

Ma käin harva "päris" restoranides söömas. Ikka väga harva kohe. Miskipärast valdab mind eelarvamus, et seal valitsev äärmiselt väljapeetud õhkkond on minu jaoks pisut ebamugav ja ma ei näe põhjust ebamugavusele veel peale maksta. Võibolla on see iganenud arvamus või on Mekk selles suhtes erand. Igal juhul oli seal parasjagu mugav olla ja ma ei kahetsenud põrmugi, et sinna sattusin. Mis mind veel üllatas oli see, et nägin kuidas kõrvallauas einestava seltskonna juurde saabus peakokk Renee Uusmees isiklikult, et kerge ja sõbraliku moega rääkida serveeritud toidust ja puhuda nendega paar sõna juttu. Ja see ei mõjunud kuidagi sunnitult. Ja nagu hiljem selgus, siis see ei olnud valitute privileeg vaid nii seal majas käibki. Sain niiviisi (kõrvallaua juttu pealt kuuldes) teada, et smoorimine on väiksel kuumusel pikalt hautamine ja et Mekis tehakse ka lihtlabaseid seakõrneid ja et suuri kultuurmustikaid nimetatakse kõnepruugis Tšernoboli mustikateks

Söök oli loomulikult imehea ja päevamenüü ehk lõunamekk polnud üldsegi silmipimestava hinnaga. Valisin ahjus küpsetatud munaroa sealiha kõrnetega serveeritud marineeritud räimepihvide ja MEKK-i rukkileivaga. Muna, räim, siga – kõik ühes toidukorras!?! See tegi esialgu küll ettevaatlikuks ent järele proovides oli kõik täiuslik. Kaasa arvatud selle maja leivavalik, millest üks isend (valge leib köömnetega) meenutas mulle minu suurt lemmikut – sõira. Ma tõesti ei ole teab-mis-pädev toidukriitiik aga see peen eesti köök pani ka minu meeled liikuma ja ma huviga jälgisin, kuidas toidu erinevad komponendid muudavad oma maitset erinevates kooslustes. Magustoidu juures intrigeeris mind karamell soolaga. Magussoolane vastuolu on väärt proovimist. Ehk et lisaks esialgsele lingvistilisele mängule, hakkas ka toit mänglema. Väga elamusrikas kogemus igal juhul. Mõnikord tasub ikka metsast välja tulla.

Mis kõige vahvam – mõnus jutuajamine Renega päädis sellega, et ta osaleb 7.novembril häärberi helgetel hetkedel ja avab pisut juustumaailma. Lugege infotulbalt.

Siinkohal minu üleskutse, et lisaks rahvuslike mustrite hoogsasse invasiooni tänapäeva rõivamoodi ja disaini, tasub ehk käibele võtta ka mõned unustusse vajunud sõnad. Sellised vahvad vanaemade sõnad, mis kaasaegses slängis muutuvad ootamatult atraktiivseks ja annavad kõnele särtsu juurde. Hea lugeja, kui Sulle meenub mõni selline sõna või väljend, siis palun pane siia kommentaariumisse kirja. Ma huviga loen ja arendan oma puudulikku sõnavara.

Käsitööst, infoprügist ja kohvikulõhnast

2009-10-22T16:53:00.016+03:00

Mäletan oma kõige esimest kudumist. Olin umbes 4-5 aastane. Ema õpetas punase lõngaga varrastele silmade loomist ja kudumist. Isegi naabritele käisin kiitlemas: „Vaadake, mina koon!“. Ja siis ma mäletan piiramatutes kogustes emale tikitud linikuid - lõikasin kangatüki (suure tõenäosusega kuskilt kanga keskelt), tegin sinna linnusilmapistes lilled peale ja ääred üritasin ka kuidagi ära õmmelda. Selliseid miniatuurseid „kodukaunistusi“ tegin oma toas laual all, et emal ikka üllatus oleks ja ta ei näeks, mis ma teen.

Käsitöö oli tavaline argine tegevus, kohustuslik osa naiseks olemisest. Kui vaja, siis tegin.

Nüüd tuleb mängu 20.sajandi suurim leiutis – internet. Sattudes käsitööfoorumitesse, kodulehekülgedele, blogidesse, nähes nii palju uusi võimalusi, sain aru, et ka käsitöö võib olla hobi, mitte kodutöö. Enda isiklikust kogemusest julgen väita, et virtuaalmaailma areng ja interneti levik on väga palju kaasa aidanud sellele, et käsitööst on saanud atraktiivne hobi ning harrastajate hulk suureneb kiirelt, eriti just noorte seas. Mõeldes meie kultuuripärandile ja selle edasikandmisele, on see ju tegelikult puhas rõõm (kuigi, jah, seal on ka omad ohud).

Fakt on ka see, et internetis on täiesti hoomamatu mass informatsiooni, mille fabritseerimisele ka mina hoogsalt kaasa aitan. Tohutu infoküllus. Müra. Aina suurenevad kiirused ja mahud. Informatsiooni selektiivse tarbimise kunst osutub peamiseks oskuseks, mis aitab sellises maailmas toime tulla. Me räägime loodussäästvast tootmisest, sellest, et pole mõtet arutult uusi asju toota ja tarbida. Kas sama ei kehti ka info tootmise kohta? Kas peaks propageerima vastutustundlikku infotootmist?

Lehest ja koolitusfirmade pakkumistest loen üha sagedamini üleskutseid interneti ning selle arenduste (nt blogide ja sotsiaalvõrgustike) kasutamiseks müügitöös. Nö avastamata turunduskanal. Kas meie ise, kui tarbijad, seda siiski tahame? Kui paljud viitsiksid lugeda kõik-teevad-mina-teen-ka vaimus kirjutatud blogi või jälgida lakoonilisi kommertsteadaandeid twitteris? Kas sellega ei juhtu nii nagu telereklaamiga, et kui see algab, siis automaatselt vahetad kanalit? Punast risti ekraani nurgas on ju lihtne vajutada. Minu arvamus on see, et nagu ka kõikides teistes asjades, ei ole ühte ja ainsat imerelva, mis lahendab kõik probleemid (a'la kui ma olen facebookis ja mul on blogi, siis ma olen olemas). Asjatult toodetud info, mida keegi tarbida ei taha, risustab virtuaalmaailma samavõrd kui metsa alla visatud kilekott füüsilist maailma.

Vaatan kriitiliselt peeglisse ja möönan, et ka siinne blogi on kohati pigem infotulp kui mõnus nurgatagune kohvik, kus sõbrannaga juttu ajada ja maasikakooki süüa.

Lõngakorvid ja pitsikastid on mul korras. Nüüd, hea Lugeja, annan oma panuse info-maailma korrasta-misse ja teatan, et edaspidi koonduvad Rohelise Luksuse Häärberi teadaanded meie kodulehe infotulbale. Blogi jääb nurga-taguseks saialõhnaliseks kohvikuks, kus siiski võib ka juhtuda, et saab teetassiga kaasa salvräti, millele on silmapliiatsiga nurgale kribatud: „kohtume seitsmendal kell kuus“.
Lakoonilisi pisiuudiseid saad jälgida ka näoraamatus ja säutsudes, millest viimased on siin parempoolses tulbas näha.

Tüdrukuga pilt

Pildimeenutus

2009-10-08T23:43:00.013+03:00

Kuigi praeguseks on möödas juba ka seekordne Pärnu Padjaklubi (mis oli omaette fenomenaalne ja leiab käsitelmist mõnes järgmises postituses), tulevad piltuudised teisipäevast.

Kaili pildipanga vahendusel kaunis reportaaž meie kokkusaamisest ja Erika uuest näputöösalongist "Teeme Teist Moodi".

Uute kohtumisteni!

p.s. Erika juures on esmaspäeva õhtul viltimise kursus. Kui jõuan, astun isegi sealt läbi.

Padjaklubi Tallinnas

2009-10-01T22:57:00.031+03:00

Juba ääri-veeri on poetatud teri teemal, et ehk ja kunagi saab kübeke rohelisest luksusest olema ka pealinnas. Nüüd siis on selge, et kuuldusel on tõepõhi all ning juba 6.oktoobril on võimalik kokku tulla ja veeta õhtu koos mõnusa loba ja kerge näputööga.

Padjaklubi on kui rehetoa nurgas seisev suur riidekirst, mille täidavad huvitavad inimesed oma iseloomu, näpuosavuse ja südamesoojusega. Ärge oodake sellest õpituba. See on kokkusaamise koht, kus iga osaleja saab jagada oma teadmisi ja oskusi teistele. Kellel on, see jagab rohkem, kellel veel nii palju pole, see saab juurde ja ühel päeval on temastki saanud jagaja. Valime õhtutele teemasid aga need on pigem soovituslikku laadi alternatiivid juhuks, kui endal pole parasjagu käsil mõnd näputööd, mida kokkusaamisele kaasa haarata.

Tallinnas leiab Rohelise Luksuse Häärberi Padjaklubi oma paiga Tulika tänaval, majas nr 19. See on päris Kristiine ristmiku lähedal, Flora maja kõrval väike madal hall majake. Parkimiskohad kohe akna all. Seal majakeses alustab õige pea tegutsemist taaskasutuse ja käsitöö salong, väike õmblusateljee. Koht, kus tehakse Teist Moodi. Perenaiseks on kuldsete kätega Erika. Klubilised on oodatud alates kella 6-st. Kui soovid, võid lapsed kaasa võtta. Kuigi ma pean tunnistama, et minul isiklikult ei tule oma laste seltsis käsitööst suurt midagi välja. Aga jäägu see igaühe enda valikuks.

Osavõtutasu on tavaliselt 50 krooni kord (varsti teeme juurde ka pikema perioodi kaardi). Selle eest on soe tuba ja vajalikud vahendid kohapeal olemas.

Iidse Reiu kombe kohaselt tehakse esimesel korral Padjaklubis tassi või topsi sisse nõelapadi. Vajalikud materjalid on:
tops või tass
tükike kangast (ca 20 x 20cm, sellest peaks piisama)
padjatäide
nööbid-pärlid-paelad-pitsid
(kuum) liim - meil on piisavalt, jagub kõigile
niit-nõel
käärid
Juhuks, kui vaja, on mul on olemas varu teise-käe-poodidest leitud pisitotsikuid ja muud vajalikku materjali aga loomulikult võid oma isikliku varustuse kaasa võtta (käärid oleks tark kotti pista).

Nõelapadja valmistamine on imelihtne, siit saad piiluda ja end kurssi viia. Asja juures on kõige olulisem hea tuju, korrektne teostus ja õige kooslus.

Inspiratsiooniks
Minu tehtud nõelapdjad teeküünlatopsis, minikruusis, pudelikorgis, tassis.

Meete imeliselt kaunistatud nõelapadjad
CupcakeDD nõelapadjad

Abbyjane nõelapadjad

Raycious nõelapadjad

Ilusaid asju ilusatel piltidel on ilus vaadata. Fotohaldjas Kaili on väga paljudel kordadel päästnud minu näputöö fotosurmast ja teinud (minu arvates) asjad veel kaunimaks, kui neid "päriselt" näha oskaks. Kailiga pidasime plaani ja nüüd tuleme välja hoopis sellise pakkumisega - Padjaklubis on Sul võimalus lasta oma käsitööd pildistada nii, et sellest jääb kena mälestus või atraktiivne tootefoto veebipoodi. Väga pikka plaani ei tee, vaatame pigem, kuidas minema hakkab. Esimesel korral on Kaili oma kaameraga kohal alates kella 5-st kuni 7-ni (siis on veel loomulikku päevavalgust ja pildid saavad etemad). Nii, et parasjagu jääb aega enne padjaklubitamist ka pildisamisega tegeleda.

Kui midagi jäi segaseks, siis võetagu julgesti ühendust (5107487)

Lõppu veel paar leidu, milleks on tundmatute autorite looming.

Helged hetked kõrvitsa ja meega ning taaskasutuse pühapäev

2009-09-25T06:09:00.021+03:00

Kuldne sügis on käes. Imeilus aastaaeg. Justkui teine kevad, kus iga sügisleht on nagu äsjapuhkenud värviline lilleõis. Muru on pikalt kastene ja kaugel need halladki enam on.
Aeg on nautida helgeid hetki koos kuldsete sügisvärvidega. Võtame seekord sedaviisi – kõrvitsad ja mesi, 10.oktoobril, ikka samas kohas kus varemgi (Kadri Külalistemajas).

Sooz©

1. Everyone hail to the pumpkin song.., 2. late pumpkin, 3. (More) pumpkin seeds, 4. Pumpkin Exploration 02, 5. Pumpkin Pie, 6. Pumpkins, 7. Pumpkin chocolate cheesecake, 8. pumpkin bundt edge, 9. Double Pumpkin Risotto, 10. Pict3501 Pumpkin - it was a hollow feeling, 11. Roasted Pumpkin with Chilli Jam, 12. Pile O' Pumpkins, 13. All our pumpkins in the dark, 14. Pumpkin, 15. Pumpkin Pancake II, 16. Pumpkin Pie soon, 17. Pumpkin pieces, 18. Pumpkins #2, 19. Pumpkin Pie, 20. Got Pumpkins?, 21. Pumpkin muffins, 22. Pumpkins #1, 23. Pumpkin 3 cups, 24. pumpkins with ristras bkgd, 25. Pumpkins, pumpkins, pumpkins..., 26. Pumpkin Bread, 27. Pumpkin, 28. Pumpkin in a Patch, 29. Roast Pumpkin Seeds, 30. Pumpkins, 31. Pumpkin Spice Bread, 32. Pumpkin Bread, 33. Roast Pumpkin Soup, 34. Pumpkin Pie, 35. pumpkins, 36. Pumpkins

Kõrvitsad on imelised sügisviljad.
Miskipärast meenub seepeale kohe Paunvere Väljanäitus (mis leiab aset juba homme!) ja jõulune kõrvitsasalat. Klassika, eksole.
Kui vaimuvaesus kipub ahistama ja kõrvitsasalatist (mis muuseas on üks minu vaieldamatult lemmikumaid salateid) kaugemale ei näe, siis on hea lüüa lahti mõni kokaraamat või kaasaegne abimees - internet. Variante on igast äärmusest – kõrvitsa Creme Brulee , kõrvitsavein , kõrvitsakreem, kõrvitsapasta, rääkimata küpsetistest, kookidest ja pajaroogadest. Ja ärge unustage kõrvitsaseemneid – neid saab näiteks röstida või-oliivõli-soola-küüslaugu seguga. Ja kui isu kõrvitsatest täis, siis saab teha küünlalaternaid ja linnumaju . Kuigi pean tunnistama, et need viimased tegevused tekitavad minus kahetisi tundeid – toiduga mängimine või niii...

Mesilinnu nektar.
Mesi kui vedel kuld. Mustmiljon tarkusetera ja nippi. Käheda kurgu rohi.
Kaunis sügis toob kaasa ka lühemad päevad ja üha pikemad õhtud - küünlagurmaanide lemmikaeg. Mett ja küünlaid ühendades saame tulemuseks mesilasvahaküünlad. Jah, neid me teeme.

Foto: frscspd

Ehk siis lühemalt ja konkreetsemalt:
10.oktoobril toimuvad helged hetked koos kõrvitsa ja meega. Kell 17 avame uksed, kell 18 alustame töötubadega, kus saab teha vahaküünlaid ja ürdisoola-ürdiõli (kui sul on endal mõni vahva purk, kuhu hea kraam tallele panna, siis võta kaasa. Kui pole, siis saad meie purke kasutada), kuulame mõnusat muusikat ja avame kõrvitsakohviku. Kõrvitsakohvikus saab kaubelda lisaks sularahale ka naturaalmajanduslikus korras. Vahetuskaubaks sobib nii kodune õuna- või marjamahl kui ka tühjad väikse (titetoidu)purgid (eriti need kõige pisemad on kõrges hinnas), igat sorti karbikesed, metallist piparkoogivormid või muud põnevad vidinad. Kui sul on vahetuskaubaks midagi muud huvitavat pakkuda, siis võid enne meiega ühendust võtta ja vahetuskaubas kokku leppida.

!!! Seekord pakume gurmeed ka muusikasõpradele - Kell 8 laseb kuldsed romansid ja aariad lendu Lembit Tolga (Orfeo Music). Tule kindlasti kuldsest sulailust osa saama!

Osavõtutasu määrad Sina vastvalt oma äranagemisele ja südametunnistusele.
Kui tekkis huvi, siis registreerida saab siin kommentaariumis või e-kirjaga (info@kadrimotell.ee) või helistades numbrile 5107487.

Taaskasutuse pühapäev

11.oktoobril kell 11 toimub taaskasutuse pühapäev. Vahetame riideid, käsitöötarbeid, kodutekstiili, nõusid, koduse gastronoomia saavutusi ja muud seesugust. Meisterdame süüteroose.

Jälgi seda postitust, sest me veel täiendame seda.

-Kadri

Taaskasutuse pühapäev

2009-09-19T01:09:00.009+03:00

See suvi on toonud kaasa mitmeid uusi ideid ja algatusi, katsetusi nende realieerimiseks, kogemusi, vigu, õppimisi.
13.septembril toimus esimene Rohelise Luksuse Häärberi taaskasutuse pühapäev. Toimus vaikselt ja punnitamata, pigem nagu testüritus või proovikivi. Tunne sai hea ning julgust tuli tsipa juurde - proovime veel sellist päeva teha. Näiteks 11.oktoobril...
Õues, sügispäikese meelevallas toimus naturaalmajanduslik kauplemine stiilis vorst-vorsti-vastu (või siis kurk-kassi-vastu). Toas olid õmblusmasinad ritta aetud ning vanadest kardinatest ja linikutest valmisid poekotid.

Situatsioonikirjeldus: abikaasa telefonikõne: "Palun, mine sinna ja võta sealt see..". "Ma ei saa, ma triigin kilekotte.". Vaikus. "Möh?!"

Eksperimentaalkäsitöö korras sai tehtud vanadest kilekottidest turukott. Siin on ilusasti näidatud, kuidas kliekottide triikimine käib. Selliselt kokkusulanud kile on väga vastupidav ja kergesti õmmeldav materjal. Aga ei tasu loota, et esimesel korral kõik õnnestub. Erinevad kiled käituvad raua alla erinevalt. Peale mõningast proovimist tekib sisetunne, mis määrab ära kui kaua kilet triikima peab, et see käkraks ei sulaks. Ja kindlasti tuleb kile pärgamendi vahelt kätte saada kohe peale triikimist. Proovisin kile kihtide vahele panna ka kõiksugu nänni - kangatükke, pitsi, paberit. Üldiselt on nii, et õhuke paber ja salvrätid jäid päris ilusasti kinni. Kangas ja pitsid tahtsid veidi tugevamat kile, mida annaks pikemalt kuumutada, ja ei sulaks nii väga õhukeseks - sellega oli rohkem mässamist. Kuigi tundub, et sulanud kile peaks igasuguse tekstuuriga haakuma, siis kipub tekstiilmaterjal jääma kilekihtide vahele eraldi. Kilest paanid õmblesin sik-sakiga kokku, põhi mõnest paksemast kilest või rohkematest kilekihtidest sulatatud ja rohkem müstikat ei olenudki. Kott sai õhtuks, kui kõik külalised ja fotoaparaadid olid koju läinud, valmis. Siinkohal rakendage oma elavat kujutlusvõimet lõpptulemuse visualiseerimiseks.

-Kadri

Unistus vs tegelikkus

2009-09-17T15:19:00.009+03:00

Unistus

Rohelise Luksuse Häärber on olnud ilus pilvekesel hõljuv unistus. Vaikselt ja valutult olen seda unistust püüdnud killu haaval teostada. Ent unistus on liiga suur ja killud seni olnud liiga väikesed. Minule määratud aeg siin maamunal saab enne otsa, kui killud kõik kokku saavad ilusaks tervikuks.

Viimane nädal on olnud üks suur püherdamine bürokraatias. Nimelt proovin õnne nn eurorahadega - PRIA maaelu mitmekesistamise meede 3.1 . Üks suur samm tõelise Rohelise Luksuse Häärberi poole. Oli juba ette teada, et sügisel on paberite esitamise tähtaeg kuid minu valutu hõljumine maa ja unistuse vahel ei olnud nii viljakas, et niiviisi kogu protsess lõpule viia. Mõni nädal tagasi jõudis päriselt kohale, et olgugi, et näiliselt kõik vajalik on olemas ja tehtud, siis lõplikul paberite vormistamisel ja kõikvõimalike määruste lugemisel tulevad päevavalgele uued ja "huviatvad" avastused. Kooskõlastused, hinnapakkumised, analüüsid, prognoosid jne jne.

Unistus aeglaselt kulgevast Häärberist on võimalik realiseerida vaid ülihelikiirusel asju ajades, joostes, tormates, delegeerides, reguleerides. Vastasseis unistuse ja reaalsuse vahel. Aga selle nimel tuleb tegutseda, et tormamine ja pinnapealsus ei oleks normväärtused. Rahulik süvenemine ja protsesside nautime peavad seda olema. Näen pisikesi õnneliku elu algatusi pead tõstmas igal pool ja see on väga tore. Tuult tiibadesse, õnnelikud inimesed!

Tegelikkus

Veel 20 tundi.

-Kadri

Linnaluksus

2009-09-10T00:44:00.012+03:00

Olen üle pika aja Tallinnas. Ma pean silmas olemist, mitte 1-2-päevast läbitormamist. Olen kogu aeg olnud kramplikult kinni idees, et roheline luksus on võimalik ainult idüllilises külaelus või äärmisel juhul mõnes vaikses puitpitsmajadega aedlinnas. Minu kramplikut kinnistumist sellesse visuaali ei ole kõigutanud ka asjaolu, et hetkel ei vasta meie häärber kummalegi määratlusele. Nii hea on enda kohta arvata, et oled laia silmaringiga ja avatud uuetele ideedele ning oskad näha asju klapivabalt. Aga kuivõrd see arvamus paika peab, on iseasi. Mina enda puhul julgen kahelda väite tõesuses.

Pojaga leppisime juba mitu päeva tagasi kokku, et lähme koos (ja kindlasti trammiga) Kaubamajja talle mingit mänguasja vaatama. Isegi ei suutnud süveneda, mis imeasjast ta nii ahvivaimustuses oli, et pidi kohe „luurele“ minema. Minu selge eelarvamus, et mingi järjekordne mõttetult üleshaibitud vidin, mis maksab ebainimlikult palju. Aga jutt käis ju ainult VAATAMISEST, seega ohutu kokkulepe. Täna ei olnud mul enam ühtki usutavat vabandust, seda käiku mitte ette võtta. Lootsin veel, et ehk saame autoga kähku ära käia ja linnuke kirja saada. Aga maja ees olles vajutasin autouksed uuesti lukku ja me ikkagi läksime trammiga. Ilm oli imeline. Soe, veidi riukalik sügistuul, õhk oli nii pehme.

Sõitsime läbi linna ja jalutasime Tammsaare pargis ning käisime Viru keskuses. Meelelahutus, mis ei oleks mind veel paar tundi tagasi motiveerinud koduuksest välja minema. Hoolimata endale antud lubadusest, et ma ostan lastele mänguasju ainult teise ringi poodidest, rõõmustasin ma teda uhiuue kaardipakiga. Ma olin nii tänulik, et ta mind vedas linnakärasse.

Ma nägin inimesi nende toimetamistes ning sain vägagi ruttu aru, et minu Rohelise Luksuse Häärber on hoopis teine maailm. Aga mitte parem maailm, lihtsalt teine maailm, millel on ka oma puudused. Näiteks ei näe ma seal argisagimist ega näe ka palju inimlikkust. Inimlikkus on kindlasti olemas aga sellel ei ole võimalust välja paista. Inimlikkus annab endast märku mureolukordades ja neid esineb külalistemaja klientide hulgas harva. Kuna viimastel kuudel on olnud minu sotsiaalne suhtlemine valdavalt kliendikeskne, siis muud suhtluskanalid ning sealt kaudu leviv inimlikkus on olnud marginaalse tähendusega.

Enamasti on meie külalised oma eluga hästi toimetulevad ning heas tujus inimesed. Kes see ikka läheb kurva meelega Pärnusse päevitama või torisedes šokolaadisele sünnipäevale.

Aga Tallinnas ma nägin ja tuletasin endale taas meelde, et maailmas on inimesi, kellel ei lähe parasjagu nii hästi kui võiks. Koht kus peaks mängu tulema teiste inimeste inimlikkus. Oli tunne, et see pool minust on alatarvitamise tõttu rooste läinud.

Kui ma mõtlen vastutustundlikku käitumist, siis ma mõtlen vastutustunnet mitte üksnes looduse ees, vaid vastutustunnet ka kultuuri, ühiskonna, sotsiaalse keskkonna ees. Ja selle serva pealt vaadatuna on roheline luksus – oskus olla inimene – vägagi hästi realiseeritav keset linnakära.

Teisalt meeldis mulle väisata lisaks kohustuslikule Kaubamaja koduosakonnale ka öko- ja käsitööpoode (neid mis parasjagu teele jäid). See on nii hirmus lahe, kuidas tikkonstade, läikiva plekk-fassaadi, juhtmete ja LED-ekraanide vahel on end sisse seadnud ökopoed justkui teatud kildkonna pühamud. Mis seal ikka nii väga ökot on - saksakeelsete siltidega moosipurgid või kaamelipiima seebid... (tegelikult ikka kohalikku kraami ka). Aga meeleolu loeb ja see on omamoodi lohutus või vabandus rutaka elutempoga kontoriinimestele (kelle hulka isegi veel 2 aastat tagasi kuulusin ja võib-olla kuulun ka tulevikus), kes lihstalt ei jõua maale vanaema tehtud moosi järele. Või polegi neid maavanaemasid. Tõenäoliselt valdab neid inimesi teatav heaolu, et said ökojahu ostes maailmaparandamisele natukene kaasa aidata. Ja nii ongi, hästi on. Ja mis siis, et võib-olla on see pelgalt pisike enesepettus või vooluga kaasa minek.
Ja mis seal salata, langesin minagi linnakirevuse lõksu ja ei lahkunud neist poodidest just tühjade kätega. Siinkohal julgen soovitada maavanaemasid mitteomavatele linlastele pigem laupäevahommikust turukülastust.

Siia otsa tahan ära tuua ka ReUse Republic'u ettevõtmise – rõivadisain, mis kasutab materjalina kaupluste ja rõivatootjate laojääke. Väga julge ja nutikas lähenemine vastutustundlikkuse teemale ning minu arvates igati sobiv näide selgitamaks terminit linna-öko.

Roheline luksus on linnas täiesti võimalik, ma olen selles päris veendunud nüüd. Jah, ta saab keset linna teise tähenduse ja fookus muutub aga idee jääb ning toimib. Tänane linnavisiit (mille üle siiani oma pojale väga-väga tänulik olen) kinni(s)tas ideed kolida talveks teisipäevased padjaklubid pealinna, oma isklikule pereelule lähemale. Koht on selle jaoks valmimas ning loodan sealse perenaisega õige pea ka konkreetse plaani kokku leppida. Teinekord kirjutan täpsemalt.

Klapid eest!

-Kadri

Muinastulede öö

2009-08-28T14:50:00.004+03:00

Ärge unustage homset muinastulede ööd! Vaata täpsemalt Rannarahva Kojast

Foto: Vaatleja

- Kadri

Helged hetked õunte ja seentega (5.septembril)

2009-08-24T12:38:00.016+03:00

Oli see vast päev - kui ta parajasti käes oli, tõi ta endaga silmavett ja hammastekiristamist, mõtles Melker. Nüüd aga saabus õhtu oma rahu ja selgusega ning temagi oli andestanud iseendale kõik oma rumalused. Küllap oli elu üks ütlemata kaval asi oma pidevate käänakutega, ühel hetkel on silmavesi ja hammastekiristamine, järgmisel hetkel tulevad kõige puhtam rõõm ja kõiksugu jumalikud asjad, mõtles Melker, niisugused nagu näiteks värskelt suitsutatud silk, või ja värsked kartulid.

Nad istusid rannakividel Nisse suitsuahju kõrval ning päike veeres taamal merre, põsed suvesoojuses õhetamas. Nisse pakkus neile silku, kuldpruuni, lõhnavat silku, niipalju kui nad süüa jaksasid, Märta pakkus neile võid, kartuleid ja kodus küpsetatud rukkileiba, ning Melker pidas kõnet. See oli kiidulaul sõprusele ja värskele suitsusilgule, sest ta tundis rinda tänumeelest tulvavat. Muidugi oli elu ilus, ja mõelda ainult, kui palju sedasama elu mahtus üheaainsa armetu suvepäeva sisse!

"Jah, mu sõbrad," ütles Melker, "on täpselt nii, nagu ma ikka tavatsen öelda: on see vast päev!"

"ja missugune pagana päev pealegi," lisas Pelle.

/Astrid Lindgren "Väike Tjorven, Pootsman ja Mooses"/

Ei ole mul pakkuda ei suitsusilku ega rannakive aga ühe toreda päeva pakun ma küll. 5.septembril ootan külla vaba mõttelennuga inimesi veetma helgeid hetki õunte ja seentega. See on jätk šokolaadipäevale .

Katame üheskoos hilissuvise pidulaua, mida ehivad põnevad õuna ja seeneroad. Olen väga liigutatud, kui saad kaasa võtta oma huvitava panuse sellesse söömaaega. Ja kui soovid oma roa retsepti ka teistega jagada, siis võid selle mulle juba varem teele saata, küll ma hoolitsen jaotusmaterjalide eest ise.

Sel korral pakun lisaks hilissuvisele pilvelugemisele veidike viltimistööd ja ühist õunapommiküpsetamist. Ning kui keegi on sel päeval saanud hea seenesaagi, siis kindlasti leidub seltskonnas lahkeid kaaskodanikke, kes aitavad seente puhastamise tüütu töö ette võtta. Nii, et ilma häbitundeta võta oma seenesaak kaasa - ühendame meeldiva kasulikuga. Laske ideed lendu ja teeme koos laupäeva lõbusaks! Paras aeg saabumiseks on alates kella 6-st. (Tähelepanu! Rahva tungival nõudmisel alguasaeg muutub ning ootame Sind juba alates kella 5-st)

Kui ilm vähegi kannatab naudime hetki õues, mõtle sellele kui riideid valid, aga vajadusel mahume ka tuppa ära.

Kui plaanid tulla, siis palun teata sellest mulle ette, sest kohtade arv on piiratud. Nagu juba väikest viisi tavaks on saanud, siis pileteid sellele üritusele ei müüda, tarvis on kaasa võtta südametunnistus.

- Kadri

5107487

info@kadrimotell.ee

Pildid on Kaili Pildiaugust

Padjaklubi - käsitööpiknik / Pillow Club - handycraft picnic

2009-08-14T16:37:00.019+03:00

Sellel teisipäeval toimus Rohelise Luksuse Häärberi Padjaklubi piknikuvormis. Teemaks oli arhailine tikand, ainest võtsime Christi Küti raamatust "Pihuloomad". Lummav augustiõhtu ja toredad-tegusad naised.
On this tuesday we had handycraft picnic in our Pillow Club. We embroidered small toys inspired from estonian old national patterns you can see from this book . Gourgeous afternoon in sunny August.

Järgmisel korral pisut rohkem puuteraamatust, hakkame kaanekujundust tegema (vähemalt mina hakkan :)). Aga mis peamine, igaüks saab teha, mida parasjagu soovib. Minu poolt on vaid seltskond, niidid-nõelad ja muud tarvikud.
Padjaklubi on avalik - olete oodatud!

-Kadri

Loe padjaklubist lähemalt .You can read more about the Pillow Club.

Meenutusi laupäevast

2009-08-12T11:36:00.010+03:00

Helged hetked šokolaadiga.
Oli imeline päev.

Aitäh kõigile!

suur šokolaaditegu

väike šokolaaditegu (butafooria)

hetked peale külaliste lahkumist

-Kadri

Helged Hetked

2009-08-01T10:37:00.015+03:00

Võta üks pärastlõuna, et nautida seda, mis on ja unustada see, mida Sa tahad, et oleks! Meil on suvi ja sõbrad ja ilus Eestimaa, märkame seda koos.

8.august on sobiv hetk, et tunda siirast rõõmu augustikuu õhtust Reiu jõe kaldal ja teha seda koos oma toredate sõprade või lähedastega.
Niisiis – 8.augustil on Kadri Külalistemajas Helged Hetked. Helged Hetked loovad võimaluse võtta veidikeseks aeg maha – ilma punnitamata, lihtsalt ja armsalt ja..... magusalt. Nimelt seekordse ürituse võtmesõnaks on šokolaad.
Hetked algavad juba kella 4-st pealelõunal aga hiljaks Sa ei jää, kui jõuad kell 5 või kell 6... üritus algab Sinu jaoks sobival hetkel. Selleks ajaks on šokolaad vesivannil vedelaks aetud ning saab koos Wine Piccadilly trühvlimeistri Aivoga päris oma käega päris ehedaid trühvleid teha.

Käsitöötoas annab Laima näputnäiteid, kuidas teha fimosavist kelmikaid šokolaadiehteid või vildist libatrühvleid või joonistada hästi pisikeselt. Igav ei hakka, sest vahvate inimestega koos tuleb üha uusi ideid juurde. Isetegemise mõnu on garanteeritud ning kes seda varem kogenud ei ole, ärgu peljaku, kunagi on ikka esimene kord. 1.mai postituse pildilt on näha, et mehed ei pea sugugi jääma kõrvalt vaatama.... Lõbus igal juhul.

Fimo-savist ehted

Aga tegelikult ei pea meie juures midagi tegema, võib lihtsalt murule pikali visata ja taevas pilvi lugeda või jälgida putukate sagimist rohukõrte vahel. Ja patt pole ka võtta üks eine murul. Piknikukorvi ja piknikulina saad meie juurest aga võid lahkelt ka ise kaasa võtta, sest oma vanaema vaarikakook ja sõstravein on kõikse parem. Selle üle me ju ei vaidle, eks.
Kui näpud on piisavalt kaua trühvleid veeretanud või vilti õmmelnud või on kõik pilved kokku loetud, siis paneme koos põlema sadu küünlaid ja oleme ilusas augustiõhtus Reiu jõe kaldal. Toredad inimesed, tore atmosfäär, kohvi lõhn ja veini maik.

Foto: lindaknight.me

Ainult selleks õhtuks avame koostöös Wine Piccadilly’ga improviseeritud jõeääre kohviku, mille olulisimaks müügiartikliks on helged hetked. Aga mis peamine – keegi teine ei saa Sinu hetkeid helgeks teha. Oleme väga rõõmsad, kui Sa tuled ja annad õhtusse oma panuse. Võid kaasa võtta kitarre või hoopis hularõnga või oma ilusa lauluhääle – jõeääre kohvikus saab teha asju, mis teevad Sinu meele elevaks ja teised vaimustunult rõkkama. Ise teeme ilusa õhtu.
Ilus õhtu maksab just nii palju, kui Sa arvad selle väärt olema. Ise otsustad. Ainult, et pangakaardid on jõe äärest välja tõrjutud ja kasutusel on ilusad Eesti rahatähed.
Nagu heade asjade puhul ikka, siis seda pole kunagi piisavalt palju. Kohtade arv on piiratud ja seetõttu oleme tänulikud, kui teatate oma osalemissoovist ette. Registreerida saab telefoni teel (5107487), e-posti vahendusel (info@kadrimotell.ee) või kirjalikult Wine Piccadilly’s (Pühavaimu 15, Pärnu).
Peale õhtut saab Kadri Külalistemajja ööbima jääda või aitame Sul korraldada turvalise kojujõudmise.

Kui midagi jäi segaseks, siis alati võib julgelt üle küsida!

-Kadri

Padjaklubist lähemalt

2009-07-27T21:01:00.018+03:00

Seekordne postitus liigitub pigem informatiivsete hulka, tundepisaraid ei ole plaanis välja kiskuda.

This time I'm telling you about what I do.

Võtsin kätte ja kutsusin kevadel kokku Padjaklubi – paar omakandi tuttavat, kellega paariks tunniks maha istuda ja midagi mõnusat teha (ehk siis käsitöötada). Käsitööring kõlab küll nostalgiliselt aga mitte nii meeldivalt nostalgiliselt, et kokkusaamist sedamoodi kutsuda. Upitasime veidi oma sabasulgesid ja panime nimeks Padjaklubi. Parajalt ebaoriginaalne ent samas ütleb umbes-täpselt ära selle, millega tegeleme. Ehk siis mitte millegi konkreetsega - saame kokku, lobiseme, sööme kooki, nokitseme millegi ilusa kallal ning pärast läheme hea tundega laiali, et nädala pärast kõike seda korrata.

Filosoofilisemalt väljendades: teatud naistüübile heaks uneks hädavajalik elulemisvorm, ilma milleta on kuri karjas ja moor tõre.

Kuna mulle hirmsal kombel meeldivad nii süsteemid kui ka vabaimprovisatsioon, siis kasutades hõimuvanema võimupiire, panen ette, et suvelõpu-sügise-talve-alguse periood möödub tikkimise tähe all. Kes tahab lööb kampa, kes ei taha nokitseb millegi muu kallal. Proovime läbi tuntud ja tundmatud tikkimisvõtted ja tehnikad – igal korral uus tehnika. Olles vastutustundliku eluviisi suur poolehoidja, ei taha ma, et Padjaklubis tekiks hunnik väikesi proovimise lappe või lihtsalt-mingeid-asjandusi. Seepärast saab väikestest asjadest kokku midagi suurt – puuteraamat (vt. ka http://www.tactilebooks.org/). Puuteraamatud on mõeldud pimedatele ja vaegnägijatele lastele. Selles on kasutatud erinevaid materjale, tekstuure, motiive, mida on lapsel huvitav käega kombata ja samas ta saab jälgida raamtus ka mingit lugu. Kõiki tikkmise näpuharjutusi saab kasutada raamatu detailidena.

aussiescrapsource.typepad.com

Osalt sai idee indu Isetegijate käimasolevast tikkimismaratonist . Aga seeme on pärit minu vanaemalt. Vanaema Luise töötas Rõuge lastekodus ja oli väga osav igasugu käsitöös. Vanaema tikkis lastekodu lastele raamatu, kui ma eksi, siis oli see Punamütsikesest. Ma pole seda raamatut kunagi näinud aga mu ema rääkis seda raamatu-tegemise-lugu mulle mitmeid kordi, juba päris pisikesest peale, ja ma olen alati tunnetanud sabakondis aukartuse värinat sellise töö ees. Tikkida raamat – see on minu jaoks justkui tähenduslik sümbol ja järjepidevuse kandja.

In the spring I invite some people to join the Pillow Club - just a few ladies from neighbourhood to have good comapny and to make some fancywork. Crafting club sounds nice, but is just too official so we called it Pillow Club. We have no agenda in what we do - we just meet up, eat, chat and do something lovely for ourselves.
I sort of invented some boundaries that we should try emroiderig until beginning of winter. We try all sorts of new things and to have a purpose and use of the work we will make a (tactile book) . These are for for blind and partially sighted children and it has different materials, textures, motives for children so it would be interesting to touch and the story would be interesting as well. All our workpatches can be used in the book. I had the actual eagerness to do it from an internet forum, but I have it in my memory and blood from my grandma. She worked in Rõuge orphanage and was a master in handicraft. She had made a book like that, I think it was Little Red Riding Hood. I have never seen the book, mut my mum told me a story of the book several times. I have always been awestricken by it - to emroider a book - for me that is a symbol and carrier of the legacy.

Ja kui nüüd kõik lühidalt kokku võtta, siis:
ᘒ Padjaklubi toimub igal teisipäeval kell 6 Kadri Külalistemajas.
ᘒ Oodatud on kõik huvilised, ka need, kes ei taha osa saada tikkimisteisipäevakutest vaid kooksid samal ajal hoopis oma pooleliolevat triibulist sokki.
ᘒ Vajalikud vahendid ja materjalid saab Padjaklubist (juhul kui me ei ole kokku leppinud teisiti).
ᘒ Oma osalemisest ette teatamine on viisakas (info@kadrimotell.ee või 5107487).
ᘒ Osalemistasu on 35 krooni ja usinamatele on olemas ka kalendrikuukaart, mis maksab 120 krooni.
ᘒ Üks hää iseküpsetatud kook või värkselt hapendatud kurgid kuluvad alati marjaks ära.

Tikkimiseaastaaeg ei tähenda, et kõik muu mõnus jääb unarusse. Kindlasti mitte. Näiteks homme läheme hoopis lilli korjama, et need siis ilusasti raamatu vahele panna ja millalgi sügisel neist kaarte teha. Ja mida lähemal jõuludele, seda rohkem võtavad võimust kõiksugu geniaalsed kingiideed.

To be short:
ᘒ Pillow Club takes place every tuesday at 6pm in my place
ᘒ Everyone is expected to join - even the ones who would just do their own knitting at the time
ᘒ Everything necessary is here in Pillow Club
ᘒ We appreciate a notice before you're coming (info@kadrimotell.ee or 5107487)
ᘒ It is 35.- to join us and the very eager ones can get monthly pass for 120.-
ᘒ We always appreciate a self-baked cake or anything else nice from your kitchen
Stiching does not mean we do just that. Tomorrow we are going to pick some flowers so we can dry them and do postcards or them. The closer the christmas comes, the more we play around with gift ideas etc.

Lõpetuseks üks vana võlg. Kunagi ennemuistsel aal tuunisime me totsikuid. Et me seda ka tõesti tegime (mis siis, et esimese soojaga kohe valmis ei saanud), siis selle tõestuseks ka pildid.

To finish up here is an old promise - a while ago we tuned up some old ugly cups - here are the photos.
Photos are from Gille and Margit.

Ja siis tegime pajalappe...

Ja organzalilli...

Ja süüteroose ...

Aga ehk jõuab neist kunagi täpsemalt kirjutada ja kui ei jõua, siis jäävad need ajaloosaladusteks.

-Kadri

P.s. Padjaklubi pildid on teinud Gille ja Margit. Äitäh!

Tantsupeo triloogia: minu pere lugu

2009-07-22T19:57:00.013+03:00

Translation of this post will be soon. Sorry!
Tänavuse tantsupeo teemaks oli MERI. Minul on merega oma seos – kallis kaasa on meremees. Täpsemini veel öeldes mereväelane. Tõenäoliselt ei olnud tantsupeo kaptenil, Ülo Luht’il, silme ees meie pere, kui ta pidu kokku pani aga kogemata kajastas see vägagi tõetruult just neid tundeid ja mõtteid, mis mind igapäevaselt puudutavad.

Algumeri

Eestimaa on kõige alus. Selle teadmise peale kasvavad kõik teised tunded ja kogemused. Rahvuslik uhkus on meie peres olemas. Igas mõttes. Mina olen paadunud estofiil. Eestimaa on ilus ja eesti inimesed on ilusad. See lihtsalt on nii. Tanel väljendab oma pühendumust maksimaalsel võimalikul moel – ta on valinud oma elukutseks kodumaa kaitsmise. Ma olen alati teadnud,et tema jaoks on esimesel kohal töö ja siis tuleb pere ja kõik ülejäänu. Muud moodi ei ole see sõjaväelase puhul võimalik. Ilus on maa mida armastan.

Meremehehakatiste tants

Peres sirgub kaks poega ja pisitütar. Pojad on isa käe all varakult selgeks saanud, mis asi on allveerobot ja mis tööd teeb miinijahtija. Lemmikfilm on "Tuulepealne Maa" ning seda vaadatakse ainult sõjastseenide kaupa. Kõik ilus ja lembeline jäetakse vahele. Praegusel hetkel ei tunnistata mingit muud ametit kui mereväelane. Õige mees töötab ikka laeva peal (kuigi, jah on hetki, kus ka maaväelaste luurepolk tundub ahvatlev, sest siis saab mööda metsa roomata).

Tulge, lähme Tantsupeole!

Tantsupeol osalemine oli minu suur unistus. Kõige selgemini sai see välja öeldud siis, kui me Taneliga esimest korda koos käisime pidu vaatamas, aastal 1999. Ma tundsin nii suurt kadedust, et tema on käinud tantsupeol tantsimas ja mina mitte. Otsustasin, et mina tahan ka kunagi tantsupeol tanstida. 10 aastat ootamist aga ära tegin!

Mis seal meile tehtanekse

Septembri algul läks mees merele ja tuli sealt tagasi alles veebruari lõpus. Osa sellest ajast oli ta Inglismaal, kui sääti korda Eesti Mereväe kolmandat miinijahtijat „Ugandi“. Loeti üle kruvisid ja rihiti relvi. Laev tehti korda, et saaks alustada esimest meresõitu Eesti lipu all kodusadama poole.

Usalda

Usaldus on pere alus. Mina tean, et mees tuleb alati merelt koju ja tema teab, et mina olen teda alati kodus koos lastega ootamas. Iga lahkumine on raske ent usaldus ja teadmine, et kuskil kaugel on keegi, annab rahu. Ukuaru valss suudab seda tunnet imehästi edasi anda. Just nii ongi – kurblik-rõõmus viisike. Armastus.

Mere tujud

Nendest ei tea mina vist midagi. Olen näinud imelisi fotovaateid säravsillerdavast merest väljahüppavate delfiiniparvedega aga ka süngelt halle pilte kaptenisillani ulatuvatest lainetevahust. Meremees ei räägi palju mis värk selle merega on. Ja nii ongi parem, sest ilus meri tundub liiga ilus, et tõsi olla ja karm meri liiga karm, et ette kujutada.

Viire takka. Neid mõtteid ei taha mõelda aga mõnikord peab. Peab endale aru andma, et me ei saa iial teada, mida homne päev toob. Minu siiras toetus naistele, kes tunnevad selles tantsus liiga selgelt oma lugu.

Tuulevaiksel ööl

24.veebruaril oli viimane kojujõudmine. Puhus külm põhjatuul. Hall laev sõidab vaikselt sadama poole. Silmadega otsid oma musta täpikest reelingu ääres. Iga hetkega muutub täpp suuremaks ja süda põksub kiiremini. Lõpuks ometi!

Tuljak

Pulmatants. Seda tanstu peab oma kaaslasega tanstima, muidu pole ikka nagu päris see õige tunne. Järgmine suur unistus – tantsupeole oma mehega. Kas ootama peab kuni pensionipõli käes ja mered on kõik läbi seilatud või võib see juhtuda ka varem?

Tantsimiseni!

- Kadri

Tantsupeo triloogia: Lee

2009-07-16T21:37:00.012+03:00

Translation of this post will be soon. Sorry!

Tantsupeo proovid algasid hipodroomil. Nagu tavaks on saanud, siis tantsuansambel „Lee" B-segarühm ei hiilga just usinusega. Kui vähegi võimalik, tuleb kõik asjad jätta viimasele minutile või natuke peale seda. Rääkimata tallinlaste raskustest õigeks ajaks proovidesse jõuda. On ju kange kiusatus piiluda korraks virtuaalpostkasti ja kasvõi natukenegi tööasju teha. Justkui oleks tallinlased asendamatumad kui mujalt kohale sõitnud tantsurahvas. Ütleme nii, et vahepeal oli tuju juba päris hapu, sest peol osalemise võimalus lõi hetkeks kõikuma. Jõuetu raev valdas mind neil hetkedel. Sa näed, kui kergekäeliselt ollakse valmis laskma käest võimalust saada osa üheshingamisest ja sind kistaske tahtmatult sellega kaasa.
Mõni päev hiljem, peale viimast tantsupeo etendust ilmuvad noormehed välja lillekimpudega oma partneritele. Ilus ja lihtne žest mis pani oma siira emotsionaalsusega imeilusa punkti peole. Just see ongi „Lee“. Tunnetest ja emotsioonidest tulvil.
Olen veendunud, et Lee’s jäävad pidama ainult Head Inimesed. Südamlikkus ja hoolivus. Ligimese märkamine. Seljad tugevalt vastakuti. Trenn ei ole lihtsalt trenn, kus nähakse kurja vaeva. Pigem lõbusamaiguline kokkusaamise koht, mida võetakse alati mõnusa huumoriga. Rangus ja distsipliin on võõrsõnad, seda juba põhjusel, et trennis hoiavad meie lapsed endid ise. Pidev laveerimine tanstusammude ja kombinatsioonide ning kilkavate jõnglaste vahel.
Kuigi lihtsam (vähemalt treenerile) oleks ehk lakooniliselt mööda nööri käia ja teha tõsist asja, on lõppkokkuvõttes siiski Lee-moodi tehes tulemus hoopis elulisem. Lee tantsud ei ole kuivad. Neis on neid samu laste kilkeid ja ka nuttu, üksteise tögamist ja x-treami päevi, luumurde ja šokolaadi, isegi mõlkis autosid. Värelev eluleek. Maido Saar on pannud alguse millelegi hoopis suuremale, kui esmapilgul hoomata oskaks.
Minu mees käis 12 aastat Lee’s tantsimas. Alustas päris pisikesena ning sai piisavalt suure annuse Lee-tinktuuri (ja tundub, et see oli ikka korraliku piirituse baasil tehtud tinktuur). Olen kuulnud sellest ajast legende. Ta räägib sündmustest ja juhtumistest laagrites-reisidel-pidudel ning need juhtumised on kahtlemata väga põnevad aga Lee fenomen siiski sõnadesse ei jõua. Seda ongi raske sõnadesse panna. Lee-tinktuuri on tore mekkida ja selle maitsenüansse mõistavad ainult need, kes seda on proovida saanud.

-Kadri

Tantsupeo triloogia: tunded

2009-07-15T00:55:00.021+03:00

Foto: Urmo

Translation of this post will be soon. Sorry!

Tantsupidu on selleks korraks läbi. Minu suur unistus on täitunud. Tundub kohustuslik kirja panna värsked emotsioonid ja muljed, et oleks mida pärast meetutada veel ja veel ja veel...
Ridamisi mõttekilde (nii seotud kui seosetuid) suvise kõrre otsas kolmes järjestikuses postituses. Selline ma olen.

Puhkuselinn Tallinn.Tagantjärele vaadates, kui emotsioonidest on säilinud konsentreeritum osa, võib öelda, et hoolimata üldisest positiivsest foonist on peonädal üks paras katsumus. Proovile pannakse tantsurühma vaim ja igaühe personaalne kannatlikkus. Oli rõõmu, ülevust, ärevust, mõistmatust, pettumust, vennastumist, seiklusi, kurbust, väsimust, naeru, armastust. Kõike oli. Igas hetkes sees olles ei adunud tohutut emotsionaalset pinget, mis kõiki tundeid kordistas, ent nüüd, järele vaadates, saab siiski öelda, et hoolimata geograafiliselt mitte-nii-väga-puhkuseks sobivast paigast, oli elu neil päevil Tallinnas justkui teisel planeedil. Isegi mobiiltelefon andis neiks päeviks otsad. Olin keset tohutut rahvamassi vägagi omas privaatses maailmas. Ilma argimuredeta. Suured tänud kallile kaasale, et ta seda luksust mulle võimaldas. Tantsupidu oli tõestus sellest, et ka Tallinnas saab argipäevast puhata ja mullist välja rabeleda.

Tulemine. Teisipäeva hommikul pealinna minek/tulek oli imeline, isegi romantiline vist. Rongiga. Suvises varahommikus laius raudteeservades lõputu õitemeri. Külluses putkeõievahtu, karikakrad, kibuvitsad, kollased kukeharjad liiprite vahel, tõrvalilled, moonid. Raudteeäärsetes hoovides kohevad pojengipadjad. Ma olin kleepunud vastu vaguniakent ja kohati isegi tundus, et pressin end sellest läbi. Nii väga tahtsin lihtsat kenadust lähemalt katsuda. Kui teeks õige järgmisel suvel lillematka... ??? Võtaks juuli alguse plaani minna Eestimaa aasadele mitmeks päevaks lilli imetlema. Minu arvates päris ahvatlev mõte! Kes kampa lööks?

Pidu ja trenn. Kui mõneks trennitunniks nädalas suudame me kõik end kokku võtta ja pigem oma paremaid külgi näidata, siis päevade kaupa ninapidi harjutusväljakul koos olles on inimesed vahetumad. Ma ei ütle, et see alati omab positiivset alatooni. Aga see on ausam pilt. See on teine pilt kui trennis. Plats on täis inimesi oma perfektsuses ja ebaperfektsuses. Seda on huvitav kogeda ja vaadata. Isegi ennast on huvitav kõrvalt jälgida (niivõrd kuivõrd see üldse võimalik on).

Omad (Foto: Mihkel). Tantsupeol ei ole keegi võõras. Isegi, kui Sa ta nime ei tea, on ta siiski oma inimene. Proovipäevade jooksul kujuneb igaühel teatud ajahetkes välja oma kindel koht platsil ning sageli on see määratletud läbi naabertantsijate. Kõik on omavahel seotud. Kui keegi eksib võib kogu väljaku joonis untsu minna. Ühisvastutus. Ühiselt millegi suurema nimel ponnistamine.
Aga mis sunnib seitset ja poolt tuhandet inimest kuulekalt alluma kõlaritest kostvatele käsklustele. Sageli ju ei näegi, kes on selle hääle taga aga siiski sa kuuletud. Miks ometi? Kui keegi tänaval hüüab, et astu üks märgivahe Kellatorni suunas, siis mida sa teed? Küllap kõnnid rahumeeli edasi. Aga Tantsupeol Sa ei kõnni suvaliselt edasi vaid lähed ühe märgivahe Kellatorni suunas ning jääd kannatlikult ootama järgmist juhtnööri, mis võib saabuda alles tunni pärast. Päike kõrvetab lagipähe ja käimas on võistlus Päikesetriip 2009.
Päikesepõletuse rapport: õlad, nina, otsaesine, põsed, sääremarjad, käsivarred. Õnneks olid tennised jalas, muidu oleks vist suutnud ka varbavahed ära põletada.

Uued sõbrad ja tuttavad. Nagu räägitud, siis vaikimisi on uuteks tuttavateks kõik need, kelle järgi sa oma kindlat kohta määratled. Näiteks oli Killadi-Kõlladi mahajooksul üks paar, kes koondus vastaspoolt väljaku kesktriibule ja alati meie kõrvale. Ma nägin seda paari täpselt 5 korda aga naisterahva naerune nägu on selgelt mälus ning platsil tõi rahuliku tunde, et olen õigel ajal õiges kohas, sest tema on ju ka.
Meie rühmal vedas - me saime uusi sõpru ka oma ridadesse. Siinkohal minu graatsiline kniks Ivarile ja Hannelale, kes aitasid meil ilusti 8 paari kokku saada ja kellele peo lõpuks juba kaks e-d otsaette hakkas ilmuma. Õiged inimesed leiavad oma õige koha üles. Mitte midagi ei ole juhuslikku, igal asjal on oma põhjus.

Miljon miksi. Miks meie inimestele on vaja tanstu- ja laulupidu? Miks oleme klammerdunud nii tugevalt oma esivanemate (tõenäoliselt) uitmõttesse panna väheke suurem ports inimesi ühel ajal laulma ja tantsima nii, et seda kena ka vaadata-kuulata oleks? Miks me tahame ikka ja jälle sisuliselt sama üritust teha ja me ei näi sellest tüdinevat? Miks Rock Summer välja suri aga laulupidu jäi kestma? Miks kuulevad minu lapsed nagu ka mina omal ajal sama, igal õhtul enne kella üheksat kostvat Vikerraadio unejutu-laulukest aga samas ei tea nad midagi Viisi Ubinast? Ma julgen arvata, et sellega on seotud mingid füüsilised või keemilised reaktsioonid kas meis või meie ümber. Laulupidu ja unejutt on nagu loodusnähtused, mille toimumise algpõhjus jääb alatiseks saladuseks. Nad lihtsalt on ja keegi ei vaidlusta nende eksistentsi samas oleks ju nii lihtne nende toimumist takistada – lihtsalt ühest päevast ei panda raadiomajas unejutu plaati mängima. Ent ikkagi mitte keegi ei julge ja ei taha seda füüsiliselt lihtsat käeliigutust teha. Miks?

Me oleme veidrikud. Ma ei suuda lõpuni mõista ja selgitada, miks tänapäeva individualistlikud inimesed tulevad vabatahtlikult kokku, et süüa iga päev ühte ja sedasama suppi (mille saamiseks peab enne tohutus järjekorras seisma), lasta UV-kiirtel kärsatada kõike, mis jääb alusnahast väljapoole, alluda vastuvaidlematult suvalise vennikese korraldustele saamata seejuures materjaalset kasu? Ja olla selle kõige juures südamepõhjani õnnelik ning tunda suurt tühjust ja nukrust , kui see kõik läbi on. Ma tean, miks mina seda teen aga kas tõesti on kogu Eestimaa täis samasuguseid veidrikke? Ehk on see siiki mingi rahvuslik eripära nagu kartulikoore-karva juuksed ja vabalt hääldatav „õ“.

Tantsupidusid vaadanud olen palju rohkem, kui nendel osalenud (kuigi minu arvates on ka iga pealtvaataja tantsu-ja laulupeo osaline, kes aitab moodustada tervikut). Tantsupidu pealtvaatajana on huvitav ning ma ei saa öelda, et tantsijana oleks pidu väga palju kihvtim olnud. Need on kaks erinevat kogemust ja need on võrreldamatud. Pealtvaatajana tekib emostionaalne laeng kontsentreeritult lühikese ajaperioodi jooksul,mmil vaatad etendust. Hingeliigutuse amplituud on suurem ja vaimustus vägevam. Samuti on hoomatavam ürituse mastaapsus. Tantsijana ei taju (sest oma kuninga-silm seda ju ei näe), mida tähendab terve Kalevi staadioni täis inimesi tantsimas ühte ja sama tantsu. Aga jooniserivis ühine pingutus ja lainetuse taktide lugemine annab tunde, te ollakse koos õige asja eest väljas. Koostegemise tunne.

Kui tavaliselt loetakse efektiivseks meeskonnaks 12 inimest, siis tanstupidu tõestab, et efektiivne on ka seitsme ja pooletuhandene meeskond. Massides tekib sünergia, väljakutse ja tõestus kvantitatiivsele ja samas ka kvalitatiivsele võimekusele. Tahes-tahmata meenutab see ameerika rahva ja vene rahva tava teha kõike kõige rohkem, kõige suuremalt, kõige paremini jne. Me oleme laulu-ja tantsupeo näol leidnud oma niši, kus oleme maailma kõige suuremad ja paremad. Mis siis, et väga paljud ei teagi, et kuskil maanurgas on eestlased, kes oskvad kõige paremini korraldata suuri ühislaulmisi ja tantsimisi. Nagu ei tea maailm ka seda, et kuskil on keegi Andrus Veerpalu, kes sõidab maailma parimat klassikastiili suuskadel. Nagu meie ei tea Etioopa vägevatest meestest ja naistest.

Iga inimene on eriline, iga rahvus on eriline, iga maa on eriline. Mitte keegi teine ei tunne ega armasta meie maad ja meie Andrus Veerpalu. Me peame ikka ise seda tegema. Võib-olla sellepärast ei saagi me loobuda laulupeo traditsioonist, sest kes ja mille eest siis veel tunnustaks ja kiidaks meid. Teistes asjades me oleme ka head aga mitte ehk maailma parimad. Kas äkki ka rahvus (kui sama kultuuri kandvate indiviidide kogum) allub Maslow vajaduste hierarhiale? On see meie tunnustuse vajadus, mida me ise usinalt rahuldame?

-Kadri

Suure Peo järgne teadaanne!

2009-07-05T23:32:00.006+03:00

foto: postimees.ee

PIDU!PIDU!
Emotsioon on laes.
Esimene kiire peonädalajärgne kajamine...
Tüdrukud Volvoga, kes te võtsite täna pealinna servast auto peale rahvariietes kena :) naisterahva ja tõite ta Pärnusse - palun võtke ühendust, ma tahan teid tänada!

-Kadri

Palju õnne, Anx!

2009-06-18T08:43:00.004+03:00

Palju õnne, Anx! Ootan Sind sauna.
Suured tänud kõigile, kes kirjutasid oma hetkedest nii siia, kui ka mulle privaatselt. Ma sain neist palju mõtteid ja ilusat lugemist.

- Kadri

p.s. Anx, palun jäta selle postituse kommentaaridesse oma telefon. Kommentaarid on peidetud.

Mullimaailm ja loterii-allegrii - tasub lugeda

2009-06-12T23:18:00.015+03:00

Verbaalne kõhulahtisus, nagu üks mu hea sõbranna tavatseb sõnada, on kahjuks taas ägenenud. Enne kui Sa kirsini jõuad, tuleb päris suur tükk torti ära suua (loe: pikk postitus läbi lugeda).

...

http://www.amazingtoys.net/

Mulle meeldib vaadata vanu fotoalbumeid. Albumeid ajast, kui pildistamine oli pigem erand kui reegel ning filmi-täis-saamise hirmus valiti, mida ja kuidas pildile püüda ja pildistamise protseduur ise oli kohati isegi pidulik. Vanades albumites on nii selgelt näha muutused, mis inimeste ja kohtadega on toimunud. Iga pildiga võetakse ajas pikk samm ning erinevus eelmisega on märgatav. Kahe patsiga oivikust on hetkega saanud pungitüdruk. Tänapäeval, kui foto- ja filmitehnika kuulub igapäeva arsenali hulka, on kuskil tundmatutes digi-sügavustes kümnete ja sadade kaupa pilte, mis väga täpselt püüavad kinni situatsiooni ent edasiminekuid võrreldes eelnevaga nagu ei paista. Ehk siis pidev protsess on silme ees ja see hajutab tähelepanu, et näha, kuidas titest on saanud preili. Võrdlus käib liiga sarnaste hetkede vahel.
Ka minu aju on arenenud selliselt, et näen ainult seda, mis toimub praegu ja selgelt on meeles see, mis toimus eile ja üleeile ent nii raske on ette kujutada, mis toimus aasta või kahe eest. Kui saaks teha hüppe kahe aasta taha, olla seal tunni või paar ja siis tagasi tulla...
Kuskil kukla taga adun, et tegelikult oleksid need 2 pilti albumis absoluutselt erinevad ja neid koos vaadates tuleks üle huulte hüüatus: „Ei või olla!“ Aga ma tahan seda muutust tunda rohkem kui kuskil kukla taga. Tahan seda päriselt tunda. Nii nagu korralikus muutumismängus - before and after.
Kuna ma olen lootusetu optimist, siis ma ei heitu enne, kui olen oma tahtmise ikka saanud. Arengu märkamiseks on vaja oma mullist välja tulla. See on raske, paganama raske. Õnneks olen mõnedel hetkedel sattunud olukordadesse, kus mulliväljumine on õnnestunud. Hetked, mida ei saa planeerida aga mida ma oskan juba loota. Näiteks võib kalli naabrinaise korraks-külla-tulemine lõppeda selliselt. Kuna juba teist kuud olen alaliselt Pärnus, siis Tallinna naabrinaine korraks-külla ei satu. Kallis Naabrinaine alias Päikseke, me ootame Sind siia! Saad ju isegi aru, et tandemjalgrattaga on jama üksi pudrumägede juurde sõita.

Asja saab kindlasti ka professionaalsemalt teha, kui seda suudavad kaks veiniudus „suurt tüdrukut“. Eile toimis see professionaalsem lahendus. Lähed võtad saalis oma koha sisse ja kuulad, kuidas interpreet esitab mängleva kergusega paremaid palu oma repertuaarist.
Olin koolitusel. Päris heal koolitusel. Vahet pole, mis on koolituse täpne teema ja sõnastus, oluline on tekkinud atmosfäär ja mõtetest tüüned õhu kõrgemad kihid. Need kihid, kuhu mõtted nii sageli ei lenda. Minu mõtete tiivad on veel pisut nõrgad, et päris üksipäini neid nii kaugele saata aga tandemis või parves lennates tuleb juba välja.
Kuigi eilne lend ei pretendeerinud kaugusrekorditele, sain ma siiski aru, et ma olen endiselt üks igati õnnelik inimene. Ma olen leidnud endale teeotsa, mida mööda ma tahan käia. Seda võiks võrrelda inimtühja teelahkmega kuskil metsade vahel, kus suuna valid sina ja ainult sina. Vastandina Tallinna Viru tänav, kus päikeselisel päeval rahvamass sind endaga kaasa viib mingis suunas, mis tegelikult pole ju kellegi päris enda tee.
Nii ma siis astusingi eile korraks kõrvale ja vaatasin, et nii ilusa tee olen valinud :) Mulle meeldib.

Tasahilju on mu hobiks saamas õnnelike inimeste märkamine. Supper-luks on vaadata inimesi oma õiges mullis, isegi kui nad pole oma õiges mullis kogu aeg. Mõnikord nad ise ei saagi aru, kui hästi neil kõik on paigas. Inimesed, kes on leidnud selle päris oma asja. Näiteks Ivo ja Aivo Piccadilly’ist. Nende pühendumust on selles kohvikus raske mitte-märgata. Või näiteks minu poeg Teho, kui ta autosid vaibatriibule ritta laob. See laps lihtsalt on detailideni süsteemne – kui rivi, siis nii, et võib joonlauaga mõõta. Ta on nii keskendunud autoninade täpsele paika sättimisele, et ümberringi toimuv ei lähe karvavõrdki korda. Hoian pöialt, et ta selle tunde ka tulevikus üles leiab. Krentu blogi – blogipidamise absoluutne tipp. Ilus, tasakaalus, huvitav, hariv. Üle jala ja punnitades sellised pärlid ei tule. Näiteid tuleks veelgi aga ma ei ütle rohkem ette. Otsi-näe neid ise. Sa tunned need ära!

Aga mis Sind õnnelikuks teeb? Mis on Sinu hetk?
Näiteks suudan mina maailmast irduda, kui võtan kätte puuvillase kanga ja hakkan 2 x 2 lõimega ristpistes Muhu mustrit tikkima. Esmapilgul hullumeelne ettevõtmine aga silm harjub ja hasart kasvab. Äkki kunagi tuleb ka 1 x 1... Ja ma tean, et mul tuleb see nikerdamine hästi välja.

Et innustada Sind oma hetke teistega jagama, ma panen loosirattase ühe tasuta Rohelise Luksuse Häärberi teemasauna kuni 10-le. Kirjuta kommentaariumisse oma hetk, kasvõi paari sõnaga ja sellest piisab, et osaleda loosimises, mis leiab aset kolmapäeval 17.juunil kell 22.00. Kui sa pole bloggeri kasutaja ja ei taha oma kontakti kommentaariumisse jätta, siis saada see minu meilile: info@kadrimotell.ee aga enne pane ikka oma hetk siia alla kirja.

Niisiis – väike kommentaar.... loosiõnn ....Rohelise Luksuse Häärberi saunaõhtu kuni 10-le on Sinu ja Su sõprade päralt.

p.s. saunaõhtule saab tulla kuni 31.augustini.

I like looking at old photoalbums. The ones from the time when all the pictures had much more value than today. From those ones you can see changes in a person. Pigtailed cutie has changed into a punk teenager. Today's technology is too advanced and so, under the piles of photos we don't see the change. Too much to compare. I see only what is under my eyes. I remember yesterday and day before that. But it is hard to imagine what took place two years ago. I do feel that I wanna take a look and say "noooo, not possible!" But I wanna feel the moment too. I will not loose my hope until I have had what I wish. To see the difference you need to step out of today. It is hard, but possible. I have been in Pärnu for two months now and I do miss the drop-by's of my dear friend next door. Sunshine, we really wait you here! You do realize that it sucks to ride a tandem bike alone, even through the sweetest dreams.
Yesterday, sitting in another course, I felt that the atmosphere is most important. I realized I am happy to have found my way. Not with the masses or where the road takes you. I like it, the road I have chosen.
I have a new hobby - noticing happy people :D. Sometimes people don't even sense that they are actually happy. Like Ivo and Aivo from Picadilly. It is hard not to notice the commitment. Or my son Teho, who lays his cars onto the carpet - he just has to have the perfect row. I hope he doesn't loose the touch growing up.
But what makes you happy? What is your moment?I am able to just forget everything while doing my fancywork.

To keep up the ideas I give out a free night of themed sauna for up to 10 people. Leave your moment into comments section, even a few words is enough. I will draw lots at 22.00 on June 17th. If you're not user of blogger or you don't want to leave you contact to comments, send them to me on info@kadrimotell.ee. But please levae your comment into comments section. See you soon!

- Kadri

Vildiseebid / felted soap

2009-06-10T12:32:00.022+03:00

Eile oli jälle Padjaklubi. Seekord äärmiselt vahune, seebivahune. Tegime vildiseepe.
Protseduur iseenesest erilisi tehnoloogilisi oskusi ei nõua ja varustus on ka lihtsate killast - seep, villaloor, näpuotsaga ka villaheiet, vesi. Viltimisnõel võiks ka juures olla, siis saab teha peenemaid kaunistusi.
Seep tuleb mässida villa sisse ning solberadada siis sellega pesukausis niikaua kui vill on seebi ümber ühtlaseks kookoniks viltunud. Kui palju villa täpselt panema peab on kõhutunde küsimus ja harjutamise asi. Kaunistuseks võib ümber kerida heiet või toksida nõelviltimise teel mõni motiiv valmis ja siis see villaseebile peale panna ning jätkata seebivees solberdamist. Võimalusi on täpselt nii palju, kui fantaasia välja suudab kanda. Tikkida mustreid või mõni pitsijupp villa vahele susata või viltida saba ja sarved seebile külge või mida iganes....
Meie saak on pildile püütud ning kenasti pealkirja all ka näha. Mis siis muud, kui seep kaasa ja sauna. Ja nii ongi - seep on ka villa sees peidus olles täiesti kasutuskõlblik.

Panen Sulle valiku vildiseepe laiast maailmast. Paremad palad (eriti hea pala on viimane pilt), mis tulid välja pildiotsinguga fraasile "felted soap".

Yesterday we had another Pillow Club meeting again. This time it was foamy and soapy because we made felted soaps. Procedure itself doesn't demand any special craftmanship and the equipment is quite elementary - soap, felted gauze, felt slub and water. Felting needle is useful for more delicate decoration. Felt is to be wrapped around the soap and then you have to drench it in water until the layer has evened out. For decorating you can wrap it in felt slub or create an ornament with the felting needle. All possible variantions just need a bit of fanatasy. And it is ready - just take it in the sauna and enjoy. Below there is range of felted soaps that I found from internet.

Saare talu vildikamber

red2white.wordpress.com

red2white.wordpress.com

red2white.wordpress.com

moondogfarm.blogspot.com

MissAnneTrophy

decembercarson.blogspot.com

sunbasilgarden.blogspot.com

feltinginfibrespace.blogspot.com

http://www.bittersweetridge.com/

http://www.therainbowroom.etsy.com/

http://www.visionarysoap.co.uk/

http://www.spiderfelt.com/

http://www.bittersweetridge.com/

- Kadri

Uus teenustesari - Rohelise Luksuse Häärberi saunaõhtud

2009-06-03T02:14:00.025+03:00

NB! Testperiood kestab kuni 29.juunini!
Käesolev postitus tutvustab esimesi Rohelise Luksuse Häärberi pakette – šokolaadisaun, käsitöösaun, ilusaun, õllesaun – mis ootavad järeleproovimist ja ausat vastukaja. Ootan saunaõhtutele konstruktiivset kriitikameelt omavaid külalisi, kes aitaksid välja tuua teenuse tugevaid ja nõrku külgi ning pakuksid ideid, kuidas neid teenuseid edasi arendada.

Kuni 29.juunini on saunaõhtute testperiood, mille käigus saavad teenused viimase lihvi. Sel ajal kehtivad väga sõbralikud hinnad – ca 4-tunnine saunaõhtu kuni 10-le inimesele maksab 1990 krooni.
Kui soovid osaleda Rohelise Luksuse Häärberi ainulaadsete teenuste väljatöötamisel, siis palun võta minuga ühendust vähemalt päev enne plaanitavat üritust:
e- post: Info@kadrimotell.ee
telefon: 5107487, 4429155

I am more than happy to indrofuce the new products our Mansion has worked out - Choclate sauna, fancywork sauna, beauty sauna, beer sauna. They are waiting to be experienced and we are waiting for honest feedback as well so thet we can improve the evenings to your personal wish and taste. There is a testperiod going on until June 29th, just come and try out! Friendly prices of course. If you wish to participate in the process of creating your own special evening, just let me know beforehand e-mail: Info@kadrimotell.eephone +372 5107487, +372 4429155

SAUN, SOOL ja ŠOKOLAAD
Selles paketis on ühendatud puhtad naudingud. Saabudes ootab teid ees magusalõhnaline atmosfäär, kus kamaluga kakaod ootab trühvliks saamist. Wine Piccadilly kaasabil õpime koos tegema šokolaadimaiustusi – klassikalisi ja ka pisut vähem klassikalisi. See on nauding meeltele.
Kuumaprotseduurid teeb mõnusaks soolatünn, kust saab peoga meresoola võtta ja seda kehale hõõruda ning siis lavale leili võtma minna. Ei mingeid peeneid kehakoorijaid ja emulsioone. Meresool – puhas, lihtne ja järele proovitud. Nägu on õrnem ja vajab pisut hellitavamat lähenemist. Näo peale saab panna loodussõbralikku Joik'i šokolaadi näomaski, mis elustab väsinud ja stressis nahka ning muudab selle sametiselt pehmeks ja toniseerituks. Seebitamiseks taas Joiki menüüst piparmündi-šokolaadi seep.
Kõige selle juurde kuulub väike naps jõhvikalikööri ja rohke šokolaadi tasakaalustamiseks kerged soolased suupisted.

Sauna, Salt and Chocolate

Pure pleasure. Sweet-smelling atmosphere, lots of cocoa waiting to become chocolade. With help from Wine Piccadilly we make various chocolates, classical and more adventurous ones.Seasalt - clean, simple and well proved - is ready in sauna to be rubbed on to your body before classic vapour bath. Later your face will need the ecofriendly Joik'i chocolate mask, that tones up and mositurises the skin to its maximum softness. Soap is not just soap when you use Joik's mint-chocolate one. All the experience is topped up with cranberry brandy nad some salty snacks to balance up the sweet.

SAUN, SAMETINE SEEP ja SOKU VILL

Naiselik näputöö on leidnud oma koha saunas. Milline rõõm on võtta vaba õhtupoolik ja koos heade sõpradega veeta aeg kududes või heegeldades või tikkides või mis tahes näputööd tehes. Kui Sul ei ole parasjagu ühtegi poolikut kampsunit või sokki käsil, siis anname Sulle kuhjaga inspiratsiooni ja ka vajalikud matrejalid oma tärkanud idee teostamsiseks. Üks mis kindel, sel õhtul saab teha vildiseepi – sametine seep saab Sinu väikeste roosade käekeste abil endale sokuvillase kuue. Hea märg tegevus, just sobiv sauna, leilivõtmise vahele. Vildiseebiga pestes lööb nahk mõnust nurru. Tasub proovida!
Et kogu tähelepanu ei oleks ainult näppudel, siis varvastele mõeldes pakume sauna juurde lilleõitega jalavanni.
Kauni õhtu juurde sobivad mahetoodangust ja eestipärased suupisteid ning kodumaine õunavein (Võhu Juubelivein). Kui perenaisel sel päeval leivategu untsu ei lähe, siis saab sooja koduleiba.

Sauna, Silky Soap and Goat's wool
Feminine fancywork has found its place in Sauna. What a joy it is to find a free afternoon with great friends and spend the time knitting, crocheting or embroidereing or whatever handicraft you wish to try. Loads of inspiration and materials are available, you just bring the vision. An idea to produce is a felted soap - silky soap will have a felted coat. Just the perfect wet project to be made in Sauna. Your skin will be pleased as well! A flowery footbath is just what your feet will enjoy.
To complete the final touch of the perfect evening, we offer snacks of (local GMO free of course) and local applewine (Võhu juubelivein). Warm home made bread can be available as well.

SAUN, SAHVER ja SILE SIHVERPLAATIlusaun romantilistele hingedele. Pöörame pilgu veidi tagasi ja naudime iluprotseduure, mille sarnaseid kasutasid meie esiemad. Ammutame inspiratsiooni heldest loodusest ja kasutame ära köögikapis leiduva. Kõik ilu heaks! Selle saunaõhtu jooksul anname Sulle võimaluse kodustest komponentidest ise kokku segada näomask või ihupiim. Jogurt, piim, maasikad, mesi, kurk, kaerahelbed, jahvatatud mandlid, kohvipaks, erinevad ürdid – kõik on sobiv kehale määrida. Meie poolt on koduste ilutoodete retseptuurivalik ja vajaminevad komponendid ning Sina ise oled enda ilukokk. Lisandina kasutame GoodKaarma eeterlikke õlisid.
Iluprotseduuride kõrvale suupisted samadest komponentidest ehk piltlikult öeldes mandlid ja mesi nii sees- kui välispidiselt! Punktiks i peal on Sinu tehtud munaliköör.

Sauna, Pantry and Silky Cheeks
Beauty Sauna for romantic souls. We turn back the time and use beauty procedures that were used by our foremothers. Inspiration comes from nature and our kitchen cupboards - all for our beauty! Wou will create our own beauty masks - yogurt, milk, strawberries, honey, cucumber, oatflakes, grounded tonsils, coffe grounds, herbs - everything is suitable and uselful on your body. We offer the recipes and components, you will be your own beautician.
GoodKaarma essential oils are offered in addition to all named.
Snacks available from the same stuff. To make the evening very special, we offer a chance to make your own eggnog.

SAUN, SARVIK ja SIGA Kõige karusem saunaõhtu, mida Rohelise Luksuse Häärberist leida võib. Saun on ehe ja peenutsemata. Kõik on väga lihtne – sõbrad, saun jõe ääres ja õlu. Meestele meeldib mõõtu võtta. Sel korral on mõõdupuuks õlletester, mille käigus selgub parim õlletundja ja parim õlu. Et tegu oleks tõelise meestenaudinguga, siis on selleks õhtuks ka grill kuumaks aetud ja seatükk särisema pandud. Kes küpsetab parima lihatüki? Meie poolt saun, siga ja sarvik, sõbrad võtad ise kaasa. Proosit!

Sauna, Pig and Beer
The roughest sauna evening you may find in our Mansion. Sauna is honest and hot, no fuss whatsoever. It is just simple pure sauna evening - friends, sauna by the river and beer, as much you can handle.
We have Beer Tester prepared for you. This way you can find the best beer as well as the smartest Beer Lover from your gang. The barbecue is hot and meat is ready.
We offer sauna and beer, friends you can choose yourself. Cheeeers!

Peatse kohtumiseni!

- Kadri

Saun, sool ja šokolaad vol2 / Sauna, Salt and Chocolate

2009-06-02T22:53:00.017+03:00

Ma olen sõnatu!
Milline rõõm on elada maailmas, kus on nii palju ilusaid emotsioone ja leidub inimesi, kes taipavad need üles noppida. Täna olin mina üks nendest inimestest. Õnnelik väljavalitu.

Hommik möödus koos metsmaasikana mõjuva inimesega Pärnu turul lilletaimi ostes. Raudürt, kirikakrad, lõvilõuad, rukililled.... Spontaanne siiraste südamete jututund raudteejaamas teepervel istudes. Need on märksõnad minu enese jaoks, et kurvematel hetkedel mälestused üles soojendada.

Teiega ma tahan jagada suurepärast elamust padjaklubist, mille teemaks oli "Saun, sool ja šokolaad". Täna oli õhtu, kus kõik klappis ja kõik oli paigas. Vaatamata oma noorele eale, on Rohelise Luksuse Häärberi Padjaklubi maha saanud väga tugeva märgi. Märgi sellest, mis on see paljuräägitud kvaliteetaeg. Tänased klubitajad saavad lisada õhtu üheks kvaliteetaja stiilinäiteks.

Külas oli Aivo. Aivo on tubli inimene, kes aitab Pärnu magusasõpradel langeda tõelisse šokohooliasse. Ta on Piccadilly trühvlite (ja ka teiste maiuste) Meister. Ta tuli oma päikeselise tuju (muide, muus olekus ma pole teda näinudki), pliidi, pottide ja suure musta salapärase kastiga ning tegi meiega koos šokolaaditrühvleid. Kohe päris algusest lõpuni. Ma ei hakka siin kirjeldama selle protsessi üksikasju. Hea lugeja võib ise ette kujutada kuut naisterahvast, kel silmad põlevad peas ja nad on lihtalt nii imalalt võlutud suurest kausitäiest sulašokolaadist. Ilma igasuguse vastuhakuta Meistrile, segab üks neist kärmelt koort ja teine kaalub algkomponente. Ma mõtlesin enne üritust, et ma olen kainelt kaalutlev naisterahvas ja ei lange sellesse vaimuvaesesse lõksu - juba kulunud klišee naistest ja nende šokolaadilembusest. Aga Naine, nõrkus on Su nimi! Ma pean tunnistama, et ma ei suutnud siiski vastu panna ahvatlusele muutuda sama laialivalguvaks nagu seesama ülistatud šokolaad veevanni peal. Juba salongist välja hiiliv soe šokolaadilõhn võttis jalad nõrgaks ja sammu kõikuma. Kui veel kõige selle juures saab vabalt improviseerida a'la, et mis juhtub siis, kui kommi sisse hakkida otse peenralt võetud piparmündi oks, no mis sa hing veel tahta oskad...

Ajal oli täna kiire. Oli vist kuhugi hiljaks jäämas... Hoolimata sellest, et püüdsime vahepeal olla ka asjalikud ja lahendasime kalvadosi mekkides saladuse, miks Remarque kirjutas just SELLISEID raamatuid (katsu sa ise kalvadosi juues midagi rõõmsat kirjutada), möödusid kaks magusat tundi märkamatult. Saun ja kaks kandikutäit šokolaadikomme ootasid.

Tasakaalustamaks ülielusuurust magusadoosi ootas saunalaval soolavakk. Meresool oma lihtsuses - valge ja täiesti ilmetu. See ilmetu kraam teeb nahal imesid. Naised soolasid end sisse ja said peagi aru, et mitte ainult šokolaad pole see, mis teeb elu ilusaks. Peotäis meresoola kintsu peale nühituna võib mõjuda sama elamusrikkalt. Nahk jääb siidine ja pehme. Ja et küll küllale liiga ei tee, siis näkku määrisime Joiki šokolaadimaski (kotike kakaomoodi pulbrit, mis tuli piimaga ära segada). Nii me siis istusime oma koopainimese-nägudega ja irvitasime. Nii mõnigi pidi tunnistama, et pruun jume ei harmoneeru väga hästi tema üldise kamara gammaga. Kui ehk mingid odad kätte võtta ja liivaväljade vahele savionni loitsuma minna, siis ehk mõjuks usutavalt. Ei tea, kas tasubki edaspidi päevitamisega vaeva näha, sest pruun jume võib mõjuda päris koomiliselt...

Programmist ei puudunud ka kümblus jões. Paari viimase leitsakpäevaga on vesi parajalt soojaks köetud nii, et isegi minusugune argpüks nautis hilisõhtust suplust täie mõnuga. Ei kiirustanudki välja, viskasin end hoopis veele selili ja kuulasin kuidas kägu kukkus.
I M E L I N E.

Praegu on jõgi kaetud õietolmuga. Võib-olla mõjub ka see nahale kuidagi toniseerivalt aga me ei katsetuanud vaid hoopis seebitamise endid piparmündi-šokolaadiseebiga. Nii on ilusam magama minna. Nuusid oma käsivarsi ja naudid õhtut edasi oma isiklikus voodis, puhaste linade vahel.

Käteosavus

Piparmünt on delegeeritud šokolaadi juurde

Piparmünt saab šokolaadi omaks

Sisu loeb

Sulašokolaad

Näomask

Enne kirjutama hakkamist käisin kastekannuga tiiru ümber maja ja kastsin lilled ära. Nüüd sajab väljas laia vihma...

- Kadri

p.s. nii ilus on olla, et panin kirjutamise ajaks isegi pärlid kaela

p.p.s. laupäeval on aknapesutalgud

~~~~~~~~~~~~~~

I am speechless! Full of emotions and just happy to be happy.
With you I wanna share the experience of my Pillow Club evening, themed "Sauna, Salt and Chocolate". Everything worked and we had real quality time that night.

Aivo was here. He is the Master of truffels in Picadilly Cafe and his work has been well known to all the Chocoholics in Pärnu. He came with his sunny mood and loads of stuff and helped us make truffels, start from scratch. Just imagine six ladies around bowl of hot Chocolade and you get the idea. Noone could resist the temptation to play with the ideas and the taste. Two sweet hours just flew by and sauna was waiting.

There was another temptation waiting - too simple to realise the magit it does. Sea salt. Just rub it on and your skin feels immaculately soft. Face was pampered with Joik Chocolate mask and how we looked after that was just too hilarious.

A swim in river was just perfect to finish that day. Just lay in the water and listen to the cuckoo. FABULOUS.

A wash with mint-chocolate soap and sleep in bed between clean-smelling sheets. It doesn't get any better than that.

Padjaklubi 02.juunil: Saun, sool ja šokolaad

2009-06-01T15:58:00.009+03:00

Mis? Rohelise Luksuse Häärberi Padjaklubi

Millal? 2.juunil kell 18

Kus? Kadri Külalistemaja saun

Kuidas? Saun, sool ja šokolaad

Täpsemalt lahti seletades: Padjaklubi seekordne teema on mõjutatud kulinaariast. Proovime, kuidas klapivad omavahel saun ja šokolaad - teeme Wine Piccadilly lahkel nõul ja jõul koos trühvleid. Vaatame, millised näevad välja soolatud naised. Teeme Joiki šokolaadi näomaski Oleme mõnusalt.

Hea külaline, anna märku oma tulemisest, siis ka täpsem info.

- Kadri

Loodussõbralik majapidamine, võilillemesi ja Muhu padi / Green housekeeping, Dandelion honey and Muhu pillow

2009-05-31T22:29:00.016+03:00

Seekord teen juttu ühest toredast raamatust. Ma ei ole eriti hea raamatute soovitaja, sest iial ei tea, milline on inimese tegelik loomus. Kui inimene loeb raamatut, siis on ta iseendaga ja hoopis teises maailmas, kui see, mida ta jagab kaaslasetega. Milline on iga inimese „raamatu“maailm, seda keegi kõrvalt ei näe. Seega ma jagan oma positiivset kogemust ja igaüks ise otsustab, kas võtab seda teadmiseks.

Raamat, millest ma räägin on "Loodussõbralik majapidamine"(Christina Strutt), pealkirja täienduseks on kirjutatud selliselt: „Säästlikum ja tervislikum eluviis: asjade korduskasutus, looduslikud vahendid ja maheaiandus“. Tegemist täiesti tavalise koduperenaise nõuande-raamatuga. Ja kuna neid viimastel aastatel nii tohutult palju ilmub, siis tegelikult läheb minu pilk neist tavaliselt üle. Kui mingi häda käes, siis ei jookse ju raamatut lugema vaid püüad oma mõistusega toime tulle. Kui juhtub, et oled raamatut lugenud, siis need kõige paremad nipid tavaliselt ikka meelde ei jää.

Aga see raamat on imeliselt kujundatud ja loodussõbralik lähenemisnurk on minu jaoks parim. Lõin suvalise koha pealt raamatu lahti ja pilt valgest pesuriilist, mille serva küljes ripub lavendlikimp võitis mu südame ja nüüd ma tean, millised linakapid peavad olema ühes korralikus Rohelise Luksuse Häärberis. Autor on raamatu kohta öelnud nii kenasti kokkuvõtvalt sedasi:
Kui oled raamatu läbi lehitsenud, ilusaid pilte imetlenud, siit-sealt mõne lõigu lugenud, võib sulle tunduda veidi kummastav, et maasikakeedise retsept on kõrvuti kliima soojenemise teemalise epistliga. Kuid mina usun, et kliima soojenemine, täisväärtuslik elu, keskkonnateadlikkus, austsu looduse vastu ja otse meie nina all kasvavate loodusandide kasutamine on üks ja seesama tervik....
Mõned päevad enne seda, kui raamatu sain, keetsin võilillemett. Häälestatus raamatu tarvis oli igati olemas. Kasutasin ära nina all kasvavaid loodusande ja tulemus on imehea. Toomas-poiss käis korviga mööda põldu ilusaid lahtiseid võililli korjamas. Puhastasin ära kõik rohelised varrenupud ja kattelehed ning keedupotti jäi alles kohev kollane õielehelumi. Liitri õilehelume kohta võtsin liitri vett ja ajasin keema. Seejärel keerasin tulemaha ja tõmmis jäi üleöö jahtuma. Hommikul nägi potis olev ollus välja kõike muud kui isuäratav. Kurnasin vedeliku puhtaks, liiter suhkrut ja ühe sidruni mahl sisse ning tasasel tulel keema. Niimoodi ma podistasin seda umbes 2,5 tundi. Vahepeal lasin veidi maha jahtuda, et aimu saada, kas on juba piisavalt paks. Imelikust rohekas-hallist ollusest sai ilus kollane mesi (täpsem nimetus vist siiski siirup aga mesi kõlab paremini). Maitseb väga hästi ja suure tõenäosusega tuleb kohe uus laar sisse villida. Hea külaline, tule meile ja proovi seda meelast maiust, küsi julgesti!

Siinkohal tasub märkimist, et mai keskel käisime Lõuna-Eesti ilusas looduses. Seal panin kogu oma meespere korilusega tegelema ning nii me noppisime kõikvõimalkud anumad täis nurmenukke. Tänaseks päevaks on nendest saanud juba päris ilus ja kuiv teematerjal. Esimesed külalised on seda juba mekkida saanud.

Nõelapadjandusest sel korral rahvusromantiline Muhu padi. Nii kenasti passib kokku võilille ja mee teemaga.

- Kadri

p.s. Päevinäinud fotomasin teeb igasugu minust sõltumatuid trikke ja armastab silmnähtavalt lillat tooni. Andkem talle see andeks.

~~~~~~~~~~~~~~~~~~

This time I have a lovely book to share with you. Just a try to share my positive experience, it is for you to decide if it's worth getting into.
The book is by Christina Strutt, originally named A Guide to Green Housekeeping: Live a Calmer, Healthier Life, Recycle and Reuse, Clean Naturally, Garden Organically. It is just the most common housewife manual and usually I just ignore them. I just try to rely on my own common sense and logic. But this one has just the most wonderful styling and when I opened it on some random page and saw the white laundryshelf with lavenders hanging off them, it just won my heart. The author emphasizes respect for nature and simplicity.
Few days before reading the book I tried to cook dandelion honey. The outcome was just delicious. My older son, Toomas, gathered the dandelions. I gathered and boiled and added sugar and after some hesitation and weird looks, it really came to look like honey. The actual name should be syrup I guess, but honey is just more suitable here. Just come over and have a taste, more coming soon! Cowslip tea is available to get the perfect combination.
My pin cushion project gave me this time a Muhu pillow, this romantic national pattern just goes with dandelions and honey.

p.s. Please forgive my tired camera, it has become to love purple lately.

Klaasid klaariks / Clear windows

2009-05-26T14:40:00.011+03:00

Vabariigi valitsus püüab iga hinna eest säilitada oma väärikuse riismeid. Olukord riigi rahakotis on muutunud nii keeruliseks, et esile hakkavad tulema tõelised palged. Öeldakse, et arstiteadus areneb kõige jõudsamalt sõdade ajal. Kriisiolukorras otsitakse kõikvõimalikke alternatiive ja inimesed tegutsevad teistsugusel emotsionaalsel tasemel. Eks praegune MaSu lööb ka vee selgeks ning mängu tulevad hoopis teised jõud ja mõtted. Ma usun, et muutume inimlikumaks. Raskel ajal toetame üksteist.

Ka Häärberil on mure. Aknad ootavad oma loputuskuuri. Selle asemel, et kulutada rahalisi ressursse vastava teenuse ostmiseks, otsustasin selle kulutada häärberi sõprade peale. Nende sõprade peale, kes tulevad 6.juuni hommikul kell 11 kohale ja aitavad ühise talgu käigus klaasid klaariks saada. Mina annan süüa, juua, õhtul saunasooja ja kommiraha eest (50.-)magamise koha, sõbrad annavad häärberi heaks oma kallist aega. Kuulujutud räägivad, et tantsuansambel Lee saadab oma esinduse.

Kui nüüd tundub, et Sa tahaksid ka hirmsasti kuuluda nende väljavalitute hulka, siis anna märku oma osalemissoovist (kirjuta kommentaar või helista 5107487 või saada kiri info@kadrimotell.ee). Eriti kihvt, kui saaksid kaasa võtta ka vajaliku varustuse.

Kirsiks tordi peal on õhtune Muusik Seifi ja Ulthima Thule kontsert Kuldaja rock'n'roll Pärnu Vallikäärus.

- Kadri

Mansion has a little problem. Windows need to be cleaned. Instead of spend a fortune on buying professional services I decided to spend the sum on our friends. To these friends, who decide to come on morning of June 6, and help out to clear the problem. I have meals and drinks, hot sauna and a place to sleep for next to nothing (50.-), friend give us their valuable time and effort. Even dancing ensemble Lee will send their delegation. If you are willing to a chosed one, let me know (comment or 5107487 or email info@kadrimotell.ee)

Rohelise Luksuse Häärberi esimene pääsuke / First swallow of our Mansion

2009-05-21T11:33:00.018+03:00

Teisipäeval, 19.mail, kogunes esimest korda 6 osalejaga Rohelise Luksuse Häärberi Padjaklubi. Nagu öeldud, hakkame uusi ettevõtmisi, mis on kantud ideest pakkuda vastutustundlikul moel lihtsat luksust ja kvaliteetaega, koondama Rohelise Luksuse Häärberi kaubamärgi alla. Vastutustunne tähendab minu jaoks väärtustada seda, mis meil on kingitusena käes – loodus, kultuuriruum, sotsiaalne keskkond. Hoida meie loodust, inimesi, pärandit.
Padjaklubi esimeseks ühistegemiseks sai nimele kohaselt padi. Nõelapadi. Kasutasime vanakraamipoest saadud pisikesed totsikuid (mille tegelikku funktsiooni on isegi raske arvata) ja tiba roostes sakilisi vorme – neid, mille sees tehakse muretaignast korvikesi. Neid leidub vanakraamipoes erinevas suuruse ja kujuga. Kaltsu-kastist mõned kangajäägid ja veidi padjatäidet. Ja valmis nad olidki.

Padjaklubi ei tähenda üksnes näputööd. See on koht, kuhu on mõnus tulla, kus saab lobiseda toredate inimestega ja proovida uusi asju, mida kodus võibolla ei viitsiks teha. Mõttes mõlguvad ka kulinaarsed katsetused ja miks mitte mõni eriline saunaõhtu. Fantaasia lendab vabalt ja te võite sellega kaasa tulla.
Järgmine kokkusaamine toimub nädala pärast samal ajal. Ehk siis Padjaklubi uksed on avatud teisipäeviti kell 6. Kui soovid meiega liituda, siis kirjuta info@kadrimotell.ee või helista 5107487. Järgmisel korral tuunime vanu topsikuid ja karpe. Vaatame, mis neist teha annab.
Pildil on näha konservipurk peale pisikest iluravi.

Kui linnulaulu saaks pildile püüda, siis võiks siia terve almanahhi üles riputada. Viimastel päevadel on linnulaul muutunud eriti valjuks ja märgatavaks. Õhtul lilli kastes püüan mõistatada milline lind ühe või teise viisijupi taga on. Et nüüd ei jääks muljet minust kui ornitoloogia-huvilisest, siis avalikustan, et peale käo ja ööbiku ei ole ma teiste lindude viisijuppides sugugi kindel... Aga kui leidub keegi pädevam hea inimene, siis oleks ma ütlemata rõõmus, kui ta meile külla tuleks ja madalalaubalisi veidi hariks. Laul tuleb õuele kätte, viisakas oleks ju teada palade autoreid :)

Mõned hetked looduse ilust. Päriselt on kõik veelgi roosamannalisem ja päikesekullalisem.

-võilillepärjaga Kadri

On May 19th the first Pillow Club of Mansion got together.
Our goal is to offer new experiences inspired by natural, responsible and simple luxury and produce real quality time for our quests and gather these under the brand named Mansion of Green Luxury.
Responsibility means to value what we already have around us - nature, culture, social environment. To keep our nature, people and heritage.

The pillow club took on the simplest project - a pincushion. We used things from antiques and some spare pieces of fabric. Something to fill them up and that's it.

It is not just fancywork and handicraft. It is a place where you can have good time and try new things that you wouldn't do at home. Fantasy can just fly.

Padjaklubi

2009-05-18T15:35:00.008+03:00

Koht: Kadri Külalistemaja
Aeg: 19.mail, 18.oo
Tegevus: näputööhuviliste kokkusaamine

Lisainfo: oodatud on kõik kes teevad käsitööd või kes tahavad teha käsitööd või kes tahavad vaadata, kuidas teised teevad käsitööd. Anname ametliku ja vettpidava põhjuse viibida mõni tund kodust eemal ja teha seda, mis meeldib. Ravime nõelapidamatust.

-Kadri

Minu inimesed*

2009-05-16T21:39:00.013+03:00

Mõttetalgud on läbi aga head mõtted elavad ja kasvavad edasi. Kogemus on näidanud, et head mõtted ja teod mitte ainult ei kasva, vaid neil on omadus ka teisi häid asju endale ligi tõmmata.

Talgujärgsel päeval sattus meie majja üks rändur. Tänapäeva rändur selle sõna arhailises mõttes. Prantsuse vanahärra, kusjuurs ääretult soliidne, kes on võtnud ette jalgsirännaku läbi Euroopa - Tallinnast Hispaaniasse.
Väikse ääremärkusena mainin, et tol päeval oli jalgade töö oluline ka minu isiklikus plaanis. Nimelt toimus siis Tallinnas tantsupeo ülevaatus ning tantsuansnambli Lee liikmena olin ka mina püünel. Nüüd võib juba hõisata – meil läks hästi, saime peole!

Mul on väga kahju, et ei saanud rändurmehega õhtul kamina ääres veini rüübata ja juttu ajada, kuna jõudsin pealinnast tagasi hilja õhtul. See-eest aga sõime hommikul koos pannkooke ja rääkisime maast ja ilmast. Lisaks kohustuslikele pere- ja kodujuttudele, jõudsime rääkida ka filosoofilisematel teemadel. Väga veider(heas mõttes) hommikusöök, tuleks selliseid ikka ja jälle...
Käesolev ei ole tema esimene rännak. Ta rääkis huvitavast inimese muutumisest sellisel pikal teel. Näiteks see, et esimene kuu aega kõndides ta mõtleb perest ja kodust ja argistest asjadest, et kuidas neil läheb ja kuidas kodused hakkama saavad. Peale seda saabub aga teine „tase“ ja ta hakkab mõtlema hoopis eksistentsiaalsematel teemadel. Võib vist äelda, et ikkagi omamoodi palverännak, jõudmine iseeneseni.
Selle juures tekkis mul kahtlus, et kas Rohelise Luskuse Häärberile seatud siht – pakkuda külalistele lihtsat äraolemist, et nautida hetke ja olla iseendaga ning jõuda iseeneseni, pole liiga ambitsioonikas. Kas meie rikutud maailmas on see mõne päevaga üldse võimalik.... Järelikult tuleb hakata pakkuma kuuajaseid pakette. Aga kui teeks hoopis midagi kloostri taolist..... :) :)

Loomulikult ei saanud ma üle ega ümber mõttetalgute teemast aga uskumatult keeruline oli välismaalasele selgeks teha, mis üritusega on tegu ja kuidas see võimalik on. Mismoodi lihtsalt inimesed võtavad kätte ja korraldavad nii mastaapse ettevõtmise ilma riikliku regulatsiooni või korralduseta. Lihtsalt vabatahatlikult ja hea eesmärgi nimel. Härra oli siiralt üllatunud ja isegi vist vapustatud, et midagi seesugust on võimalik. Mulle tundus, et ta nägi nüüd Eestit pisut teise nurga alt (mitte ainult kinnised ja mitte-eriti-agaralt-võõrastega-suhtlevad inimesed). Ta kurtis selle üle, et Eestit ei teata Vanas Euroopas, Prantsusamaal puudub Eesti turismiesindus. Infot Eesti kohta olevat raske saada. Ja eriti nüüd, kus ta sai natukene aimu, mis põnev koht on Eesti ja kui omapärane rahvas siin elab, oli tal sellest eriti kahju. Ei taibanud teha korraliku fotojäädvustust sellest vahvast kohtumisest. Üks viimase hetke pilt siiski, kus mineja juba teele läinud, seltsilsieks vaid tema enese vari. Ehk ongi see tähendulikum, kui poseeritud klantspilt.
Head asjad sellega veel ei piirdunud. Mõned päevad hiljem kohtusin Meelise ja Leoga, kes veavad sellist portaali nagu kultuuri.net. Nad kutsusid mind appi Pärnu kohta infot hankima aga mitte see pole oluline. Minu silmis on asja nähtavast osast tähtsam see, kuidas seda tehakse – siiras usus ja tahtmises midagi paremaks teha. Paremaks meie kõigi jaoks. Isegi, kui see on vaid võimalus leida interenti vahendusel huvitavaid Eesti kultuurisündmuseid, on see siiski pisike samm edasi. Ja pisikestest sammudest saavadki kokku pikad teed ja vahemaad. Ja mis kõige šefim – koostöö, mille kohta ei ole ühtki dokustaati, lihstalt sõna sõna vastu. Inimesed ja lubadused. Niisama lihtsalt.
Sellises asjaajamises on oma võlu. Kübeke naturaalmajandust tänapäevas nagu vanaema tehtud pitslina uusasumi kõrgläike-kappidega köögis. Paadunud romatikuna ma ususn sellistesse vanadesse ja järeleproovitud asjadesse keset tänapäeva. Ma andsin oma näpu kultuuri.net’ile ja loodan, et ka Pärnumaa üritused saavad seal peagi ilusti kajastatud ning kutsun head lugejat üles kultuuri.net’ti piiluma. Ehk on sellest teile abi.

Foto: Velvet

Ja ka see pole veel kõik. Samal õhtul oli mul külas vahva seltkond, kelle hulgas ka hea tuttav Indrek. Indrek on laiemale üldsusele teatud rahvuspapude autorina. Särasilme ja hull inimene, kes ei karda vist ka kõige kreisimaid ideid ellu viia. Ainus tingimus, ta peab uskuma teostatavasse ideesse. Vähemalt selline mulje on temast jäänud. Hea inimene, kes teeb asju hea mõttega, sooviga midagi paremaks teha. Muidugi minusugusele estofiilile on eesmärk, aidata kaasa meie rahvusmustrite laiemale levikule, juba ise niiiiiii suur, et siin ei saa juttugi olla pisikesest sammust. Siin on tegu ju suisa kolmikhüppega.
Ja nii ma siis paningi Indreku näpunööri punuma, et need rahvusmustrid veelgi käegakatsutavamaks muuta. Hommikuks väike improvisatsioon Mulgi papude ainetel.
Sellised ääretult eluterved ja positiivsed kohtumised on aset leidnud. Tundus, et need kolm sündmust väärisid eraldi tähelepanu. Lihtsad hetked lihtsate inimestega, kellel on ausad ja eluterved mõtted. Omal moel maailmaparandajad. Minu inimesed.

- Kadri

* Chalice'i samanimelisest laulust inspireeritult

Minu Eesti mõttetalgud 1.mail

2009-05-04T14:36:00.041+03:00

Meie maja oli üks 527 mõttekojast, kus 1.mail mõtiskleti, kuidas elu Eestis oleks parem ja ilusam. Inimesi oli kokku tulnud 25 ja sinna otsa veel kamaluga lapsi. Meie eesmärk oli pakkudua võimalust veeta mõnus päev koos pere ja sõpradega ning mitte väga kramplikult kinni hoida reeglitest ja piirangutest, vaid pigem lasta pisut suunatult asjadel vabavoolu teed minna. Kuna meie esialgne ja koolitatud talgujuht Kati Murutar pidi üritusest loobuma, oli meil mõttevägesid juhatamas kiirkorras talgute formaadiga tutvunud Kitty (amteliku nimega Kerstin Jaani).

Ehk ka see nüanss andis üritusele vabama hingamise, mis kokkuvõttes sobis ülihästi päeva meeleoluga nagu ka ahjusoojad porgandipirukad ning korraldajate poolt saadetud 10 kilo šokolaadi.

Meie maal on ikka tavaks, et alguses ei saa vedama – nibin-nabin saime kell 11 ametlikult alustatud ja minu rõõmuks möödus alguse rabe ja kramplik atmosfäär kiiresti.
Kuna avatud ruumi meetodis (ja just selles formaadis olid talgud korraldatud) on kõik see, mis juhtub õige, siis lõpuks kujunes nii, et kõik pisikesed mõttepesad sulandusid üheks suureks sõbralikuks famiiliaks.

Millest mõeldi ja kuidas mõeldi?
Meie üldised teemad mõtisklusteks olid:
Kodu, pere ja järelkasv
Usk endasse, usaldus ja positiivsus

Formaadi kohaselt püstitatakse arutlusele tulevad küsimused kohe alguses. Nii ka tegime ja inimestel tekkisid sellised küsimused:
Kuidas suurendada usaldust kogukonnas/kuidas luua usalduslikku kogukonda?
Kuidas ligimesi tunnustada nii, et see mõjuks innustavalt?
Kuidas aidata peresid, kes on kaotanud kodu (nt.tulekahju)?
Kuidas kasvatada lapsest ühiskondlikult vastutustundlikku ja iseseisvalt mõtlevat isiksust?
Kuidas eelistada last asjadele/ kuidas väärtustada lastega peresid?

Kõik küsimused ei leidnud jutuotsa arutelus ega ka lahendusi aga need, millest räägiti, olid täis kirge ja siirust ja innukat kaasamõtlemist.
Eimene sessioon
Õue-pesas:
Kuidas kasvatada lapsest ühiskondlikult vastutustundlikku ja iseseisvalt mõtlevat isiksust?
· Vanemate eeskuju. Käitu ise vastutustundlikult ja õpeta seda ka oma lastele
· Laste tegevustesse kaasamine
· Räägi lapsega! Arutle võimalikult erinevatel teemadel
· Leia aega, et olla koos lapsega

Saali-pesas:
Kuidas eelistada last asjadele/ kuidas väärtustada lastega peresid?
See küsimus leidis esimeses sessioonis kõige elavamat arutelu ja sellest mõttepesast kujunes üldine jututeema. Küsimuse tõstatas Rita, kelle mõte oli selles, et laste saamine ja kasvatamine on hulljulgete "privileeg". Lastega pered võtavad ühiskonna ees suure vastutuse, ent ei leia selle väärilist respekteerimist ja toetust. Lastega emal on keerulisem korraldada oma tööelu, lastega perede sissetulek on suhteliselt väiksem (10 000 kroonine palk üksiku inimese või lasteta pere jaoks on suhteliselt suurem, kui lastega inimese jaoks), (väike)lastega on keeruline liikuda meie linnaruumis jne jne. Lisaks üldisem ebaõiglus teemal, et üks pere kulutab suure osa sissetulekutest lastele, samal ajal kui teised „löövad lulli“ ning hiljem peavad needsamad lapsed solidaarsusest kinni maksma ka nende inimeste pensioni, kes ei soovinud lapsi saada. Ehk siis tegu on omamoodi parasiitlusega, kus ühed elavad teiste arvelt ilma, et teised sellest kasu saaksid, ühepoolne solidaarsus.
Suhtumine lastega peredesse on hakanud pisitasa muutuma aga see pole endiselt piisavalt hea, et lapsevanem tunneks end normaalse inimesena. Mentaliteet, et lapsed muretsen siis, kui on saavutatud kindel positisoon ja materjaalne tagala, on viinud lapsed samale pulgale materjaalsete väärtustega. Üks on suhtes teisega ehk siis võrreldavad. On mõistetav, et soovitakse kindlustada võimalikult turvaline elu nii endale kui ka lapsele tulevikus, ent kust läheb piir? Vanarahval on ütelus, et annab jumal lapse, annab ka leiva lauale. Selles on tõetera sees. Sidudes laste saamise materjaalsete näitajatega, soovitakse tagada turvaline elu eeskätt enesele. Lastele piisab rahuloluks ja kvaliteetseks eluks hoolivast perekonnast ja elementaarsete vajaduste rahuldamisest. Kahtesusväärselt on kvaliteetse elu standard nihkunud hoopis teistesse dimensioonidesse. Sellise hoiaku võtavad ka lapsed kiirelt omaks ja nii tundubki, et toatäis mänguasju, uued riided ning vabas valikus süüa, on normaalse elu lahutamatud osad.
Praegune põlvkond lapsevanemaid on ise pärit ajast, kus toimetulek oli keerulisem ja võimalused ahtamad. Mitmed kohalviibinud tunnistasid, et võimaldades oma lastele kõike seda, millest neil lapsepõlves puudu oli, ei ole see tegelikult heategu lapsele vaid kompensatsioon enesele. Tänane ema omal ajal sai vaid unistada roosast printsessikleidist. Praegused tütred peavad seda elementaarseks ja seega ei jaga ema vaimustust järjekordse bling-bling asjakese üle. Kellele me siis ikkagi kõike seda „ilu“ pakume? Äkki enestele?
Kuidas leida üles ühiskonna stopp-nupp ja panna mõtlema võimaliku tagasitee peale? Kuidas lastes kasvatada väärtushinnanguid, mis liigselt ei keskenduks materjaalsele maailmale?
Seesugune oli mõttekäik.

Pakutud lahendused ja ideed:
· Kehtestada lastetusmaks, mis suurendab solidaarsust.
· Lastele õpetada säästmist, motiveerida neid säästma. Lastele saab ga kokkuhoitud krooni tasustada. Meetodi käis välja Toomas, kes on seda edukalt oma pere peal rakendanud. Iga kulutamata 100 krooni pealt annab ta lastele 10 krooni juurde. Geniaalne, kas pole?! Rita lubas selle oma peres kohe käiku lasta.
· Luua mänguasjapank (mänguasjade büroo). Diana kurtis, et laps tahab väga Lego konstruktoreid kokku panna aga peale esimest kokkupanemist, ei ole see enam huvitav. Iga kuu uut Lego osta ka ei jaksa. Üheskoos arenes mõte, et lapsed võiksid mänguasju vahetada või laenutada. Selleks tuleb luua kohalik mänguasjapank, kuhu saab oma mänguasja viia ja vastu võtta kellegi teise oma. See motiveerib oma asju hoidma ja ohjab tarbimist. Esialgu võib proovida vastava veebilahenduse loomist aga päris pank peaks ka füüsiliselt eksisteerima. Heidy ja Vaiko lubasid asja ära teha. Ma olen ka igati valmis kaasa lööma.
· Isiklik eeskuju. Lapsed tuleb kaasata kõikidesse tegemistesse ka sellistesse, mis esmapilgul ei tundu huvitavad vaid pigem tüütud kohustused. Lapsed peavad nägema tegelikku elu, mitte ainult selle klantspoolt. Suurenema peab põlvkondadevaheline suhtlemine ja ühistegevus. Niiviisi suureneb ka austus vanema generatsiooni vastu, süveneb arusaamine, et meist keegi pole igavesti noor (isegi Dorian Gray pidi lõpuks alla vanduma). Oleme rohkem oma laste ja vanematega koos, teeme nendega koos tööd, veedame vaba aega, käime reisil... mida iganes.
· Lastesõbralikud pisiasjad avalikku ruumi. Kaili rääkis oma Tokyo reisi kogemusi, kus avalikes tualettides (ja neid oli piisavalt) oli kõikjal ka lastele mõeldud. Boksid olid parasjagu nii suured, et käru mahtus täpselt sisse, seintel oli traksidega toolid, kuhu sai pisikesed marakratid nii kauaks turvaliselt sisse panna, kui emme või issi asjatoimetusi tegid, rääkimata mähkimislaudadest ja poiste mõõtu pissuaaridest. Ja seda kõike ka meeste tualetis, sest ega lapsed ju ainult emmedega ringi ei käi. Need on vaid mõned näited lihtsatest pisiasjadest, mis teevad elu palju-palju mugavamaks.
· Väärtuste õpetus kooli ja lasteaeda. Selle lahenduseni jõudmine küttis kirgi, mis algasid Kitty poolt õhku visatud mõttest kohustuslikust religiooniõpetusest. Diskuteerides asja olemuse ja eesmärgi üle, sai selgeks, et nimi „religiooniõpetus“ ei ole täpne ja loob eelarvamusi. Tegelikult oleks selle õppeaine eesmärgiks kujundada väärtushinnanguid, õpetada „elama“. Piibli 10 käsku on normaalse ühiskonna toimimise aluseks aga kuna need on otseselt seotud usuga, siis ei räägita eestisuguses ateistlikus riigis sellest palju, taunitakse. Kui need samad 10 käsku lahti kirjutada-rääkida piibliväliselt, siis see oleks aktsepteeritav enamusele. Väärtusõpetuse tunnis võiks lastele rääkida ka erinevatest hobidest, kohtuda tavaliste inimestega, kellel on midagi põnevat näidata või öelda. Kui inimesel on hobid, siis see on suur samm selle poole, et ta mõistab maailma ja elu sügavamaid kihte. Seda, et kõik ei tiirle ainult raha ümber. Loomulikult peab „elu“õpetus tulema kodust aga kuidas jõuda nende lasteni, kes ei saa seda kodust? Kas lasta neil jääda lõksu oma sotsiaalsesse karpi, sest nende vanemad ei ole suutelised seda avardama? Vanemaid on raske muuta aga noorteni on läbi õppeasutuste võimalik jõuda. Me ju tahame, et nendest sirguksid vanemad, kes ise suudavad „elu“õpetust oma lastele anda. Vähemalt on loodud võimalus, iseasi, kas see alati ka eesmärgini jõuab.

Kui aeg ei oleks peale surunud, siis see teema oleks veel ja veel edasi keerelnud. Jõudsime ühiselt järelduseni, et mõttetalgutel osalejad on aktiivsem osa ühiskonnast, kes ise ehk ei vajagi kõiki neid lahendusi. Suur küsimus on, kuidas jõuda nende inimesteni, kes on passiivsed ja ei viitsi-taha-oska mõelda pisut laiemalt. Kuidas neid kaasata....

Teine sessioon
Meie talgud möödusid koduses, pisut isegi idüllilises atmosfääris. Padjad ja kaltsuvaibad põrandatel, soojad porgandi- ja tuunikalapirukad, kilkavad lapsed, pisut passiivsemad isad... Tuues paralleele klassikast – päikesepaiste ja heinamaa meie moodi. Seepärast sai teiseks sessiooniks kolitud õue ning mõtted lendasid edasi eneseusu ja usaldamise teemadel.

Kuna esimene sessioon oli mõtted pannud mõnusalt lendama, siis sõnastasime teiseks sessiooniks küsimuse pisut ringi (loobusime mitmest pisikesest mõttepesast ja võtsime pisut üldisema küsimuse).

Kuidas suurendada usaldust kogukonnas/kuidas luua usalduslikku kogukonda?
Mina elan talveperioodil suure osa ajast Tallinnas ja ma saan aru, kuidas mul on vedanud, et meie maja terpikojas inimesed suhtlevad ja lävivad vabalt. Mõne naabriga oleme suisa sõbrad. Ma saan aru, kui suur eelis see on. Näiteks kui vastlapäeval oli hernesupi keetmiseks vaja suurt potti, siis ma läksin ja koputasin naabrid läbi. Või kui talvel tabas mind ootamatu ja äge tervisehäda, mis naelutas mind voodisse ning mees oli sel ajal merel, siis hea naaber tõi poest vajaliku toidukraami ja tegi lastele ka söögi valmis. Kuidas teha nii, et selline olekski tavapärane elulaad? Mõelge, kui jabur see on, et füüsiliselt nii lähedal elavad inimesed (nagu kortermaja naabrid seda on) kulutavad igaüks jupi on ajast, et minna igaüks eraldi samassse kodulähedasse poodi, et tuua päts saia. Igaüks tuleb oma pätsiga koju, sinust ehk 10 meetri kaugusele. Miks mitte korraldada seda nii, et üks käib poes ja toob teistele ka saia ära? See on naivistlik näide aga mõte on selles, et me dubleerime üksteist paljudes tegevustes ning seepärast kulutame rohkem ressursse. Meil on võimalus kokkuhoiuks, tuleb vaid suhelda.
Rita põhjatust elukogemusest tuli lagedale kirjeldus tema lapsepõlvest, kus Pärnu kortermajas oli normaalne, et enne kui laps poodi saadeti, käis ta läbi ka viis naabrimemme, et küsida, mida neile poest vaja tuua on. Kitty rääkis loo, kuidas ta talvel iga päev lapsega õues jalutamas käis ja oli nii-nii lähedal, et minna naabrimemme käest küsima ega tal poest midagi vaja ei ole. Kuidas see memmeke läheb suurte hangedega üksi poodi? Üks pisike samm jäi toona puudu. Ta lubas selle vea nüüd parandada. Ja mina lubasin hakata naabritega poeskäimist jagama. Näiteks nii, et vajalike asjade nimekiri on ukse küljes ja see naaber, kes esimesena poe poole minema hakkab, võtab kaasa ka teiste poenimekirjad. Naiivsevõitu sammuke aga mõte ju loeb. Kusjuures maapiirkonnas võib tegu olla olulise kokkuhoiu kohaga.
Aga ikkagi, kuidas teha esimene samm, et tekiks side? Elementaarne – ütle TERE! Kogukond ei pea tähendama naabreid. Kogukonda võib kuuluda ka poemüüja, kes sulle iga kord vorsti lõikab või bussijuht kes sind tööle sõidutab. Kogukond ei teki iseenesest Sinu ümber. Sina ise tekitad enda ümber kogukonna, kellega on meeldiv suhelda ja see on täpselt nii suur, kui sa seda soovid. Mõned inimesed ei hakka kunagi teisi usaldama ja ei ole avatud suhtlemiseks, las nad olla. Keskendu nendele, kes on valmis Sinuga suhtlema, kellega on vaja suhelda. Teised titemammad mänguväljakul või teised koeraomanikud, kellega iga päev pargivahel kohtud või teised hommikuse sörkjooksu sõbrad või kes iganes. Naerata ja ütle tere – see annab positiivse emotsiooni ja päev on hoopis helgem. Ja see ei maksa mitte midagi!!!!
On selge, et iga päev ei ole päikesepaisteline. Inimestel on probleeme. Märgakem abivajajaid meie ümber, ärme jääme ükskõikseks nende probleemide suhtes, aitame otsida võimalusi, kuidas muredest jagu saada. Peamine on tahe märgata ja aidata.
Meedial on oluline roll ühiskonnas toimuva kajastamisel ja seeläbi ka võimalus kujundada infovälja, mille baasil loob iga inimene oma arvamuse ja hoiakud. Meedias peaks rohkem olema näiteid positiivsest ja usaldavast kogukonnast, koostegemisest, heas mõttes ära tegemisest. See innustab neid hapraid kogukondi, kus jääb vaid veidikene puudu, et kõik toimima saada.

Aeg veeres armutult kella kolme poole, kuigi juttu jätkunuks kauemaks. Aga meie ise tehtud mõnus päev veel otsa ei saanud. Võtsime päeva ametliku osa kokku ja suundusime naabertallu – Thormani sepikojas ajasime sepaga juttu ja tagusime rauda. Tegelikult oli sepikoda meile avatud kogu päeva jooksul ja lapsed olid oma naelad juba valmis tagunud. Mõnus vaheldus. Seejärel tummine hernesupp värskes õhus.

Märksõnad ja pildid edasisest:
Käsitöösalong just nii nagu see välja peab nägema – tegime pihuloomi.
Vaatasime laste poolt lavastatud nukuetendust Käsna-Kallest (minutimõõdustikus oli piletite jagamine ja publikule kohtade näitamine domineerivam).

Sõime pika laua taga õhtusööki ja käisime saunas. Saunas oli väga lõbus aga see jääb saladuseloori alla

Oli suurepärane päev, mille meenutuseks tegi Kaili mõned klõpsud.

Suured tänud kõigile, kes osalesid ja kes aitasid selle päeva niivõrd säravaks teha!

-kojavanem Kadri

Roheline Luksus

2009-04-28T16:13:00.018+03:00

Tänan kõiki lugejaid, kes avaldasid oma arvamust nime teemal. Kõik hääled ja kommentaarid on minu jaoks väga olulised, et mõista, mis toimub kõrvalseisja peas. Tulemused näitavad, et Rohelise Luksuse Häärber leidis enim poolehoidjaid, ent leidus ka palju neid, eks arvasid, et nimi võiks samaks jääda.

Rohelise Luskuse Häärber on kahtlemata heas mõttes intrigeeriv ja tekitab teatud uudishimu aga võib-olla ka veidi hirmu (a'la see on midagi liiga teistsugust ja lihtinimesel sinna asja pole). Tahke on palju ja nii on see mistahes nime puhul. Tuleb lihtsalt otsustada.

Nimi "Rohelise Luksuse Häärber" ilmus välja ei tea kust, täiesti spontaanselt ja täiesti tavalisel hetkel. See nimi oleks kindlasti sobiv sellele paigale, mille poole me siin Reiu jõe kaldal pürgmine. Ent see kõik on alles loomisel. Ei tahaks sündmustest ette tormata ja pakkida imearmsasse paberisse kingitust, mida veel pole. Esmatähtis on siiski sisu.

Pärast kainet kaalutlemist ja üheksat korda mõõtmist oleme edasi Kadri Külalistemaja ent hakkame pakkuma oma uusi teenuseid Rohelise Luksuse Häärberi kaubamärgi alt. Seda seniks kui kõik jõuab sellesse punkti, kus sisu on olemas ja rõõmuga võib sellele rohelise luksusliku paberi ümber panna.

Esimene uus teenus, mis on käima läinud, on meie käsitöökamber (nimetagem seda praegu nii). Toake, mis on sisustatud lähtuvalt Rohelise Luksuse Häärberi kontseptsioonist, selle esimene käegakatsutav väljund. Head külalised on sinna alati oodatud, kasvõi niisama korraks tassikest teed rüüpama või veidikeseks juttu puhuma. See ei ole (käsi)töötamise koht, see on olemise koht - tulevase LOMO (Lihtsalt On Mõnus Olla) eellane.

Ja nüüd kõige olulisem - Rohelise Luksuse Häärber on sisse toonud ka oma esimesed kroonid! See juhtus möödunud laupäeval, kui üks hästi vahva seltskond oma kokkutulekut pidas. Ja uskuge või mitte aga esimene PÄRIS külaline käsitöökambris oli noormees, kes eksis sinna otsides tualetti. Vaatas ringi ja ajas juttu ja jäi näppima südamete karpi. Ta ei suutnud jupp aega otsustada, milline neist võtta ja nii reisisidki kaks südamehoidjat tol ööl Tallinna poole. Südamega tehtud pehmed südamed koos sepikoja kuloniga on meened Minu Eesti mõttetalgulistele aga neid jagub ka teistele.

Südamehoidjaid aitasid teha isetegijad ja südamete saamislugu jääb nende meistritele kindlasti kauaks meelde (lugematul hulgal situatsioonikoomikat ja selle juurde tõeliselt südamlik ja nauditav fiiling). Noormees ja positiivsete mõtetega südamehoidja - kindlasti hea märk uue tee alguseks.

Kõike kaunist ja tegusaid mõtteid 1.mai talguteks (kes veel kahtleb, siis julgustan reedel meile külla tulema).

- Kadri

p.s. esimene fotosessioon kajastatud käsitöötoast läks veidi vett vedama. Aga ma ei jäta üritamast.

Näputööliste kvaliteetaeg

2009-04-24T10:53:00.014+03:00

Nädalapäevad tagasi hõivasid maja näputöölembelised naisterahvad. Tegemist oli sellise vahva portaali nagu isetegija.net kokkusaamisega. Kokkusaamise põhjuseks suur soov veeta paar päeva lihtsalt niisama, omasuguste seltsis, kududa-heegeldada-tikkida nii palju kui süda lustib. Ei mingeid kohustusi nagu lapse lasteaeda viimine või perele söögi tegemine või pesu pesemine või tont teab veel mida.

Kuna olen ise ka selle "kogukonna" liige, siis asi kukkus välja rohkem nii, et virtuaaltuttavatest sai ühe hetkega ka päristuttavad, kes ilusal kevadisel päeval mulle külla tulid. Virtuaalmaailm on müstiline (mitte, et "päris" maailm seda poleks), inimestest tekib oma peas mingi kujutelm, mingi tunnuste kogum, mis kinnistub nii kõvasti hallidesse ajurakkudesse. Kinnistumine on nii tugev, et seda on raske muuta isegi siis, kui kujuteldav lühike naisterahvas on tegelikult 183 cm pikk. Taaskord näide minu varasemale väljaütlemisele, et maailm ei ole meie ümber vaid meie sees. Me ise loome selle.

Nädalavahetus veeres ruttu, sellest saab lugeda mitmetest blogidest:
Tintsik
Laantelaps
Lossipreili
Tintsu
Laima veel pilte
Linca
Kristab
Lin
Sniff

Kindlasti on veel neid kohti, kus südmus äramärkimist leidis...

Siinjuures tahan eraldi välja tuua laupäevase meistriklasside programmi. Osa meist käis Thorman sepikojas rauda tagumas ja teine osa Mai Kolossova juhendamsiel portselani maalimas. Tagasiside oli mõlema puhul ülipositiivne ja nüüd on julge tunne neid võimalusi ka edaspidi oma külalistele pakkuda. Küsige julgelt!

Koos käsitöö-öödega sai sisse õnnistatud meie uus käsitöökamber või buduaar või lihtsalt tuba. Õiget nime pole sellele pesale veel külge jäänud. Ilmekam pildireportaaž toa muutumismängust juba lähipäevil.

Seega nüüd võin täiel rinnal hõisata: "Kõiksugu käsitöö jaoks on meie maja uksed valla, tere tulemast!"

-Kadri

Kasutatud on Tintsiku fotosid

Jää minemine

2009-04-05T22:44:00.005+03:00

Üleeile (3.aprillil) läks jää. Igakevadine jõe suurpuhastus.
Ma ei ole pööranud erilist tähelepanu jää olemisele aga esimene jääkirme talve hakul ning kevadine raginaga jää minemine köidavad alati. Muutus ja dünaamika.
Kui paljud meist vaatavad keskendunult värvi kuivamist? Aga see, kuidas kolletunud väsinud seinast saab värske ja jumekas, seda on põnev jälgida, kasvõi igat pintslitõmmet.
Ma loodan, et ma ei eksi, kui arvan (ja andku lugupeetud loodusemehed mulle andeks, kui ma eksin), et üks asi, mis eristab inimkonda loomariigist, on vajadus muutusteks, teatav rahulolematus, kui kõik püsib paigal.
Täna küsis Toomas, et miks olid vanasti autod teistsugused. Lihtne oleks olnud öelda, et toimunud on areng aga mis on areng ühe kuueaastase poisi joaks? Arusaamatu sõna, mida täiskasvanud kasutavad. Inimestel on alati olnud tahtmine asju teistmoodi teha. Muutused.
Sel aastal tuleb kevad teisiti... igal aastal tuleb ta teisiti.

Kevade hõng.

-Kadri

Puhas rõõm. Muutumismäng.

2009-03-30T04:07:00.025+03:00

Esmalt põgus ülevaade eelmisest nädalavahetusest - kroonika mõttes, et oleks ikka ja jälle meenutamisrõõmu.

Nädalapäevad tagasi sain ma tunda nii suurt positiivset energiat, et sellest jätkub tänaseni. Lihtsalt oli ideaalne nädalavahetus. Algas kõik ülemöödunud reedel, kui häärberis pidas oma pisikest juubelit Jüri. Niivõrd sõbralikud ja rõõmsad inimesed teevad ka ümberkaudsete tuju heaks ning ununes ära, et tegelikult olin mina tööl, siis kui nemad lõbutsesid. See on väga innustav, kui klientidega on hea klapp ja tagasiside on positiivne. Selle nimel tasub pingutada ka neil hetkedel, kui meel mõru ja tunne, et viskaks põlle nurka ning jalutaks minema.
Järgmisel päeval jõudsid häärberisse minu virtuaalsõbrad Marmelaad, Sokike ja Anakonda. Uskumatu, uskumatu, uskumatu! Esimest korda näost näkku aga see ei tekitanud mingit distantsitunnet. Jutt jätkus nii, nagu oleksid naabritüdrukud korraks poes käinud ja nüüd jõudsid nad koos jäätise ja limpsiga tagasi ning sai jälle koos jututama hakata. Üllatuskülalisena astus sisse Eowyn. Põnevast ühisest näputööõhtust saab lugeda Isetegia blogist . Lisaks ka topeltrõõm taaskord ülimeeldivate klientide üle.
Ka möödunud reedel külas käinud Surju jahiseltsi kollektiiv oli äärmiselt värvikas ja meeldejääv. Minu suurim lugupidamine jahimeeste vastu.
Kallid külalised, ma tänan teid kõiki nii heade emotsioonide eest. Tulge teinekordki!

Kevad tuleb mühinal, kuigi viimased päevad on sadanud laia lund ja hanged õues. Aga tunne on olemas ja koos päikesekiirtega on saabunud ka tegusam aeg. Kohati jääb mulje, justkui oleksin kõigusoojaline – kui väljas pime ja külm, siis mina magan ja vaikselt vegeteerin, kui päike ajab vere kuumaks, siis aktiviseeruvad kõik ideed ja mõtted.
Ma lubasin endale, et sel aastal tuleb kevad teisiti. Ükskõik kuidas aga ma pean esimese, kasvõi hääääästi pisikese sammu tegema oma ideede suunas. Ja reaalse sammu, mitte selle, mida ma teen paberile ja arvutisse. Ikka sellise sammu, et näpud saavad natuke värviseks.
Esiteks vajas saun hädasti remonti. Olgugi, et eurotoetustega venib asi plaanitust pikemaks ja suuremat sorti renoveerimist lihtsalt ei ole mõtet enne teha, siis päris ilma ka ei saa. Isa pintslitõmbed läksid üha laiemaks ja julgemaks ning väikesest seina parandamisest saigi hoopis sauna remont. Mitte just kapitaalne aga kerge päevane meik ikka. Nagu sellistel puhkudel tavaks, tuleb näidata enne ja pärast pilte. Saun enne:

Pärast pilte veel ei ole. Kõik pole lõpuni veel tervikuks koondatud - ilmnevad veel sisekujunduslikud puudujäägid. Paar fragmenti siiski:

Kui saun oli olemasolevale uue meigi tegemine, siis käsitöö-buduaar on totaalne muutumine. Ühest numbitoast on saamas naiselik pelgupaik - käsitööbuduaar. Pesa, kus asjad saavad uue elu. Tuba enne:

Nüüd, kus tagasiteed enam pole, ei saa ma aru,miks ma varem seda esimest sammu ei teinud. Muudkui unistasin ja mõtlesin erinevaid põhjuseid, miks ei saa. Oleksin pidanud hoopis keskenudma asjadele, mida saab. Aga nüüd on see dilemma möödas ja remonditööd täies hoos. Väike pildireportaaž detailidest:

Ning endiselt ei ole ma loobunud kila-kola poodides käimisest. Viimaste kordade saagiks on kõiksugu purke ja potsikuid, paar küünlajalga, pudeli-nukk ning valge küünlalühter:

Tegelikult on teiselt ringilt pärit ka kollaažis nähtavad pildid ning roosa-ruuduline pitsiga kardin.

Kui eile õhtul Tallinnasse tagasi sõitsin, siis astusin läbi Maksimarketist ja pidin pikali kukkuma, kui kalleid vaase seal müüakse – 30 krooni :). See hind tundub kui teiselt planeedilt, kuna mõned päevad enne sain Pärnu Shalomi viie-krooni-poest kõiksugu unikaalset nänni - 2 krooni tükk.....

-Kadri

Mis Su nimi on?

2009-03-17T12:59:00.014+02:00

Nime valimine on minu jaoks ülikeeruline toiming. Kui meenutan, kuidas minu lapsed oma nimed said, siis ausõna, ma enam ei taha seda kõike läbi teha. Justkui alateadlik hirm vastutuse ees, sest nimi saadab meid kõikjal ja väga pikka aega. Nimi on üks oluline osa meie identiteedist. Võimatu on teada, milline saab olema laps, kellele me nimega mingid raamid justkui seaks.
Nüüd siis olen olukorras, kus tuleb otsustada, millise nimega jätkab tegutsemist minu unistuste paik. Väike eellugu ka siia juurde (tsitaadid meie külalistemaja kodulehelt):

Nii vana lugu see pole, et saaks öelda: „Elasid kord eit ja taat...” aga omajagu aastaid on juba möödas hetkest, mil minu emal ja isal tekkis segaste poliitiliste olude kiuste ning õrna kapitalismi hõngu tundes mõte üks perehotell püsti panna. Aasta võis olla siis 1989 või pisut varem. Hiljem on isa öelnud, et „siinkandis polnud ju ühtki kohta, kus saaks ööbida”. Tore põhjus küll – sel ajal polnud peaaegu et üheski kandis kohta-kus-ööbida. Oli mis oli selle mõtte tekkimise põhjuseks aga lahti sellest enam ei lastud.
....
1994. aastal valmis arhitekt Andres Ringo eriprojekti järgi ehitatud perepansionaat „Kadri”. Perepansionaat - justnimelt seesugune oli ettevõtmise ametlik nimi ehitusdokumentides. Kui arhitekt küsis, et mis me projektile nimeks paneme, siis isa lausus otsustavalt,et tütre järgi – Kadri.
...
Aeg läks, suur ärevus-põnevus rauges, perepansionaadist sai pansionaat, siis motell ja lõpuks külalistemaja. Nüüdseks on meie pere selle ettevõtmisega tegelenud 15 aastat. Aastate jooksul on pagasisse pandud suur hulk kogemusi. Perest on lahkunud inimesi ja on ka juurde tulnud. Asjatoimetuste vedamises on toimunud on esimene põlvkondade vahetus – teatepulk on üle antud noorematele.
...
Esimestel aastatel oli nime muutmise põhjuseks turismiterminoloogia kasutamistavade puudumine Eestis. Olid ju pikka aega kõik majutusasutused gasdinnitza’d. Vahepealne Kadri Motell sai juba väga omaseks ja sobis hästi aga siis reguleeriti majutusasutuste liigid seadusega ja sõna motell sai kindla tähenduse ja see enam meile ei sobinud.

Nüüd on mul kange kiusatus panna oma unistusele nimi, mis annab paremini edasi koha mõtet, atmosfääri ja olemust. Aitab distantseerida uut algust varasematest tegemistest ja suunata meid kindlate väärtushinnangutega sihtgrupile.
Ei saa salata, et aastaid häiris mind see, et nimi oli seotud minu persooniga ilma, et see mulle meeldiks. Ma olin pikka aega maja tegemistest eemal aga nimi jäi. Majal oli minu nimi aga see maja ei olnud üldse minu moodi. Vastasseis.
Nüüd kus olen ringiga tagasi jõudnud ning sinna oma unistused mõelnud, hellitan ma paika nimega Rohelise Luksuse Häärber. Aga annan endale aru, et päriselus see ei pruugi olla sobiv, sest seab üles liialt ootusi ja on ehk kõrvalseisjale arusaamatu. Mis parata, pean siiski mõtlema ka tulevastele külalistele ja arvestama nende arvamusega, sest ainult unistades ja iseendast lähtudes leib lauale ei tule. Sõna häärber kõlab hästi ja annab võimaluse selle ümber oma lugu pajatada, on parasjagu vähe kasutatud, seega igati paslik väljakutse mulle. Aga lihtsalt Häärber jääb ehk liialt minimalistlikuks... Nüüd, kus me majaga üha enam hakkame ühes rütmis hingama, ei ole ka mõte Kadri Häärberist nii hirmus. Minu mentorile meeldib väga Ökobutiik, mille pillasin ühe vestluse käigus, kui püüdisn leida sobivat iseloomustust, et mis paigaga siis ikkagi tegu on. Ta haaras sellest sõnast kinni.

Hea lugeja, nagu näed, on nime valik taaskord minu jaoks väga keeruline. Võib-olla saad mind selles aidata? Kui Sul on oma arvamus, milline oleks Sinu meelest sobiv nimi, siis anna sellest teada kõrvalasuvas gallupis või pane omapoolne nimeversioon või tähelepanekud kommentaaridesse. Kirjelduse, milline on ettevõtmise kontseptsioon ja idee, leiad vasakult menüüst linkide alt.
Ma olen Sulle südamest tänulik.

-Kadri

mõned pildid

Gallupi tulemused:

Kokku 48 häält

Kadri Külalistemaja - 10 häält (20%)

Häärber - 4 häält (8%)

Kadri Häärber - 12 häält (25%)

Rohelise Luksuse Häärber - 16 häält (33%)

Ökobutiik - 2 häält (4%)

Midagi muud - 4 häält (8%)

Paneme mõtted vaiba sisse

2009-03-16T18:28:00.008+02:00

1.mail toimuvad Eestis suured mõttetalgud. Ma olen paadunud kodanikuühiskonna pooldaja. Kodanikuühiskonna põhimõtted saavad realiseeruda läbi inimeste mõtete ja julguse neid mõtteid selgelt väljendada. Samuti peab olema tahet kaasaa aidata mõtete realiseerumisele. Ehk siis – kodanikuühiskond püsib aktiivsetel selge mõtte ja arvamusega inimestel, kes tahavad, et head mõtted saavad teoks. Ja puht juhuslikult just sellised inimesed mulle meeldivad. Inimesed, kellest elu ei veere lihtsalt mööda,vaid kes ise veretavad oma elu niimoodi nagu õigeks peavad. See „õige“ on väga erinev ja selleks võib olla ka vaikne tiksumine metsade rüppes aga peaasi, et see oleks selge soov ja tahe ja veendumus niimoodi elada.
Minu Eesti ühisüritus alles kogub tuure meedias. Täna oli Vikerraadio Reporteritunnis ettevõtmise ideest juttu Rainer Nõlvaku, Marju Lauristini, Valdo Kalmu ja Ain Aaviksooga. Kellel huvi, saab seda ka järelkuulata. Häärber on üks paik sadadest, kus mõttetalgud läbi viiakse. Mul on selle üle äraütlemata hea meel. Eeskätt just seetõttu, et see üritus sobib kui valatult meie kontseptsiooniga. (Loodan varsti ka talgu teema välja hüüda, mis plaanide kohaselt kuulub pereväärtuste valdkonda). Ja kuna sel kevadel oli kavas võtta esimene julge samm ning oma ideid ühest otsast juba ellu viima hakata, siis on 1.mai väga ilus algus selleks. Läte Häärberi edasiseks voolamiseks.
Häärberi esimesed sammud on pigem sisulised kui vormilised. Vormilised muutused nõuavad suuri investeeringuid ja pikemat-põhjalikumat planeerimist ning kindlasti ka eurotoetuste jagamsie kalendri jälgimist. See kõik võtab aega. Aga mis sa hädaga teed, kui ideed ei taha vaka all seista. Nii otsustasingi, et minu mõtted ei oma rahaga mõõdetavat väärtust ning ilusate mõtete mõlgutamiseks ei ole vaja euromammonat oodata. Julge hundi rind on haavleid täis ning Peep Vainu tsiteerides tuleb oma mõte teoks teha. Vaatame, mis sellest mõtestatud-businessist välja tuleb...

Ennast korrates hüüan: „Juhustesse ma ei usu!“. Nagu ikka viib üks seik teiseni ja ootamatud (ja võibolla esmapilgul ebamugavad) situatsioonid võivad osutuda hoopis millegi ilusa ja suure alguseks.

Istegija koondab vahvaid eesti naisi, kes ei karda vardaid, pintsleid ja heegelnõelu. Täiesti fenomenaalne virtuaalkogukond, mis suures osas baseerub haiglasel fanatismil ühe või teise käsitöö vastu ning sellest tuleneval soovil absoluutselt vabatahtlikult ja omakasupüüdmatult korda saata häid asju. Nii juba mitmendat aastat koovad naised Aasta Emale ja Aasta Isale suure teki. Ikka nii, et paarkümmend naist lepivad kokku kui pikad-laiad-paksud jupid tuleb teha, tähtajaks teki-lapid postiga „staapi“ ning siis suure ühistööna (võiks öelda suisa talguna) heegeldatakse lapid kokku. Tekk ongi valmis. Eesti naiste tehtud tekk.
Minulgi oli au osaleda selles projektis. Juhtus nii, et valmis sai rohkem lappe, kui vaja oli ning kaks mitte-nii-väga-tekki-sobivat lappi jäi üle. Sellest on siin veidi juttu ka.
Olukorrast koorus välja kiusatus teha Häärberisse nö mõttelise avamise päevaks ehk 1.maiks seinavaip, mis koosneks lugudest, mis on pandud vaiba sisse. Ja nüüd tuleb kõige olulisem...

Siinkohal kutsun kõiki Häärberi sõpru üles koondama häid mõtteid ühiseks vaibaks!
Igaühel on võimalus anda oma pisike panus. Selleks tuleb kududa 20 x 20 cm lapp, millel on oma lugu. Lapp olgu heledate toonidega (valge oma lõputus toonivalikus), aktsendiks on lubatud ka midagi käredamat. Kuna lood ja mõtted on nii erinevad jas ee just teebki maailma väga põnevaks, siis ka lapid võivad olla väga erinevad nii kujunduslet kui materjalilt. Kui tundub, et mõte vajab kinnitamist detailidega (nööbid, tutid vms), siis nii võib olla. Oluline on, et iga lapi juures oleks paberile pandud lugu. Mitte väga pikk..... ütleme kuni 150 sõna. Lugusid võib vaibaks kududa nii palju kui soovi on, see tähendab, et vaiba lappe võib teha piiramatult. Kui lugulapid on valmis, siis pandagu need posti ja saadetagu aadressil: Kadri Külalistemaja, Reiu küla, Tahkuranna vald, Pärnumaa 86508. Hea , kui kiri on tähitud, siis on kindel tunne. Lugudele jäävad autori nimed alla.
Kui lapid jõuavad kohale enne 20.aprilli, saavad need ka avamise päevaks vaiba sisse. Head mõtted ei saa kunagi otsa ja lappe võib ikka ja jälle juurde kududa ja Häärberisse saata. Vaip kasvab koos aja ja inimestega.

- Kadri